Eelmise kuu ajakirja persooniloo intervjuus jõudsime noore õpetaja Maarja Urbiga vesteldes järeldusele, et vähemalt koolis taandub suurem osa asju suhtumisele. Maikuu UT-d kokku pannes jõudsin lõplikult arusaamale, et suhtumisel on väga suur osa igas eluvaldkonnas.

Seekord on ajakirjas fookuses kaks põhilist teemat: muutused (ülikooli)hariduses ja ettevõtlus.

Õppeosakonna juhataja Siret Rutiku võtab lehekülgedel 20–22 kokku aprillis toimunud õppeuuenduskonverentsi, kus rahvusvahelised eksperdid jagasid oma kogemusi uuenduslike õppekavade arendamisel.

Ikka ja jälle kõlas nii konverentsi ettekannetes kui ka töötubades mõte, et muudatuste tegemisel on vaja mõelda kastist välja. Kitsal spetsialiseerumisel ei ole tänapäeva maailmas enam mõtet, kuna elu ja tehnoloogia arenevad kiiresti, pidevalt on vaja kohaneda muutustega. Sellistes oludes on eelis neil, kes on valmis ja motiveeritud uusi asju õppima. Ehk neil, kes suhtuvad muudatustesse avatult ja positiivselt.

Siin tulevad kasuks laiapõhjaline haridus ning koostööoskus ja -kogemus. Ka TÜ vilistlane, haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski tõi jutu sees näiteks, kuidas eesti- ja venekeelsed koolid võiksid käia pigem käsikäes, üksteist täiendades. Mitte aga jäigalt eraldatuna, nagu suuremas osas linnades ja maakondades.

Lõimumine on kahepoolne protsess. Mida varem hakkavad lapsed võõrkeeli õppima, seda kiiremini nad need selgeks saavad ja on mitmekultuurilises ühiskonnas konkurentsivõimelisemad.

Lapsevanemad, kes oskavad seda hinnata, oskavad teha oma laste hariduse suunamisel ka paremaid otsuseid. Valivad lasteaia, kus on ka muukeelseid lapsi, või kooli, millel on palju rahvusvahelisi kontakte. Varasem ja tihedam kokkupuude teiste rahvustega kasvatab ka tolerantsi, võrdset suhtumist ja paremaid teadmisi maailmast.

Just need, kes teiste haridustee ja õppekava üle otsustavad, peaksid olema kõige parema suhtumisega. Valmis muutusteks, mida ühiskond nõuab ja avatud uuendustele, mis muudavad õppetöö kvaliteetsemaks.

Tehnoloogia arenedes tuleb muuta nii õppe- kui ka töövahendeid, see on möödapääsmatu. Milleks aga tehnoloogia arengut lihtsalt oodata ja järgida, kui seda saab ise eest vedada? Ülikoolis muutub märksõna «ettevõtlus» üha tuttavamaks ja populaarsemaks.

Teadussaavutused ei jää enam pelgalt koolitööde sisuks, vaid saavad üha tihedamini endale tegeliku väljundi mõne toote, programmi või teenuse näol. Muidugi ei ole see uus praktika, kuid üha enam ja enam tudengeid ja teadlasi on hakanud seda kasutama.

Oma ettevõtteid loovad õppejõud, üliõpilased ja muud töötajad innustavad ka kolleege sama tegema, et kogutud teadmisi rakendada ja uusi koguda. Suhtumine uude ja isetegemisse on üha enam hinnatud. Ülikool muutub tervikuna aina ettevõtlikumaks ja seda on ainult hea näha!