6. veebruaril 2014 vaikis mõtete, teravmeelsuste ja tähelepanekute peaaegu katkematu voog, mida Vladimir Petrovitš Zintšenko oli suulises või kirjalikus vormis üle poole sajandi teistega heldelt jaganud. Paljud Eesti psühholoogid kaotasid oma hea õpetaja, mentori ja sõbra. Kui Eesti uuesti vabaks sai, siis oli Zintšenko esimene, kes meile õnne soovis. Ta oli Elvas suvitamas käinud ja sai aru, et lahkudes kas vanast või uuest impeeriumist ei kaota me mitte midagi. Tal endal oli raske olla psühholoog oma kodumaal, kus ta 1982. aastal vallandati sisuliselt NLKP Keskkomitee korraldusel Moskva ülikooli professori kohalt. Laskmata ennast sellest eriti häirida, ehitas ta üles Venemaa teaduste akadeemia inimese uurimise instituudi, rajas ja mehitas psühholoogia osakonnad Dubna ülikoolis ja Moskva kõrgemas majanduskoolis. Üsna olulises osas oli ta ka Tartu psühholoogia osakonna kui uurimiskeskuse käivitaja, kuna vahendas või käendas uurimisraha, millega sai taaselustatud tunnetuspsühholoogia uurimistraditsioon. Kõnelemata sellest, et ta juhendas paljude väitekirjade kaitsmist või aitas neid korraldada, mis sellel ajal oli võimalik vaid Moskvas või Leningradis. Kuigi ta ei olnud alati vaimustes kõigest, mida me Tartus tegime (kord nimetas ta ühte meie koostatud kirjanduse ülevaadet «Tartu telefoniraamatuks»), nägi ta meis maailmale avatuse ja vabameelsuse ideaali.

Pole kahtlust, et Zintšenko sai juba stardis suure eelise. Tema isa Pjotr Zintšenko oli väljapaistvamaid nõukogude vene psühholooge, kes võõrustas Harkivisse pagendatud Lev Võgotskit ja tema mõttekaaslasi. 1966. aastal sai Vladimir Petrovits tööga «Taju ja tegevus» 35- aastaselt noorimaks psühholoogiadoktoriks tollases Nõukogude Liidus. 1969. aastal ilmus talt raamat «Visuaalse kujundi kujunemine», mis kirjeldab ühtesid kõige geniaalsemaid tajueksperimente, mis kunagi on tehtud. Ta suutis esimesena kirjeldada seda, kuidas inimene tajub kujutist, mis on silma põhjas paigal. Selgub, et paigalolevat kujutist inimene ei näe, kuna see kaob ära. Selleks tuli ehitada miniatuurne televiisor, mis kinnitati silmale. Ka tänapäeval oleks see üsna keeruline ülesanne. Kokku on ta elu jooksul kirjutanud üle 400 teadusliku töö, millest paljud on tõlgitud eri keeltesse. Maailma parimad ülikoolid pidasid auasjaks kutsuda teda enda juurde loenguid pidama. 1969. aastal külastas Zintšenko Eestit, pidades Taru ülikoolis loengute seeria, mis muutis mitme tollel ajal veel noore eesti psühholoogi eluteed.

Tema õpilased ja sõbrad suutsid sellele lahkele ja teravmeelsele inimesele vastu anda vaid minimaalselt. Meie ettepanekul valis Tartu ülikool professor ja akadeemik Vladimir Zintšenko 2011. aastal oma audoktoriks, mille üle oli ta väga uhke ja õnnelik. Meie kõrvus kostab veel kaua tema veidi kärisev hääl, mis jutustab mõnda naljakat, kuid ometi tõestisündinud lugu.

Jüri Allik

Talis Bachmann

Aavo Luuk

Peeter Tulviste