Rahvusülikooli 100. aastapäeva juubeliraamatu tegijad said aasta ajapikendust. Raamatu peatoimetaja, teadusajaloolane Erki Tammiksaar tõdeb, et põhjaliku ja objektiivse ülevaate andmine eestikeelse ülikooli ajaloost on aeganõudev ettevõtmine.

Põhiautorid Erki Tammiksaar, Ken Kalling, Lea Leppik, Sirje Tamul, Mihkel Truman, retsensendid Ago Pajur ja Andrus-Tõnu Tannberg ning sisutoimetaja Helen Rohtmets-Aasa on käsikirja kokku pannud oma põhitöö kõrvalt. Raamatu koostamise teeb keeruliseks seegi, et kuigi ülikoolist on ilmunud palju raamatuid ja artikleid, on üldine ajaloopilt hüplik ja pealiskaudne.

Erki Tammiksaar, kui kaua olete juubeliraamatu kallal tööd teinud?

Esialgne taotlus tehti kuus aastat tagasi, rahastuse saime aga kahe ja poole aasta eest. Nii kaua oleme ka materjale kogunud ja kirja pannud. Kui oleksime saanud varem alustada, oleks raamat kindlasti plaanitud tähtajaks ehk sel kuul ilmunud. Korraliku ülevaate jaoks jäi paraku aega väheks.

Mitu autorit on seotud teiste rahvusülikooli 100. aasta projektidega, mistõttu on kõigil keeruline põhitöö kõrvalt lisaaega leida.

Millised on materjali kokkupanekul ette tulnud põhilised probleemid?

Keeruline on eri ajajärkude ja teemade proportsioone võrdsena hoida. Tundub, et ülikooli kohta käivat materjali on ilmunud juba väga palju, aga tegelikult on pilt hüplik ja pealiskaudne. On perioode, mille kohta leiab väga vähe materjali.

Raamatu koostamine nõuab arhiivitööd ja materjalide läbitöötamist. Olen käinud ka Saksamaal ja Venemaal paljudes arhiivides, et leida materjale 1940. aastate kohta, mil ülikoolielu suunamisel mängisid määravat osa saksa ja vene võimud. Eestis on andmed selle aja kohta lünklikud. Ning arhiivitööd on vaja teha veel.

Samuti tuleb tekstide kokkupanekul silmas pidada, et jutt oleks lugeja jaoks selge. Ei maksa olla liiga detailne, aga tuleb olla piisavalt põhjalik, et selgitada muutuste tagamaid. Selles mõttes on kahtlemata kõige keerulisem ülikooli viimase ajajärgu paikapanek.

Mis seisus raamatu käsikiri praegu on?

Peaaegu valmis on raamatu peatükid kuni 1970. aastani, lisaks üliõpilasi puudutavad peatükid. Ka hilisema aja kohta on materjal osaliselt olemas, vaja on aga veel rõhuasetusi seada ja tekste tuleb ka kõvasti toimetada.

Oktoobri alguses saime ametlikult aasta ajapikendust. Raamat peaks ilmuma järgmise aasta novembris – usun, et saame selleks ajaks valmis. Kaugel pole ka aeg, mil Tartu Ülikool tähistab oma 400. aastapäeva. Vaikselt tuleks ülikoolil juba mõtlema hakata selle peale, kas ja milline kogumik selleks ajaks teha.

Eesti kontekstis rõhutatakse tihti, et nõukogude ajal oli igal pool palju punast ideoloogiat.

Ma arvan, et see ei puuduta ainult nõukogude perioodi, vaid erinevat ideoloogiat on täis kogu ülikooli ajalugu. Nt. esimese iseseisvusperioodi aegse Tartu Ülikooli kohta on avaldatud palju materjali, kuid selle arendamise ideoloogilistest alustest ei ole palju juttu tehtud. Riigivõimu sekkumine ülikooli tegevusse oli ka toona märgatav: ülikooli rahamured, õppejõudude palkade vähendamine, erialade kaotamine.

Kõik perioodid vajavad ülevaatamist. Praegu uuritu põhjal saan näiteks öelda, et Saksa okupatsiooni ajal oli ülikooli olukord eestluse seisukohalt palju hullem kui nõukogude ajal.

Mille poolest?

Ülikooli tegevust kontrolliti kindla käega, iga pisiasi tuli otsustada kindralkomissariaadis ning kõike seda saatis kavakindel saksastamise plaan. Ülikooli ei saanud keegi õppima asuda enne, kui ta oli olnud vähemalt aasta aega tööteenistuses või relva-SS-is. Ja ülikooli lubati vastu võtta vaid rassiliselt sobivaid inimesi, kes pidanuks lihtsasti saksastuma. Ülikoolist pidi kujunema eestlaste saksastamise keskus.

