Vaevalt astub keegi ülikooli veendumusega, et tudengite esindamisest saab siin tema põhitegevus. Oleme alma mater’isse vist siiski tulnud muul eesmärgil. Kuid õppejõudude mõningaseks meelehärmiks muutub üliõpilaste esindamine mõnel juhul õppetööst tähtsamaks.

Astusin ülikooli aastal 2010, esindusse kevadel 2011. Tänavu aprilli lõpus sai läbi minu aasta selle esimehena. Esinduses veedetud aja jooksul oleme tublide kaasvõitlejatega ladunud vundamendi tõelisele noorteorganisatsioonile, mille eesmärk on anda üliõpilastele võim ja tahe oma ülikoolikogemuse kujundamiseks.

Kui me 2012. kevadel juhatusega alustasime, tegime seda peaaegu nullist. Esinduse tegevus ei olnud tollal eriti läbimõeldud ega ka tulemuslik. Kahe aasta jooksul defineerisime selgelt ja arusaadavalt, mis see esindamine õigupoolest on ning mis on esindaja töö. Tõime kokku tegevliikmetest, esindajatest ja töötajatest koosneva uskumatu meeskonna, mis on praeguseks rohkem kui sajaliikmeline.

Muutsime alusdokumente ja lõime eeldused süstemaatiliseks ning järjepidevaks tööks. Lõime teaduskondadesse üliõpilaskogud, et tudengid oleks edukat esindatud ka nõukogudes. Jõudsime vajalikule tasemele nii riiklikus poliitikas kui ka ülikoolisisestes küsimustes, olgu selleks õppetoetused või tagasiside. Tegime seda ja palju muud ning ütlesime kogu ülikoolile: «Ole rohkem!».

Kuigi kõige selle juures sai puudutud õige mitmest loengust, on esinduses omandatud haridus hindamatu. Olen veendunud, et see ülimalt intensiivne ja praktiline kool elust ja juhtimisest on asendamatu lähtepunkt tulevasteks saavutusteks. Leian, et ülikool peaks säärast tegevust kordades enam soodustama. Ka esindus panustab edaspidi sellesse, et kõigil tudengitel oleks võimalik osaleda. Kuidas muidu saavad meist aktiivsed kodanikud, kes suudavad muutusi ka päriselt vedada?

Muutuseid on vaja ka ülikoolis. Kas seda usutakse või mitte, aga kõrghariduse ja tööturu ülemaailmsed trendid näitavad seda, et Tartu ülikool on varsti palliplatsil, kus valitsevad hoopis uued reeglid. Veebihariduse pöörane areng ning tööturu aktsepteeriv suhtumine sellesse ei jäta meid puutumata.

Praegu on meil veel võimalik raskete otsustega maailma tippude seas nende muutuste laineharjale jõuda. Homme sõidab see laine meist aga üle ning kannatame kvaliteedis, sisseastujate hulgas ja rahastuses. Selle kaotuse kandjaks saab aga kogu Eesti ühiskond. Üliõpilased soovivad näha, et valikute tegemisel mõeldaks senisest rohkem kogu ülikooli elulootusele.

President Ilves ütles mõne aja eest: «Väiksus pole puue, kui me end just ise väikeseks ei mõtle». Need sõnad võiks kajada ka ülikooli sammaste vahel. Tundub, et liiga sageli väljendame oma kuuluvust selle kaudu, mis on minu: minu instituut, minu eriala, minu kursus, minu töörühm. Sagedamini võiksime me end määratleda selle kaudu, mis meil on ühine, mis meid suureks teeb: meie ülikool. Olgu maailma mastaabis väike selle eelarve või sisseastujate hulk – meie ülikool on sellele vaatamata väga suur ja hoidmist väärt.

Üliõpilasesindusel on algamas kuldajastu. Kõigi aegade võimekama juhatuse käe all ning paljude innukate tudengite abiga õitseb esindus edasi. Loodan vaid, et kogu ülikoolipere on valmis koostööd tegema, sest vaid koos ja rohkem olles saab õitsema ka alma mater.