Aprilli alguses arutati õppeuuenduskonverentsil «Kõrgharidus 2020» TÜ uue arengukava valguses võimalusi, kuidas pakkuda erialadevahelist ja ühiskonna üha kiiremini muutuvatele vajadustele orienteeritud kõrgharidust.

Valdkondlikes töötubades tutvustasid eksperdid Hongkongist, USA-st, Rootsist, Soomest, Taanist ja Saksamaalt oma kogemusi erialadevaheliste ja uuenduslike õppekavade arendamisel ning uuendustega seotud kitsaskohtade ja edutegurite vallas. Nende ettekannete põhjal arutleti, kas ja kuidas on võimalik võtta Tartu ülikoolis ja Eestis üldiselt eeskujuks välisekspertide kogemusi ning missuguseid erijooni  arvestada.

Kõrgkoolide ees seisvad väljakutsed ei ole enam erialakesksed ega riigipiiridega eristatavad ning tulevikus ei ole kitsas, kindlale töövaldkonnale ja regioonile orienteeritud spetsialiseerumine enam põhjendatud. Kõik kõrgkoolid panustavad inimkonna probleemide lahendamisse ühiselt, kuid samas konkureerivad omavahel parimate üliõpilaste, õppejõudude ja teadlaste saamisel. Selle eesmärgi saavutamise nimel pakutakse üha rohkem ingliskeelset kõrgharidust.

Uuendusi veavad õppejõud ja teadlased

Globaalse konkurentsi tingimustes on rõhuasetus nihkumas seni valdavalt ülikoolide teadusväljundilt kõigi kõrgkoolide ja lõpetajate ühiskondlikule ja majanduslikule mõjule ja konkurentsivõimelisusele tööturul.

Ka Cecilia Chan Hongkongi ülikoolist rõhutas konverentsil, et teadus on oluline, aga õpetamine on sama oluline. Kui professor ei ole tugev õpetamises, on see probleem, st kõrgharidus ei keskendu enam peamiselt teadusliku uurimistöö alastele teadmistele ja uurimistöö oskustele. See aga ei tähenda, et õppejõududel-teadlastel oleks teisejärguline roll. Vastupidi, nemad peaksid olema uuenduste eestvedajad.

Kuigi kõrghariduse kvaliteedi ühtlustamine peaks toimuma kvalifikatsiooniraamistike ja kvaliteedihindamis­süsteemide abil, tuleks üksikute kõrgkoolide ja õppekavade puhul siiski säilitada mitmekesisus. See ei tohiks aga seisneda enam ülikitsa erialase oma niši leidmises, vaid selles, et laiapõhjalise hariduse põhjal võimaldab ülikool igale lõpetajale individuaalse haridusprofiili.

Eri uuringute tulemused näitavad, et just laiapõhjaliste (eriti bakalaureuseastme) õppekavade lõpetajad leiavad kiiresti areneval ja muutuval tööturul paremini tööd, on paindlikumad ümberõppimises ning suudavad kiiremini muutustele reageerida. Lisaks õppekavade laiapõhjalisusele on üha olulisem pakkuda üliõpilastele mitme eriala omandamise võimalust ning veelgi enam – teha seda erialadevahelisuse põhimõttel.

Ühe näitena tõi Martin Lange Kieli ülikoolist uue rahvusvahelise magistritaseme ühisõppekava Poznani ülikooliga Poolas, «Poles and Germans in Europe» (EUPOD), mille loomise üheks ajendiks oli aidata kaasa ülikoolihariduse kujundamisele ühiskonna vajadustest lähtuvalt.

Paindlik õpe – rohkem võimalusi

Lange lisas, et EUPOD-i lõpetajatel ei ole küll otsest ega üheselt määratletavat tööturuväljundit konkreetsete ametikohtade tähenduses, ent lõpetajatel on laiemad teadmised, võrreldes mõnel konkreetsel erialal õppinutega. Nii Saksamaal kui ka Poolas pannakse rõhku ülekantavate pädevuste arendamisele ja praktikale. Võib eeldada, et õppekava läbinutel on head võimalused tööd leida suisa eri valdkondades ja regioonides. Seega ei pea õppekava «tööturuprofiil» olema alati seotud konkreetsete ametikohtadega, vaid kavandatud avaramalt.

Marko Tiirmaa ja Martin A. Noorkõiv käsitlesid oma ettekandes tervikliku lähenemise olulisust. Ülikoolid ei ole enam teadmiste kindlused, sest teadmised on igal pool vabalt kättesaadavad. Seetõttu muutub olulisemaks kõik, mis ehitatakse teadmiste ümber, selleks on inimeste võime, soov ja oskus teadmisi rakendada.