Saksamaalt tulid kohale lausa spetsiaalsed rassipoliitika kujundajad ning kõiki üliõpilaskandidaate kontrolliti rassiliselt nende endi teadmata. Ligi 20% eestlastest ei peetud sobivaiks, sest nad olid liiga mongoliidset päritolu, haiged või muude «puudustega» ning neil oli võimatu seetõttu ülikooli pääseda.

Saksa ajast oskan positiivsena välja tuua ehk vaid selle, et kõigele vaatamata jäi ülikool eestikeelsena eksisteerima, sest eestlasi oli rindele vaja ja ülikooli rektor oskas selle kaardiga hästi mängida . See hoidis natsionaalsotsialistide saksastamisplaanide rakendamist kuni sõja loodetud võiduka lõpuni tagasi. Eestlusel ei pidanud olema Suur-Saksamaal mingisugust tulevikku. Meie õnneks natsid sõda ei võitnud.

Mis nõukogude ajal teisiti oli?

Kommunistid polnud õnneks nii süsteemsed kui natsid, kuid nende poliitika polnud sugugi vähem valus. Repressioonid ja nii ka varjatud elu olid reaalsus mõlemal perioodil. Inimesed kahtlustasid, kartsid, tunded ja tegevus suruti põranda alla. Samas ei saa salata, et just nõukogude võimu ajal hakkas siinne teadus väga kiiresti arenema.

Võime alati spekuleerida, kas ka juhul kui Eesti jäänuks iseseisvaks, oleksime suutnud ise oma teadussüsteemi sama suurel määral arendada kui see sai võimalikuks nõukogude ajal saadud raha toel. 1930. aastate lõpus tegime täppis- ja rakendusteaduste arendamisel alles esimesi samme. Meie õppejõud ei olnud Eesti Vabariigi ajal teadlased, vaid suures osas kooli- või kirikuõpetajad ja juristid. Toona oli tähtis õpetamine ja rahvusluse kasvatamine, teadlasi oli vähe.

Samas oli nii natsionaalsotsialistlikul Saksamaal kui ka nõukogude ühiskonnas teadus prioriteetne eluala. Nõukogude teaduspoliitika eesmärk pärast teist maailmasõda oli konkureerida Ameerika Ühendriikidega. See oli teaduse arenemiseks hea positsioon. Üle Nõukogude Liidu hakati ülikoolidesse pumpama raha ja see võimaldas teadusel kiiresti areneda, mis aitas omakorda tõsta õppetöö taset nii Tartu Ülikoolis kui ka teistes Eesti kõrgkoolides.

Tüüpiliselt Nõukogude Liidule oli Eesti teadus suunatud alusuuringutele, Läänes oli tehnoloogiline areng suunatud aga eelkõige inimestele. Teadustulemused pidid seal aitama ühiskonda arendada, tervemaks muuta ja võimaldama ka rahateenimist. Seepärast Nõukogude Liit lausa soosis enesetäiendamist Läänes, eriti arstidel, samas kui Nõukogude Liidu tehnoloogiline mahajäämus lääneriikidest 1970. aastatest üha süvenes.

Teaduse mõttes ei olnud Nõukogude Liit kunagi päris suletud. Vaatamata raudsele eesriidele oli välissuhtlus olemas, eriti alates 1950. aastate teisest poolest. Seda privileegi nautisid eelkõige täppis- ja loodusteadlased, tuues kapitalistlikust maailmast kaasa uusi kogemusi ja teadmisi. Võib öelda, et just nemad panid Eesti teadusele tugeva aluse, mis mängis väga olulist osa Eesti teadussüsteemi reformimisel ja konkurentsipõhistele alustele viimisel pärast Eesti taasiseseisvumist. Humanitaaridel ja sotsiaalteaduste esindajatel oli lääne pool käia muidugi keerulisem.

Sada aastat tagasi arvati, et Eestil on võimekust ülal pidada ainult üht eestikeelset ülikooli. Kuidas on see Tartu Ülikooli arengut mõjutanud?

Nii Saksamaal kui ka Venemaal olid juba enne sõda teadusinstituudid. Eesti oli aga väike ja vaene riik, siin püüti kõik teadusvaldkonnad ühte kohta kokku panna. See oli eelkõige tegutsemine kokkuhoiuprintsiibil, et eestlased saaksid üldse kodumaal kõrgharidust omandada.

Seetõttu pole ime, et klassikalise nelja teaduskonnaga ülikooli juurde lisati rakendusliku kallakuga teaduskondi nagu põllumajandus ja veterinaaria ning hiljem majandus- ja tehnikateaduskond. Tartu Ülikool oli esimesel iseseisvusperioodil tõesti ka rakendusliku kõrghariduse keskus. Riigi seisukohast oli see loomulik valik, sest maareformi tulemusel tekkis Eestis palju väikemaaomanikke. Nende nõustamine pidi olema põllumajandusspetsialistide rida.

