Loodus- ja täppisteaduste valdkonna dekaaniks valiti geoloogia vanemteadur Leho Ainsaar, kes on kaua aega juhtinud üht ülikooli suurimat instituuti. Ökoloogia- ja maateaduste instituudi tegevus hõlmab lisaks elu- ja maateadustele ka informaatika, sotsiaalteaduste ja teiste valdkondade temaatikat ning Ainsaare sõnul näeb see välja justkui ülikooli väike mudel.

«Selle kogemuse põhjal arvan, et suudan piisavalt mõista eri teadusalade omapära ja nendevahelise koostöö võimalusi ning leida eri töörühmade huvide vahel kohti kompromissiks,» ütles Ainsaar.

Oktoobris toimunud valdkondlikul valimisdebatil keerles suurem osa jutust raha ümber. Ainsaar tõdes, et inimesed tahavad teha oma tööd stabiilselt heades tingimustes, mitte pidevate muutuste tuules. Paraku ei paku välistingimused ja muutuvad rahastusskeemid stabiilsust.

«Trendid ei ole sellised, nagu tahaksime. Meie jaoks on valus uudis see, kui grandiraha kavatsetakse ümber jagada. Hariduse rahastamine on Eestis sisuliselt külmutatud ja ka valdkonna sees pole tulud-kulud ühtlaselt jaotunud,» loetles Ainsaar.

Loodus- ja täppisteaduste valdkond on seni olnud seisukohal, et tugevate instituutide tegevust tuleb koordineerida nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Sama tava soovib Ainsaar ka ise jätkata.

See puudutab ka ressursside jagamist: ülikoolilt saadud raha jagatakse instituutide vahel peaaegu tervenisti laiali. Headel aegadel tähendab see autonoomsetes allüksustes head elu, paraku tuleb arvestada, et kehvematel aegadel ei ole valdkonnal piisavalt palju keskseid varusid, millest instituute toetada.

«Meil on olemas potentsiaal tulla rohkem vastu riigi soovidele, et teeniksime ühiskonda kiirema kasuga ja lahendaksime rakenduslikke probleeme. Riik on valmis tegema rohkem rakenduslikke programme ja ka neid rahastama. Selles vallas tuleb kohe algusest peale kaasa rääkida ja siin saab dekaan asja koordineerida,» viitas Ainsaar ühele lisaraha leidmise võimalusele.

Tema sõnul tuleb stabiilsuse saavutamiseks olla edukas kõigil aladel. Enamik valdkonna instituute rahastab õpet teadusrahast. Kõrgematel õppeastmetel on piir õppe ja teaduse vahel hägusem, sest need on omavahel rohkem seotud. Kui otsida sissetuleku suurendamise võimalusi nii õppes kui ka teaduses, saavad edusammud ühes tasandada tagasilööke teises osas.

Universaalset õppemaksu Ainsaar ei poolda. Küll aga võiks kaaluda osalist õppemaksu sellistel erialadel, kus õppijate valmisolek maksta on olemas, konkursid suured või ülikooli koolitusvõimekus juba nii suur kui võimalik.

«Ühe võimalusena tagada teatav stabiilsus räägitakse ka jagatava õpperaha külmutamisest. Kui see muutus ellu viia, tuleb seda teha aga kõigil tasanditel ja pigem kindlaks ajavahemikuks. On instituute, kellele see annaks vajaliku kindluse tuleviku suhtes, teiste puhul võib aga arengut pidurdada,» nimetas Ainsaar plusse ja miinuseid.

Valdkonna tulevikuülesannete seas näeb ta ka loodusteaduste õpetajate järelkasvu tagamist. Ainsaare sõnul oleks hea teha pedagoogilise suuna valimine üliõpilaskandidaatide jaoks praegusest ahvatlevamaks. Paindlike võimaluste ja koolides korraldatavate tutvustusürituste kõrval võiks üliõpilastele pakkuda ka rohkem või suuremaid stipendiume.