Keelenurgas on lühenditest juba kaks korda juttu olnud. Vaatluse all on olnud nende ladinakeelne kuju ja suurtähtlühendite käänamine. Ülikooli eesti terminite komisjoni koosolekutel on aga mitu korda arutatud ka seda, kuidas lühendada eestikeelseid akadeemilisi ametinimetusi. Kas Prof või prof? Kas dekaanil on lühend? Mil viisil peaks lühenema nooremlektor: kas n.lektor või n-lektor?

Kirjutamise üldpõhimõte on see, et jooksvas tekstis võiks lühendeid vältida. Tervete sõnadega teksti haarab silm paremini ja seda on mõnusam lugeda. Ent vahel on vaja mahutada sõna mingisse piiratud ruumi, näiteks tabelilahtrisse, või kasutada lühendit ökonoomsuse huvides, näiteks koosoleku protokollis, kus mõni ametinimetus kordub väga palju. Nii võivad lühendid teinekord osutuda otstarbekaks.

Tuntumate lühendite kirjapilt on keeles enamasti kokku lepitud. Samamoodi on akadeemiliste nimetustega – osa neist on hakatud lühendama oma kindlal viisil. Tartu Ülikoolis võib vaja minna järgmist lühendivara.

Osa akadeemilisi ameti- ja muid nimetusi ei ole aga kombeks lühendada. Näiteks arst-resident, audoktor, dekaan, lektor,prodekaan, programmijuht, prorektor, rektor, teadlane, teadur, õppejõud, õppekorralduse spetsialist ja üliõpilanekirjutatakse enamasti ka tabelites välja.

Põhjus, miks näiteks nii lühikest sõna nagu doktor lühendatakse, aga nii pikka ametinimetust nagu õppekorralduse spetsialist mitte, võib peituda kasutussageduses – doktor on akadeemilises keeles ajast aega olnud väga tavaline ja see ongi tinginud lühendi tekke. Samal ajal on sagedased ja lühikesed ka rektor, dekaan ja lektor, ent neid lühendina ei pruugita. Otsus, kas mõnda sõna lühendada või mitte, taandub keelekasutajate hulgas välja kujunenud kokkuleppele, milles ei pruugi olla alati loogilist tagamaad. Seepärast ei ole ülal esitatud lühendite loend kindlasti lõplik ja aja jooksul võib neid lisanduda, nad võivad muutuda või ka käibelt kaduda.