Üha rohkem räägitakse sellest, et maailma juhtiva majandusega riigi roll hakkab minema Ameerika Ühendriikidelt üle Hiinale. Mai algul Tartus peetud rahvusvahelisel konverentsil «Asia Update» püütigi anda mitmekesine pilt sellest, milline võiks tulevik sellisel juhul olla.

Arutelu selle üle, kuidas tulevikus mõjutab maailma Peking, juhatas konverentsi kaaskorraldaja ja Hiina asjatundja Liisi Karindi. Tal on Hiina sotsiaal- ja majanduspoliitika alal Heidelbergi Ülikoolist magistrikraad. Viimase 20 aasta jooksul on ta Hiinas õppinud ja töötanud ning teinud koostööd ka teiste Aasia riikidega.

Mida praegu Hiina kohta üldiselt arvatakse?

Olen kogu oma karjääri vältel kuulnud ühest äärmusest teise kõikuvat arvamust: kord on Hiina lahe ja siis jälle halb. Väga huvitav oli nüüd seda ka graafiliselt näha. Konverentsi esimesel päeval näidati meile sotsiaalmeedias tekitatud meeleolukõverat, mis põhineb Hiinaga seoses jagatud teemadel ja emotsioonidel. Selle järgi on Hiinaga seotud negatiivsus praegu haripunkti liikumas – räägitakse eelkõige halba.

Tehisintellekt oskab ennustada meie emotsioone üllatavalt täpselt. Selle nn meeleolukõvera kuju on väga loogiliselt seotud mõne meediasse sattunud sündmusega, mis põhjustab positiivset või negatiivset vastukaja. Inimesed võimendavad seda, kuni ei viitsi enam samast teemast rääkida, ja kõver hakkab uuesti liikuma teises suunas.

Aprillis avaldatud Kaitsepolitseiameti aastaraamatus hoiatati Hiina luure tegevuse eest – seegi mõjutas ilmselt negatiivsuse kasvu.

Kindlasti. Muidugi Hiina luurab ja teeb tööstusspionaaži, aga see ei ole uudis ja Hiina ei ole ainus – kõigil riikidel on olemas asutused, kes seda tööd teevad.

Kui üldist perspektiivi vaadata, on lausa naljakas, kuidas sellele teemale reageeriti. Kui Hiina, kellel on meist täiesti erinev kultuur ja vähem arusaamist Euroopast, soovib teada, mis siin toimub, on kohutav. See aga, kui USA kuulab pealt Saksamaa kantsleri kõnesid, on justkui täiesti normaalne. 

See on sama hea, kui üks abikaasa uuriks kogu aeg, kus teine käis, kellega suhtles, mida rääkis, ning vaataks selleks üle kõik tema kirjad ja sõnumid.

Kas on tunda, et keegi konkreetselt soovibki, et Hiinast mõeldaks halvasti?

Tegu on n-ö teadlikkuse suurendamisega lääneriikides. Hiina luurest ja tööstusspionaažist on räägitud kõige rohkem USA-s, kes ilmselgelt kardab oma liidripositsiooni kaotada. 

Viimasel ajal on oma panuse nn Hiina ohu teadvustamisse andnud ka Saksamaa, kes on tegelikult olnud üks Hiina pikaajalisemaid partnereid selle riigi majanduslikus ja sotsiaalses arengus.

Sakslased on nõustanud Hiina valitsust ja ettevõtteid kümneid aastaid selles, kuidas koostada paremaid õigusakte, kuidas muuta majandusmudel tõhusamaks ning mida keskkonnakaitses ette võtta.

Nad on ise kaubandussuhtest Hiinaga palju võitnud. Saksamaa on aastakümneid saanud kogu maailmas müüa Made in Germany-märgiga tooteid konkurentsivõimeliste hindadega, sest paljud toodete komponendid on tulnud Hiinast.

Ühel hetkel avastati aga, et Hiina firmad võtavad üle Saksa väike- ja keskmise suurusega ettevõtteid, kellel on konkurentsivõimelisuseks vajalikke teadmisi, tehnoloogiat, patente ja/või müügikanaleid. 

Nüüd on just sakslased teinud kõva lobitööd. Selle tulemus ongi see, et Euroopa ja maailma meedias on järsult suurenenud hirm, et Hiina ostab Euroopat kokku.

Kas Hiina ostab siis Euroopat kokku?

Nii palju, kui neid huvitab ja kui palju neil seda teha lastakse. Hiina uurib lihtsalt, kus ja kuidas saaks paremat äri teha. Sama teeme meie ise. Imelik on panna ühele riigile pahaks midagi, mida kõik teised ka tahavad. On igati loomulik, et iga riik ja ettevõte soovib teiste ees mingi eelise saada.

Hirm Hiina ees on väga huvitav nähtus. Mingil ajal kardeti, et töökohad lähevad ära Hiina – nüüd kardame, et hiinlased tulevad ise oma rahaga siia. Maailma mastaabis on muide Hiina rahal rahvusvahelistes investeeringutes väike osa.