Ülikoolil puudus aga täielikult teadusraha ja seega oli napp ka teaduste järelkasvu kasvatamise võimalus. Seetõttu hakati alates 1935. aastast ajakirjanduses rääkima, et Eesti vajab sarnaselt arenenud maailmaga teadusinstituute. Kuna ülikoolil endal raha polnud, siis soovisid teadlased näha neid instituute ministeeriumide juures. 1937. aastal loodigi majandusministeeriumi juurde Loodusvarade Instituut, aasta varem oli asutatud Tallinnas haridusministeeriumi alluvuses Tehnikainstituut. Viimane muudeti 1938. aastal Tallinna Tehnikaülikooliks ehk siis võrdsustati tähtsuselt Tartu Ülikooliga.

Nii võimegi öelda, et 1930. aastate lõpus hakkas Eesti juba tänapäevase teadussüsteemi poole liikuma, sest lisaks asutati veel Eesti Teaduste Akadeemia. Valitsuses saadi aru, et kõike ei ole mõistlik ühes kohas õpetada, spetsialiseerumine oli vajalik õpetamise kvaliteedi huvides.

Põllumajandus jäi toona veel ülikooli juurde, sest võrreldes 1920. aastatega oli riigivõimu tähelepanu pöördunud märksa kasumlikuma põlevkivitööstuse arendamisele. Spetsiaalne põllumajanduslik õppeasutus – Eesti Põllumajanduse Akadeemia – sündis alles 1951. aastal. Pea kõikides Euroopa riikides oli sarnane samm astutud palju varem.

Mida konkurentide tulek meie ülikoolis muutis?

Alguses tekitas see Tartus suure segaduse, aga lõppkokkuvõttes tulid need muutused kõigile kasuks. Näiteks kui 1952. aastal loodi Tallinna Pedagoogiline Instituut, kus hakati õpetama mitme eriala õpetajaid, tuli Tartu Ülikoolil hakata uue instituudiga konkureerima.

Muidugi võib selle üle vaielda, aga ma ise arvan, et Eesti ülikoolide spetsialiseerumine, mis algas Pätsi ajal ja on jätkunud nõukogude perioodist praeguseni, on olnud hea. See on mitmekesise teadusega moodsa riigi tunnus.

Teisalt eeldab see rahaliste vahendite olemasolu. Seda meil napib, nagu on üldteada. Kui praegu leitakse poliitilistes ringkondades, et nii mitmekesise teaduse ja õppe jätkusuutlikkuse tagamiseks Eesti ühiskonnal raha ei ole ja Euroopast selleks raha ei tule, siis tuleb kokku leppida, mida muuta või kärpida.

Mida tähendab teie jaoks rahvusülikooli mõiste?

Mõnes mõttes on termin rahvusülikool ülikooli nagu pantvangi võtnud. Tegelikult on see mõiste ülikooli põhikirjades ja seadustes sees alates 1980. aastate lõpust, mil hakati rõhuma kõigele rahvuslikule. Enne seda ei olnud rahvusülikoolist üldse juttu, oli eesti ülikool.

Rahvusülikooli mõistega on aga see probleem, et igaüks mõistab ja tõlgendab seda  eri moodi. Seda tuuakse põhjuseks, vabanduseks, etteheiteks, milleks iganes. Kas rahvusvaheline teadus mahub ikka rahvusülikooli alla või tuleb tegeleda ainult n-ö eesti asjadega? Kas üleilmastuvas maailmas toob see termin meile pigem kasu või kahju? Ülikoolile tervikuna on selle selgituse otsimine ja seletamine päris suur proovikivi.

Mina arvan, et meil ei ole vaja eraldi rõhutada seda, mis ülikool nagunii on. Tartu Ülikool ütleb juba iseenesest eestlastele ja välismaalastele kõik vajaliku ära. Viimast sadat aastat vaadates on see olnud esijoones eestikeelne ülikool. 

Millised võiksid olla eestikeelse ülikooli järgmised sada aastat?

See sõltub meie enesekindlusest. Kogu aeg oleme kartnud võõrast mõju, kas saksa, vene või inglise oma. See on mõneti paratamatu, aga kui oleme ise enesekindlad ja eneseteadlikud, siis seisame igal juhul püsti. Eneseteadlikkusest jääb meil aga pidevalt puudu ning nii otsimegi kogu aeg kusagilt tuge ja oleme hingepõhjani solvunud kui keegi juhtub meid kritiseerima. Alaväärsusest peab üle saama.

Isegi kui õpetame inglise keeles, saab eestlus vabalt säilida. Eestikeelse ülikooli püsimiseks on see praegu oluline, sest raha ülikooli ülalpidamiseks napib. Eesti ülikoolis on eriline väärtus see, et siin saab eesti keeles õppida. Ma loodan, et järgmise saja aasta jooksul on Tartu Ülikool ja teisedki Eesti ülikoolid eestikeelsed.