Mõni kilomeeter Tartust väljas on üks maakoht, kus väike tüdruk jooksis neli aastat vanema vennaga võidu. Tüdruku peas tuksles vaid mõte, et ei tohi maha jääda ja kaotada. Ükskõik, mis alal lapsepõlves teineteisega mõõtu võeti, Kaire Leibaku jaoks oli oluline olla esimene.

Võiduhimu ja soov saavutada maksimaalne tulemus ei ole kuhugi kadunud. Tartu ülikoolis füsioteraapiat õppinud neiu istub laua taga, rüüpab suhkruta kohvi, sest «see meeldib talle väga», ning tunnistab puhtsüdamlikult ja kõhklemata, et ta peab parim olema kõiges, mida teeb.

Kaire Leibaku lapsepõlv oli täis tagaajamismänge ja mõõduvõtmisi, seetõttu tundus noorele tüdrukule esimeses klassis kergejõustikutrenni minek loomuliku jätkuna. Vahepeal proovis ta ka iluvõimlemist, kuid leiab, et koordinatsiooni puudumise tõttu tal sinna tegelikult asja polnud. Ega kergejõustikutrennidki tegelikult esialgu suuri ja kuulsusrikkaid tulemusi toonud. Näiteks meenutab ta koolisportlaste hulgas üliolulist TV kultusvõistlust «10 olümpiastarti», kust on sirgunud enamjaolt kõik praegused kergejõustikutipud. Esikolmik sai võistluselt terve suure karbitäie šokolaadibatoonikesi, kuid neid ei saanud Kaire Leibak sealt kunagi koju viia.

Tegelikult läks umbes kaheksa aasta aega, kui sai selgeks, et kergejõustik on see, millele ta tahab suunata kogu oma jõu. «Mul tulid esimesed suuremad saavutused aastal 2003, need innustasidki jätkama,» meenutab neiu. Kord juba laineharjale sattunud, kasvasid kordaminekud üha suuremaks ja säravamaks. «Tol hetkel ei osanud ma küll oma tulemusi hinnata, tegin lihtsalt oma asja,» räägib Kaire Leibak tagasihoidlikult. Tagantjärele vaadates mõistab ta alles nüüd saavutuste märkimisväärsust. 

Sporditulemused ei ole kunagi võistlusnärvi taha jäänud, meenub vaid seik ühelt suurvõistluselt, kus staadionimelu tõmbas noore sportlase jalad nõrgaks. «Ja ega sealt ei tulnud ka head tulemust,» meenutab ta. Selliseid omapäraseid juhtumisi on ikka ette tulnud. Kord nuttis Kaire Leibak ühel suurvõistlusel taga oma võistlusnumbrit, mis jäi liigselt kiirustades hotellituppa. Suurvõistlustel kehtib aga lihtne reegel: kui oled kogunemiskohas õigel ajal, saad võistlema, kui ei ole, ei saa. Närvid olid viimseni pingul, kuni lõpuks susserdati Kaire Leibakule kellegi teise number. Praegu ajab see naerma, aga toona pühkis kangelanna pisaraid.

Kolmikut hüppama

Selleks, et üldse suurvõistlustele pürgida, tulid sport ja koolielu kuidagi omavahel klappima saada. Kaire Leibak õppis Miina Härma gümnaasiumis, ta tunnistab ühtlasi, et polnud «kohe kindlasti» eeskujulik õpilane. Talle meenub seik, kui Hispaaniasse spordilaagrisse minekuks oli vaja puudumisloale korjata õpetajate allkirju. Nii mõnigi õpetaja kirjutas oma nime vägagi vastumeelselt. Sellegipoolest meenutab Kaire Leibak kooliaega ja õpetajaid hea sõnaga. «Ma tulin tagasi ja ajasin oma asjad alati korda, eks seal oli vangerdamisi, kuid lahendasin olukorra ära,» tunnistab kergejõustiklane.