Samas ei ole me mõelnud palju sellele, kas Hiina kardab eurooplasi, kes on aastakümneid nende riiki investeerimas käinud. Ka Eestis on neid, kes on Hiinasse investeerinud ja oma ettevõtteid sinna viinud. Peaaegu kogu raha, mis Hiina majandust kasvatada aitas, oli ju väliskapital.

Hiina hakkas arenema tänu sellele, et investeeriti tootmistööstusse: Made in China. Siiamaani on olemas kuvand Hiinast kui odavast tootmismaast. Alles küllaltki hiljuti on hakatud aru saama, et see pole enam nii: jalanõu- ja tekstiilitööstus on liikunud edasi Laosesse ja Vietnami. Hiina on leidnud, et peab oma inimesi kaitsma.

Mille või kelle eest?

Töötlev tööstus on kõige reostavam äritegemise vorm. Just see on süüdi Hiina maapinna, vee ja õhu reostamises. Reostustase on seal väga kõrge ja teeb inimesi haigeks. Kui inimesed haigeks jäävad, ei too nad enam raha sisse, vaid lähevad riigile hoopis väga palju maksma.

Haige ja vananev rahvastik ei suuda iseennast ära toita. Tööjõud kahaneb ja riik on valiku ees, kas pakkuda sellele vähesele ressursile suuremat väärtust. Hiina ei taha enam pakkuda mitte odavat tööjõudu, vaid vaadata, et nende inimesed saaksid paremat palka ja oleksid tervemad.

Euroopas ja Ameerikas tehakse riiklikul tasemel plaane küllaltki lühiajaliselt – on ju vaja teha kampaaniaid, et valitsusse saada, pidevalt midagi muuta. Hiina kultuur on teistsugune. Nemad mõtlevad väga pikas perspektiivis ega pea tegutsema hakkamiseks midagi ära ootama.

Kui hiinlased said aru, et eelmainitud probleemid kasvavad üle pea, võeti vastu nüüdisaegne töölepinguseadus, keskkonnakaitseseadused jne. Hiina on ühinenud ka kliimavastase liikumisega, millest USA välja astus. Hiinlased püüavad teha kõike, et oma riiki ja rahvast mitte ainult elus hoida, vaid ka üldist elujärge parandada.

Kuidas on seotud enda kaitsmine ja maailma juhtimine?

Lihtsalt esimene olemine ei olegi nii tähtis kui enda majanduslike ja sotsiaalsete murede lahendamine. Hiina tahab, et nende inimestel oleks tööd, ettevõtetel läheks hästi ja sotsiaalseid probleeme oleks vähem.

Varem olid Hiinas suured riigiettevõtted, mis olid sotsiaalse süsteemi osa. Töökohaga anti kaasa eluase, ettevõtete kompleksides olid haiglad, koolid ja kõik muu eluks vajalik. Need polnud aga äriliselt kasumlikud ja süsteemi reformiti. See tähendas palju rahulolematuid töötuid. 

Ei saa olla globaalne liider, kui riigi enda inimeste heaolu ei ole tagatud. Hiina kommunistlikud liidrid on lubanud viia oma rahva heaoluühiskonda. Nad proovivad oma lubadust täita. Maailma juhtiva majandusega riigiks saamine, millega kaasneb rohkem töökohti ja võimalusi, on üks viis, kuidas selleks vajalik saavutada.

Mis on kõige hirmsam asi, mis saab juhtuda, kui Hiina USA-lt majandusvõimu üle võtab?

Küsisin sama asja konverentsi aruteluringis. Alati tuleb meeles pidada, et hirm on reaalne ja mõjutab inimesi.

Näiteks kardab India relvastatud kokkupõrkeid. Indiale ei sobi Hiina ja Pakistani head suhted ning võimalus, et Hiina ehitab läbi Pakistani oma ühendusteed muu maailmaga energia ja muu kauba vedamiseks. Ja samas ei taheta Indias mingil juhul, et Hiina oma raha ja ettepanekutega nende juurde tuleks.

See on sarnane hirm, mis meil Venemaaga suheldes. Kui näiteks Venemaa ja Saksamaa hakkavad rohkem koostööd tegema – tuleb mõelda vaid Nord Streami projektile –, oleme oma ajalugu tundes väga skeptilised. Me kardame, et meie riiklikke huve kahjustatakse. Siin on usaldamatust veelgi rohkem.

Oletame, et hiinlased tahavad tulla Rail Balticut ehitama. Kõigepealt peaksid nad üldse kvalifitseeruma Euroopa Liidu hanketingimustele. Lisaks peavad nad pakkuma teatud tehnilise kvaliteediga konkurentsivõimelist hinda.

Eestis ei ole lihtsalt võimalik, et sellisel tasemel tehakse salaja valitsustevaheline või erakokkulepe, mis võimaldab kellelgi panna paarkümmend miljonit oma taskusse, nagu juhtus Sri Lanka sadamaga.

