Keelel on oluline koht eestlaste identiteedis. Mõnikord on lausa väidetud, et eestluse tuumaks ongi eesti keel. Kahtlemata kuulub eestlaseks olemise juurde peale eesti keele mitmeid kultuurilisi ja sotsiaalseid tunnuseid, kuid nendegi tõlgendamisel toetume oma keelele. Eestlane tunneb tavaliselt oma keele üle uhkust, oskab kiiresti nimetada selle eripärasemaid nähtusi, nagu kolm väldet või ilmakaarte nimetuste rohkus. Teiselt poolt meeldib meile aga kurta, et eesti keeles ei saa väljendada seda ja teist. Luuletajad muretsevad riimuvate sõnade piiratud hulga ja füüsikud sobilike terminite leidmise raskuse üle, paraku hädaldamist võimaldavate väljendite nappust pole veel keegi tähele pannud. Tuleb kõigepealt siis rahul olla sellega, et eesti keeles on rikkalikud võimalused eestlaste rahvusliku loomuse väljendamiseks.

Mõne inimese kohta öeldakse, et ta on rikka keelega. Rikas keel on seotud hea keeleoskusega, kuid mis ikkagi on hea eesti keele oskus? Emakeelepäeva üldrahvalikem üritus on raadioetteütlus, millest võtavad osa tuhanded inimesed. Selgitatakse välja parimad eesti keele oskajad, kes täpsemalt on küll parimad ortograafiareeglite tundjad. Selles ettevõtmises on näha eestlaste armastust normide ja reeglite vastu, aga vaevalt küll, et kirjutamisreeglites saab peituda keele rikkus, ehk üksnes korrastatus või pigem osa sellest.

Keel on olemuselt mitmelaadne ja -tasandiline nähtus. Keel koosneb suhteliselt iseseisvatest allosadest, mille produtseeriminegi on seotud erinevate aju piirkondade aktiivsusega. Nii räägime ka ilusa hääldusega, suure sõnavaraga või hea lausestusoskuse ja ilmeka väljendusviisiga inimestest. Küllap kõigi eesti keele allosade hea valdamine koos võimekusega oma teadmisi ja soove võimalikult täpselt ja mõjusalt edastada annab tõsisemalt põhjust pidada kedagi hea keeleoskusega emakeelseks või teise keelena eesti keelt kõnelevaks eestlaseks. Rikka keelega inimene oskab kindlasti teha vahet ka erinevatel keelestiilidel, tal on suur sõnavara ning lisaks võime kasutada keelt loovalt.

Vaevalt et üks inimene valdab kõiki oma emakeele rikkusi. Keele rikkus väljendub suuresti selle mitmekesisuseski. Keele rikkus tähendab samuti selle ajaloolist sügavust, maa-alalist ehk piirkondlikku mitmesugusust, head kasutust erinevatel kultuuri-, elu- ja ka teadusaladel.

Eesti keele ajalooline rikkus hõlmab nii arengujärke soome-ugri keeleühtsuses kui ka põnevaid kontakte teiste keeltega erinevatelt aastatuhandetelt. Keeleteadlased vaidlevad selle üle, millal läänemeresoomlased ja nende hulgas eestlaste esivanemad jõudsid Läänemere äärde. Küsimus on aga ikka vaid aastatuhandete arvus, pole kahtlust eesti keele põlisuses. See muidugi ei tähenda eesti kirjakeele suurt vanust, vaid eesti rahvakeele, selle murrete ning nendele omakorda aluseks olnud läänemeresoome lõunarühma kunagiste hõimukeelte iidsust. Tähtis on seejuures just arengu järjepidevus, saame eesti keele eelajalooliste vormide järgnevust jälgida paljude aastatuhandete taha.   

Mõistes keele rikkuse all ka selle teatud joonte haruldust, tuleb mainida, et eesti keele need nähtused, mis on teiste keeltega võrreldes kõige harukordsemad, nagu meie kuulsad kolm väldet, ei põhine mingite iidsete soome-ugri keelejoonte säilitamisel, vaid pigem omapäraste keelekontaktide järelmõjudel. Nii ongi eesti keele kolme välte süsteem välja arenenud läänemeresoome piirkonnas, kokkupuutes balti ja germaani naaberkeeltega. Tegemist on keeruka kompleksse arenguga, kus on kombineerunud soome-ugrilikud kestusvastandused indoeuroopa keelte ajalooliselt iseloomuliku toonieristusega.