Keskkooli lõpuks oli ühtlasi selge, et kaugus- ja kolmikhüpe on need, millele ta spetsialiseerub. «Muidu ma tegin ikka kõike: jooksin ja hüppasin isegi kõrgust, 15-aastasena hüppasin 174 sentimeetrit,» meenutab ta. Mõte, et nüüd saab temast kõrgushüppaja, jäi kõrvale just suuresti tänu treeneritele Kersti ja Mehis Virule, kes nägid tüdrukus kolmikhüppaja talenti.

Mitu korda jookseb jutust läbi, et kolmikhüpe paneb sportlase tervisele põntsu, kuna äratõukele järgnevad kaks hüpet on põlvedele, puusadele ja seljale väga kurnavad. Siinjuures on oluline sportlase kehaehitus ja -kaal, kui need on omavahel vastuvõetavas suhtes, siis ei pruugi sellel alal midagi hullu juhtuda. Kaire Leibak on sale ja küllaltki pikka kasvu, seega on hüppaja kehaehitus tal olemas. Ilmselt on see ka põhjus, miks enamiku sportimisajast õnnestus suuri vigastusi vältida. Kuid tema töötahe oli üüratu ja lõpuks maksis see ülekoormusena kätte.

Uus elu

Hüppetreeningud on praeguseks jäänud seljataha, möödunud kuul võttis Kaire Leibak südame rindu ja langetas otsuse, et tegevsportlasena on tema aeg läbi. «Panin ühel õhtul silmad kinni ja mõtlesin, mis on mu eesmärgid ja kas need on saavutatavad, jõudsin järeldusele, et ei ole ning niisama enda lõbuks kolmikut või kaugust hüpata ei ole ka mõtet,» räägib ta. Enda sees oli asju lihtne läbi mõelda, raske oli aga pöidlahoidjatele ja teistele kergejõustiklastele välja öelda, et «teate, mind te siin hallis niimoodi treenimas enam ei näe».

Ta kaaslased olid mõistvad ja said neiu otsusest aru. Kaire Leibaku mõne aasta tagune vigastus ei anna veel praegugi märku täielikust tervenemisest, mistõttu tõsiasi, et ta ei saa korralikult hüppetreeningut teha, sai määravaks argumendiks.

Võib ju arvata, et nüüd on aega tohutult palju, sest igapäevased treeningud on asendunud vaba ajaga. Ta naeratab ja tunnistab, et tegemist on ehk isegi rohkem kui varem. Kaire Leibak käib poole kohaga tööl firmas SportID, kus ta aitab firmade töötajatel leida teekonda eri spordiklubidesse. Seda kõike muidugi tööandja lahkel loal ja toetusel. «See on väga lahe töö, mõne jaoks võib arvutitagune töö olla väsitav, aga mitte minu jaoks, mul on põnev,» särab ta.

Oma hommikupoolikud sisustab ta – üllatus-üllatus – treeningutega, aga hoopis teistsugustega kui siiani. Nüüd käib ta hoopis ujumas, jõusaalis hantlitega mässamas ja populaarsetes rühmatreeningutes. Endine tippsportlane tunnistab naerdes, et aeg-ajalt on ta nendest ikka täiesti võhmal. «Ma ei mäleta, et oleksin pärast kergejõustikutrenne iial nii läbi olnud, kui nüüd pärast paari eriti särtsakat rühmatrenni,» ütleb ta muheledes.

Kaire Leibak naerab intervjuu jooksul palju, ta tunnistab, et on leidnud teise hingamise. Ühtäkki on maailmas nii palju uusi võimalusi. Enne elas ta põhimõtteliselt treeningust treeningusse, sealhulgas jälgis pidevalt, mida ja mis kellaajal ta sööb, millal saab puhata ja kui kaua on suvel päikese käes. Sportlaste elu on tegelikult üks pidev enesejälgimine ja ajastamine, võistlused ja ettevalmistused määravad elukulgu väga palju.