Ma ei usu, et Hiina peamine eesmärk oleks laenulõksude tekitamine. Pärast riigiettevõtete reformimist tuli lahendada väga palju sotsiaalprobleeme, et riik kokku ei kukuks. Eelkõige pärast 2008. aasta kriisi investeeriti Hiinas suures mahus ehitussektorisse, mis aitas leevendada nii tööstusarengu probleeme kui ka laialdast linnastumist.

Nüüd on neil metsik võimekus, aga kodumaal pole enam suurt midagi teha: Hiinas on paljud sillad, lennujaamad, sadamad ja teed valmis ehitatud, naaberriikides aga veel mitte. Neil on vaja oma inimestele ja ettevõtetele tööd anda ning seetõttu tahab Hiina oma ülevõimekust eksportida.

Kuidas saaks see ülevõimekus teisi riike aidata?

Kui näiteks varustada Sri Lankal hiinlaste ehitatud lennujaam vajalike ühendustega, võiks see olla läbipaistva projekti puhul kogu regioonile hea investeering. 

Turismitulu aitab tavalistel inimestel elatist teenida. Turistidega on aga see mure, et nad tahavad, et reis oleks mugav. Kui ühes kohas ei ole piisavalt häid transpordivõimalusi, teid või majutuskohti, valitakse teine koht, kus need on.

Hiina ülemvõimu kartes jääb see aspekt tähelepanuta. Kui nad ehitavad üles näiteks tänapäevase Siiditee, võib tuua tekkiv kaubavahetus kõigile kasu. See pole Hiinale kindlasti nii suure tagamõttega plaan – nad ei suuda oma rahva jaoks ise piisavalt toitu toota ning vajavad kõike seda sööki ja jooki, mida saaks tuua Siiditee kaudu.

Toitu saavad hiinlased praegu importida lennukiga või merd mööda. Laevadega võtab ühest kohast teise jõudmine väga palju aega. Konserve saab niiviisi transportida, aga mitte värskeid põllumajandussaadusi. Lennukiga saab toimetada kõike kohale kiiresti, aga väikeses koguses ja see on kohutavalt kallis.

Ajaloolise Siiditee taaselustamine tähendaks Hiina jaoks seda, et rahvas oleks nii toidetud kui ka terve. Rongiga saab ju vedada väga suuri koguseid suhteliselt kiiresti. 

Hiina valitsus vaatab suuremat pilti: kui kodanikud on terved, töövõimelised ja eluga rahul, on nad õnnelikud. Õnnelikud inimesed aga süsteemi vastu võitlema ei hakka.

Kunagi võis mõelda, et Hiina asub kusagil Aasias ega puutu meisse. Praegu on Hiina majandus maailmas USA järel suuruselt teine. Ei saa eirata, et Hiinast saab järgmine maailma liider.

Mida me peaksime tegema, et Hiina tõus maailmas meilegi kasu tooks?

Kõigepealt tuleks hingata sügavalt sisse ja välja ning seejärel rahulikult kõik läbi mõelda. Kuidas me tahaksime Hiinaga suhelda? Mis on meie väärtused? Milles oleme valmis kompromisse tegema? Mida me tahame? Mis oleks meile kasulik?

Mul on üsna palju hiinlastega koos töötamise kogemust. Nad väärtustavad seda, kui nendega asjaajamisel ollakse konkreetsed – konkreetsus näitab koostöövalmidust. Ja kui meie neile ei ütle, mida me koostöölt tahame, ei pruugi nad ise seda välja mõelda. See hoiab kokku palju aega ja teeb suhtlemise selgemaks.

Seejuures peame aga ka nendega arvestama, me ei tohi vaadata kõike ainult enda mätta otsast. Kui keskendume hirmudele, ei saavuta me kunagi konstruktiivset lahendust.

Hiinlased ei saa siiralt aru, miks me neid kardame, sest nemad ei taha ju midagi halba. Nad püüavad enda meelest saavutada seda, et kõik võidaksid: nende inimesed ja ettevõtted saavad tööd, meie aga saame vastu raudtee, tunneli või lennujaama ning hoiame kokku aega ja raha.

Kui piirid paika panna, on Hiinaga koos võimalik teha väga huvitavaid projekte. Kõik näevad, et Hiinaga on vaja tulevikus koostööd teha. 

Järjekord Hiina ukse taga on pikk ning väikese riigina saame selles edasi liikuda ainult väga konkreetse ja konstruktiivse suhte loomisega. Kui Eesti riik loob selleks meie ettevõtjatele hea fooni, on ka Hiina rohkem motiveeritud meie soovidele vastu tulema.

Me ei peaks kartma mitte Hiinat, vaid seda, kas meie enda otsustajad on piisavalt eetilised. Meie enda süsteem peab olema läbipaistev ja aus. Kui meil on oma kodu korras, ei ole meil põhjust Hiinat karta.