Kuigi uurijad arvavad, et ettevõtete ja ülikoolide koostöö liigub paremuse suunas, on veel mitmeid probleeme ning küsimusi, millele tuleb lahendus leida.

Teadus- ja innovatsioonipoliitika seire programmi (TIPS) raames valminud raporti «Ettevõtete ja kõrgkoolide koostöökogemuse seire» eestvedaja ja TÜ rahvusvahelise ettevõtluse professor Urmas Varblane ütles, et koostöö puhul on kõige olulisem mõlema poole valmisolek teineteist ära kuulata.

Küllalt palju on tema sõnul olnud suhtumist, et seesugune koostöö ei anna kasu. «Tegelikult ei osata tihti ette kujutada, missugustele küsimustele on võimalik ühise koostöö jooksul vastuseid saada,» sõnas Varblane. Koostöö ettevõtetega võimaldab ülikoolidel näha ja uurida firmade jaoks tähtsaid probleeme, mille peale üksi tegutsedes ei pruugita tulla.

Teise olulise aspektina toob professor välja arusaama, kuivõrd mitmekesine võib koostöö olla. «Me ei saa ülikoolide ja ettevõtete koostööd suruda lihtsustatud mudelisse, kuigi nii tahetakse teha, sest siis on tulemusi kergem mõõta,» ütles Varblane. Ta lisas, et lihtne on mõõta lepingulist uurimistööd, kuid selleks, et lepinguni jõuda, on tarvis teha väga palju eeltööd. «Mingid kontaktid peavad olemas olema, tuleb suhelda, kohtuda jne, aga seda osa on koostöö puhul väga keeruline mõõta,» lausus professor.

Rohkem tähelepanu üksikisikutele

Seetõttu toob ka professor Varblane välja, et oluline oleks Eesti teadusinfosüsteemi (ETIS) luua uus rubriik, kus oleks võimalik näha, missugused kogemused on ülikooli töötajatel ettevõtlusega. «Või missuguseid teemasid on nad valmis ettevõtetega arutama, mis on üldse need valdkonnad, mida koostööpartnerit otsiva ettevõtte esindaja selle kindla inimesega arutada saaks,» lisas professor.TIPS-i teise samateemalise uuringu «Ülikoolide ja ettevõtete koostöö organisatsiooniline baas ja barjäärid» eestvedaja ja TÜ juhtimise professor Maaja Vadi rõhutas, et eelkõige tuleb koostöö puhul arvestada sellega, et koostööd teevad siiski inimesed ja uurimisrühmad. «Ülikooli sees võib mitmekesisus olla tunduvalt suurem, sest erinevate teaduskondade näol võivad ka huvid väga vastandlikud olla,» rääkis Vadi. Seega ei saagi keskenduda üldiselt ülikooli ja ettevõtte koostööle, vaid inimestele neis suhetes.

«Kuid ülikooli töötajad ei räägi sellest väga palju,» sõnas Varblane. Põhjus, miks sellest ei räägita, võib peituda selles, et töötajad kardavad, et ülikoolis suhtutakse sellesse halvasti ning põhitöö kõrvalt millelgi muuga tegelemine ei ole heaks kiidetud. «Kuigi tegelikult annab see väga suurt lisaväärtust ülikoolis tehtavale tööle,» ütles professor veendunult.Urmas Varblase sõnul oli tema jaoks kõige meeldivam üllatus see, kui paljudel Eesti ülikoolide töötajatel on olemas osalus mingis ettevõttes. «Võtsime ülikoolide töötajad ja sidusime äriregistriga ära. Tulemus oli üllatav, sest paljud töötajad on seotud ettevõtlusega.» Varblane lisas, et Tartu ülikooli töötajatest on peaaegu igal neljandal inimesel olemas mingisugune seos ettevõtlusega.Maaja Vadi tõi samuti välja, et oleks tarvis avalikku andmebaasi, kust oleks võimalik vaadata, missugused teemad on teadlastel käsil. «Nii tekiks ülevaade, millised võimekused ülikoolis on, ettevõtted saaksid pöörduda otse uurimisrühmade poole, küsida kokkuvõtteid või rääkida oma mõtetest ja ettepanekutest,» rääkis Vadi.Varblase eestvedamisel tehtud seirest tuli välja, et ettevõtted on hakanud ETIS-t aktiivselt kasutama ning keerulisematele küsimustele vastuseid otsivad ettevõtted teavad, mis rolli portaal täidab. «ETIS on seega meie suhtlusvahend, mida tuleks praegusest palju rohkem ära kasutada,» arvas Varblane.

Maaja Vadi peab oluliseks ülikoolisiseselt kogemusi jagada. «Näiteks meie alustasime paar aastat tagasi õppekvaliteedi parandamiseks kokkusaamisi, mis algavad pool tundi enne nõukogu algust, ning siis jagatakse omavahel kõiksugu eri kogemusi.» Professor lisas, et seesugune kokkusaamine osutus väga menukaks ning tema arvates võiksid ülikoolis ka laiemalt toimuda kokkusaamised, kus jagataks kogemusi, kuidas ühe või teise ettevõttega koostööd tehti.