Ei saa ilma spordita

Nüüd on ta küll oma aja ülemus, ent sellegipoolest on tal käed-jalad tööd täis. Hommikune trenn tehtud, võtab ta suuna SportID-sse, et seal neli tundi järjepanu tööd vihtuda, seejärel liigub ta masseerimislaua juurde, et tuttavatel spordiinimestel lihaseid mudida. «Eks sellest on kõvasti kasu olnud, et mind ennast on omal ajal treeningperioodidel ja võistlustel füsioterapeudid kõvasti masseerinud,» räägib ta. Seetõttu teab ta šnitti võtta, missugused liigutused toimivad ja missugused mitte.

Füsioteraapiat õppinud Kaire Leibak tunnistab, et erialased teadmised jäid treeningutel tagaplaanile. «Kui jalas oli juba aasta aega valu olnud, võtsin valuvaigisteid ja treenisin peale,» lööb ta käega õrnalt vastu pead. Kõrvalt oskab öelda küll, et inimesel on see või too vigastus, aga ennast ta nõndaviisi analüüsida ei osanud. Tulid vigastused, mis jätsid märgi tulemustele. Hetkeks jääb Kaire Leibak mõtisklema. «Kui ma näiteks nüüd hakkaksingi ainult kaugust hüppama, siis peaksin tunduvalt kaugemale hüppama kui viimasel võistlusel hüpatud 6,09 meetrit,» arutleb ta. Endine kergejõustiklane on aga maksimalist, keskpäraselt ta sporti ei tee, kui teha, siis ikka tipptasemel.

Kaire Leibak ütles hiljaaegu, et talle jõuab alles nüüd kohale, mida ta on elus saavutanud. Just nüüd, kui ta hoolimata pingutustest ei hüpanud ligilähedalegi oma isiklikule rekordile, saab ta aru, missuguse suurepärase tulemuse on ta jätnud Eesti spordiajalukku. Kurvastusega tõdeb ta, et ei näe peale tulemas uusi talente. Kuna tegu on vigastusterohke spordialaga, siis noored kergejõustiklased väga ei kipu kolmikhüppetreeningutele. Siiski on Kaire Leibakule silma jäänud üks neiu, kes võiks mingil hetkel väga edukalt kolmikhüppele spetsialiseeruda. Seega pole lootus kuhugi kadunud.

Kaire Leibak ei igatse kergejõustikutreeningute järele, sest tal on uus elurütm, mis pakub talle igati põnevust. Üle kõige igatseb ta praegu suve, rääkides sellest innustunult mitmel korral. «Nüüd saan minna terveks nädalavahetuseks Pärnusse ja päikese käes olla, kartmata, et võistluseks on jalad soojaga liiga pehmeks muutunud,» räägib ta.

Üleüldse püüab ta praegu asju vabalt võtta ja pool aastat puhata. Magistriõppesse Tartu ülikooli ta veel ei tiku, kuigi leiab, et füsioterapeudina peab kindlasti veel edasi õppima. «Ameerikas käies soetasin seal endale mõned erialased raamatud, mingil hetkel võtan need kätte ja loen korralikult läbi, aga mitte veel,» naerab ta. Hea füsioterapeut on palju praktiseerinud ja seda püüab ta ise ka järjest rohkem teha.

Endine kolmikhüppaja ei oska öelda, kuhu elu ta viib, ent on seiklusteks igati valmis. Praegu on õhus isegi võimalus, et mingil hetkel tulebki võib-olla kompsud kokku pakkida ja näiteks Itaaliasse lennata. Seda muidugi juhul, kui elukaaslane asub sinna võrkpalli mängima. Kaire Leibak ei läheks kaasa lihtsalt niisama, vaid otsiks endale praktikabaasi, kus oma füsioteraapiateadmisi täiendada.

Samuti nagu lapsepõlves vennaga rinda pistes tuksles ajukoore vahel võiduhimu, ajab Kaire Leibak ka füsioteraapias taga ainult parimat tulemust. Maksimalisti maailmavaade on pannud noore neiu langetama väga raskeid otsuseid, kuid tundub, et uus ja põnevust täis elu tema jaoks alles algab.