Tiirmaa kritiseeris, et õpetamises liigub rõhuasetus teadmiste omandamiselt, mõistmiselt ja salvestamiselt pelgalt kiire ja leidliku infootsimise oskuse andmisele. «Kui kunagi n-ö pistik seinast välja tõmmatakse, ei oska inimesed ilma põhiteadmisteta midagi peale hakata,» ütles ta. Ülekantavad pädevused ei asenda traditsioonilisi akadeemilisi teadmisi, vaid peavad olema nendega õppekavades tihedalt seotud. Seega tuleb õpetada nii teadmisi kui ka teadmiste rakendamist.

Noorkõivu arvates on kõrgkooli lõpetaja puhul kõige olulisem, mida ta õppimise käigus omandatud teadmistega peale hakkab. See aga eeldab, et üliõpilane võtab oma õppimise eest ka vastutuse.

Birgitte Gregersen Aalborg ülikoolist leiab, et üliõpilastele õppimise eest vastutuse andmine suurendab nende õpimotivatsiooni. Veenva näitena tõi ta enda ülikoolis probleemipõhise õppe rakendamise edu, mille üks funktsioon ongi üliõpilaste motiveerimine. Õppimine on sotsiaalne protsess ja probleemipõhises õppes lahendavad üliõpilased probleeme meeskondadena. Üliõpilased peavad vastutama nii enda kui ka kogu meeskonna tulemuste eest. Selline õpe on vähemalt Aalborgi ülikoolis avaldanud õppimise efektiivsusele väga positiivset mõju.

Üliõpilaste enesekriitika on abiks

Konverentsil tõstatus rohkem kui korra ülekantavate pädevuste hindamise küsimus. Rõhutati, et see peab koosnema eri komponentidest ning üha olulisemaks muutub üliõpilaste enesehindamine. Cecilia Chan väljendas muret, kui üliõpilaste õpikogemus ja projektid on seotud heategevuslike projektidega, on raske neid madalalt hinnata, kuna need on inimlikult ja ühiskondlikult väga olulised.

Thomas Crain Johns Hopkinsi ülikoolist USA-s selgitas, et just Chani tõstatatud probleem on ka põhjus, miks peale standardipõhise hindamise on vajalik lisada üliõpilaste põhjalik kriitiline eneseanalüüs. «See on vaja aga enne hästi struktureerida ja läbi mõelda ning kohe ei pruugi see ka õnnestuda,» nentis Crain.

Crain tõi oma ülikooli näitel välja, et ülikoolides on traditsiooniliste arusaamade ümbermõtestamine ja sisseharjunud struktuuride ümberkujundamine tõesti võimalik. Ülikoolis kujundati ärinduse ja ettevõtluse õppekavad ümber, lähtudes põhimõttest, et ettevõtlus saab aidata kaasa globaalsete probleemide lahendamisele. Ülikool oli selle lähenemise toetamiseks valmis väga suurteks struktuurimuudatusteks.

Kõigi ettekannete puhul jäi selgelt kõlama sõnum, et sageli on struktuurimuudatused kõrgkoolides möödapääsmatud. Eriti juhul, kui on vaja lahendada traditsiooniliselt jäiga erialase identiteedi ning hägusa juhtimise probleemi. Samuti toonitati, et muudatusi tuleb teha julgelt ja perspektiiviga ning kindla veendumuse ja sooviga, ent samas olla valmis ka tagasilöökideks.

Birgitte Gregersen selgitas, et ehkki Aalborgi ülikoolis viidi probleemipõhine õpe sisse 40 aastat tagasi, leitakse tänaseni ikka midagi, mida parandada või teisiti teha, sest kõik ei kulge sugugi nii, nagu ideaalis mõeldud. Ka David Friedrich nentis, et kuigi Lüneburgi ülikooli uudset õppekava käsitletakse musternäidisena, ei ole reaalsuses kõik ideed realiseerunud sugugi konarusteta, pigem vastupidi.

Kogemuste jagamine hoiab ära topelttöö

Uuenduste ja suurte muutuste kontekstis tõstatus konverentsil pidevalt ülikooli sisemise ja ainulaadse töökultuuri küsimus: kuidas tekivad ülikoolide ühised arusaamad ja väärtushinnangud ning kuidas neid muudatuste tegemiseks saaks või tuleks muuta.