Vilistlasi tuleb enam kaasata

Professor Varblase arvates on senine koostöö Tartu ülikooli ja vilistlaste vahel olnud nõrk ja süsteemitu. «Muidugi on neid näiteid, kus vilistlased käivad loenguid andmas ja panustavad õppetöösse, kuid seda võiks palju rohkem olla,» sõnas ta. Seetõttu peaks ülikool mõtlema välja lahenduse, kuidas vilistlastega sidet hoida ning kuidas ärgitada neid ikka ja jälle ülikooli tagasi tulema ja kogemusi jagama.

Ühe ületatava takistusena näeb Varblane seda, et praegu ootab Tartu ülikool külalisõppejõududeks külalisteadlasi mitte ettevõtluskogemusega praktikuid. «Kui vaadata neid pabereid, mis on tarvis täita, et vormistada inimest külalisõppejõuks, siis hakkab kõik peale tema CV-st, kus soovitakse näha publikatsioonide nimekirja.» CV-s puudub aga koht, kus inimene saaks näidata juhtimiskogemust ja valdkondlikku ekspertiisi.

Tema arvates tuleks võtta dokumendivormid ette ja muuta need seesuguseks, et väärtustatakse ettevõtja kogemusi tööturul. «Praegu võib see mõnevõrra halva tunde tekitada, kui inimene soovib oma kogemustepagasit pakkuda, aga paberil soovitakse midagi muud. Võib tekkida küsimus, kas ülikool ikka soovib teda kaasata,» selgitas Varblane.

Maaja Vadi vaidles siinkohal aga vastu ning ütles, et majandusteaduskonnas on peaaegu iga õppetool kaasanud oma töösse vilistlasi. «Nii strateegilise juhtimise aines on vilistlased: novembris peab Taavi Rõivas seminari ning Kersti Kaljulaid kommenteerib üliõpilaste töid detsembris,» sõnas Vadi ja lisas, et need on vaid mõned näited vilistlaste kaasatusest.

Tema sõnul võib probleem seisneda hoopis selles, et ülikoolis ei räägita piisavalt valju häälega sellest, kus vilistlasi on õppetöösse kaasatud. «Sealsamas võiks kaasamine olla ka süsteemsem. Võiksime näiteks võtta ette, kus õppetoolides on vilistlasi kaasatud ja millistes mitte, ning hakata sealt edasi töötama,» arvas Vadi.

Vilistlasi kaasates on väga oluline peale nende õppetöös osalemise ka abi õppekavade väljatöötamisel. Urmas Varblane ütles, et praegu on nii koostöös vilistlaste kui ka firmadega vähe tähtsustatud õppekavade ühisarendust. «Ettevõtjaid küll kutsutakse programmide arenduses kaasa rääkima, kuid tegelikkus on see, et nad ei taha väga tulla,» nentis professor.

Piisav ei ole vabandus see, et on kiire või et on väga palju muid asju käsil. «Ettevõtja peaks tulema ning vaatama, mida ja kuidas õpetatakse, missugune on suunitlus. Ta peaks ütlema, mida on tööturul tegelikult tarvis, missugused oskused on esmatähtsad jms. See on eluliselt oluline,» rääkis Varblane.

Riik püüab meetmetega innustada

Eesti riigil on rida meetmeid ülikoolide ja ettevõtete koostöö edendamiseks. Ühe meetmena toob professor Varblane välja innovatsiooniosaku. «Minu arvates on see väga mõistlik, kuigi selle kohta on ka palju kriitikat olnud, et igaüks võib kirjutada ja taaskord küsitakse, mis kasu sellest on,» rääkis professor. Ta lisas, et nüüd, kui ettevõte peab ka ise rahaliselt osakusse panustama, on vastutus ja motivatsioon suuremad.

Professor Maaja Vadi ütles, et TIPS-i uuringust selgus, et osapoolte ootused olid innovatsiooniosaku puhul väga erinevad. «Osak kutsuti ellu selleks, et ettevõtted ja ülikool saaksid luua kontakti. Paljude väikeettevõtete lootus oli aga luua uus toode, seega olid motivatsioonid täiesti erinevad.» Vadi arvates tuleks edaspidi lahendada probleem, kus osapooled loovad kontakti nii, et nad on erineva huvi ja võimekusega.

Missugune olukord on motivatsiooniga aga Tartu ülikoolis? Vadi usub, et akadeemiline kogukond on huvitatud, et nende töötulemused osutuksid kellelegi vajalikuks. Uuringu jaoks tehtud intervjuudest tuli aga välja, et osad väikeettevõtted, kes olid innovatsiooniosaku saanud, ütlesid, et ülikool ei näidanud partnerina huvi välja ja neid koheldi alaväärtuslikult. «Olen täiesti kindel, et suur osa ülikooli akadeemilistest töötajatest ei mõtle tegelikult nii,» sõnas Vadi.

Professori sõnul tuli uuringust välja väga olulise osana, et siiani ei ole praktikat nähtud kui teadmusvahetuse protsessi. Ehk – seni on kehtinud mõttelaad, et praktika on üliõpilase õppetöö osa, kus tudeng läheb ja saab vajaliku kogemuse.

Ülikoolis on siiani praktika juhendamist peetud pigem lisatööks, mis on Vadi sõnul suur tõke väärikaks teadmusvahetuse protsessiks. «Ettevõttes on nende praktikajuhendajad, ülikoolil omad – need inimesed peaksid omavahel rohkem suhtlema ja kogemusi vahetama,» arvas professor ja lisas, et nii kasutataks ära kogu praktika potentsiaal ja selle võimalused.