Kuigi eesti kirjakeele alusmurdeks on põhjaeesti keskmurre, on tänapäeva eesti keel haaranud endasse kõigi eesti murrete keelendeid. Üheks eesti keele rikkuse olulisemaks aluseks on toetumine kahele põlisele hõimukeelele – põhjaeesti ja lõunaeesti keelele. Peale kümnete tuhandete põhjaeesti murretele omaste sõnade on eesti kirjakeelde jõudnud märgatav osa lõunaeesti murrete ligi kahekümnest tuhandest omapärasest sõnast. Sageli annab just lõunaeesti sõna kasutamine võimaluse luua stiililist mitmekesisust. Venna kõrval saame ütelda ka veli, õe kõrval sõsar, isa ja ema jaoks on murretes kümneid erinevaid nimetusi, millest mõni on kasutusel kindlasti igas suguvõsas. On tähelepanuväärne, et kõige rikkalikuma keelega kirjanikest ja tõlkijatest on silmapaistev osa olnud pärit Lõuna-Eestist, alustades kas või Friedebert Tuglasest ja lõpetades Ain Kaalepiga. Eesti kirjakeele sünonüümide rohkuse taustal ei ole ometi üksnes põhja- ja lõunaeesti sõnavara erinevused. Näiteks sõna sageli on saarte murde sõna, mis on kirjakeelde toodud Saaremaalt pärit 20. sajandi alguse keeleuuendajate poolt, laiema levikuga on olnud sõna tihti, mis praegugi kõlab kirjakeeles mõnevõrra argisemalt.

Eesti keele mitu juurt on teinud võimalikuks samuti grammatilise vormistiku harukordse rikkuse. Nii on eesti kirjakeele kaudse kõneviisi vat-vormid pärit Mulgi- ja Lõuna-Tartumaalt, põhjaeesti murretes on moodustatud neid vorme infinitiividega, vrd ta olevat seal ja ta olla seal, peale nende on igapäevakeeles tavalised sarnases tähenduses saksapärased peab- ja pidi-laused, nagu ta peab olema seal ja ta pidi olema seal. Hea eesti keele valdaja suudab tajuda selliste vormivariantide tähendust ka siis, kui ta ise neid keelekonstruktsioone kõiki aktiivselt ei tarvita oma kõnes.

Eesti keelt on selle morfoloogilise struktuuri eripärade tõttu määratletud segatüübi keelena. Soome-ugrilike aglutineerivate vormimoodustusviiside kõrval, kus sufiksi lisamisega osutatakse grammatilist tähendust, nt maja+sse, väljendatakse tähendusi ka fusionaalselt ehk erinevate tüvevariantidega, nagu majja. Sageli saab mõlemat moodustusviisi kasutada sama sõna korral. Hoolimata tüpoloogilisest mitmekesisusest on eesti keel siiski struktuuriliselt terviklik, see terviklikkus avaldub  vaid mõnevõrra keerukamalt võrreldes paljude teiste keeltega. 

Eesti keele terviklikkus ning sellega seotud rikkus ilmneb samuti mitmekesises allkeelte süsteemis. See erinevate murrete, registrite ja funktsionaalstiilide kogum pole omavahel seotud mitte ainult ühise ajaloo ja maa-alaliste kontaktide kaudu, siin on tänapäeval esmatähtis ühiskonna sidusus. Võib-olla alati kõik eestlased ja eesti keele teise keelena kõnelejad ei taju päris sarnaselt, mis on rikas ja loomulik eesti keel. Ometi eesti keele dünaamikast, käimasolevatest muutustest on näha, et eesti keeleruum on seotud tervik, loomulikult küll oma keskuste ja äärealadega, kuid ikkagi ühiste arengusuundadega. See teeb ka võimalikuks ühise arusaama sellest, mis on eesti keele rikkused. Eesti keele kui kultuurkeele loomises on olnud tähtis roll teadlikul keelearendusel. Küllalt avar arusaam sellest, mis on rikas eesti keel, on parimaks tagatiseks ka keeleloome edukusele.

Karl Pajusalu ettekanne «Kas on mitu eesti keelt?» lõpetab 6. mail rahvusteaduste loengusarja. Ettekanne leiab aset Philosophicumi ringauditooriumis (Jakobi 2) kell 16.