Torgny Roxå Lundi ülikoolist rääkis oma ettekandes vajadusest murda õppejõudude ja teadlaste vahelise suhtlemise kivistunud barjääre. Eri kogukonnad ja tööpered tuleb panna omavahel rääkima, infot ja head praktikat jagama, ühiselt uuendusi kavandama ja rakendama. Tema kinnitusel on õppejõudude omavaheline puudulik suhtlemine üks tõsisemaid takistusi õppeuuenduste tegemisel ning õpetamise kvaliteedi parandamisel.

Lundi ülikoolis jagavad õppejõud iga kahe aasta tagant oma õpetamiskogemusi. Umbes 1300 sõna kirjutamine ei võta liiga palju jõudu ega takista ka õppejõude keskendumast oma erialauuringutele ja õpetamisele. Mõned korrad aastas ilmub seal ka ajaleht, kus õppejõud vahetavad oma mõtteid: nii on võimalik levitada häid kogemusi, aga ka ära hoida topelttööd või isegi samal teemal uurimistöid.

Sarnane traditsioon on ka Kieli ülikoolis, kus nn ringauditooriumi loengutes tutvustavad eri valdkondi esindavad teadlased ja samuti külalisesinejad üksteise valdkonna seotust aktuaalsete teemadega. Nii edeneb erialadevaheline koostöö ning kujuneb suurem pilt sellest, mis ümberringi toimub. Üha vähem õpitakse üksinda ja üha rohkem meeskondades ja õpikogukondades. Sama kehtib ka õppejõudude ja õpetamise kohta.

Konverentsil kordus ikka ja jälle mõte, et on vaja mõtelda kastist väljas ja püüda vaadata üle taldriku serva. Marko Tiirmaa tõdes, et sellal, kui isegi sõjalises väljaõppes minnakse üle probleemipõhisele ja mängulisele õppele, on hariduses paljuski jäädud kinni vananenud sõjalise drilli põhimõtetesse. «Täiskasvanute mängud on väga populaarsed, samas ei ole need õpetamises tõsiseltvõetava meetodina tunnustatud,» imestas ta.

Kõik konverentsi töötoad ja ettekanded ning muud materjalid on veebis järelvaadatavad: www.innovativecurricula.ut.ee.

---

Fundamentaalse muutuse lootuses

Martin Hallik
õppeprorektor

Oluline muutus sünnib siis, kui me seda ise väga soovime. Muudame oma käitumist, hindame ennast ja teisi teistmoodi ning oleme suurte ambitsioonidega. Tuleb teha paremini kõike seda, mida maailmas on juba tehtud ja midagi veel enamat. Selleks, et see kõik sünniks õppevaldkonnas Tartu ülikoolis, tuleks muuta kolme asja.

Esiteks peaks muutuma arusaam õppetööst õppejõudude hulgas. Siiani on kõik uhkusega rahul oma teadustööga, mis saadetakse kolleegidest ekspertidele hinnata ning mille alusel otsustatakse artikli avaldamine. Saadakse nii häid kui ka halbu hinnanguid. Seda protsessi peetakse normaalseks.

Õppetööga peab juhtuma samamoodi. Õppejõud võiksid tahta, et kolleegid kui eksperdid annaksid hinnangu nende õppetööle. Samamoodi vabatahtlikult, nagu artiklitele. Nii nagu tehakse vajaduse korral paremaks artikleid, saaks vajaduse korral muuta paremaks ka õppetööd.

Ülekantavate oskuste õpetamine on ülioluline. Sellest on palju räägitud, aga senine edu ei tundu olevat piisav. Probleemi lahendamiseks tuleb leida võimalus, kuidas hakata seda mõõtma, sest on ju vana tõde, et mida mõõdad, seda saad. Ülekantavate oskuste hindamine peab muutuma võimalikuks – mitte eraldi ainena, vaid paljude ainete sees.

Me peaksime olema avatud võimalusele, et ülikooli pakutavatel e-kursustel on ühteaegu nii üliõpilased kui ka gümnasistid, kes saavad ainepunkte, mis muutuvad neil aktiivseks siis, kui nad astuvad ülikooli. Need ained ei oleks lihtsalt mingid üldist laadi ained, vaid erialaained, mida saab kasutada õppekavadel, millele gümnasist soovib tegelikult astuda.

Kõik taolised e-kursused peaksid olema väga hästi koostatud, et anda õppijatele ülekantavaid oskusi, sh virtuaalse meeskonnatöö oskusi. See süsteem võimaldaks ülikoolil siduda endaga palju tulevasi üliõpilasi. Parim, kui see oleks süsteem, kus osalevad kõik Eesti ülikoolid ning see oleks gümnasistidele tasuta.