Pärast keskkooli Cambridge'i ülikoolis loodusteadusi õppinud ja nüüd Tartu ülikoolis füüsikat tudeeriv Taavi Pungas teab, et oma plussid on nii kodu- kui ka välismaal õppimisel.

Enamasti käib õpitee ülikoolis nii, et enne ikka kodumaine ülikool ning siis minnakse ehk välismaale end täiendama, Taavi valis aga vastupidise teguviisi. Väikesena esimese klassi vahele jätnud noormees otsustas pärast kuldmedaliga keskkooli lõpetamist Inglismaa kasuks. Suurt rolli mängisid selles mitmed rahvusvahelised olümpiaadid, kus andekas poiss Eestit esindas, ja seal saadud tuttavad.

«Rahvusvahelisel keemiaolümpiaadil 11. klassis tutvustas võistkonnakaaslane mulle üht Cambridge'i õppejõudu,» meenutab Taavi. Pärast huvitavat vestlust soovitas professor tal kindlasti sinna ülikooli kandideerida ja arvas, et suurepäraste õpitulemustega noormees võetakse kindlasti vastu.

Välismaal õppimise peale oli Taavi varemgi mõelnud, sest paljud vanemad olümpiaadituttavad suundusid pärast gümnaasiumi lõpetamist mainekatesse välisülikoolidesse. Just Cambridge'i kasuks otsustas ta seetõttu, et tegu on loodusteaduste alal ühe maailma parima ülikooliga.

Noormehe mõlemad vanemad on hariduselt geograafid ja just nemad süstisid pojasse huvi looduse ja teaduse vastu. Ka üks esimesi olümpiaade, kus Taavi osales, oli geograafiaolümpiaad ning umbes põhikooli lõpuni oli ta veendunud, et astub täpselt vanemate jälgedes.

«Siis hakkas mulle keemia rohkem huvi pakkuma ja vanemad julgustasid mind tegelema sellega, mis enam huvitab. Ka ülikooli minnes olin alguses veendunud, et spetsialiseerun Cambridge'is keemiale, aga mõne aja pärast tundus mulle, et keemia on igavaks läinud,» muigab noormees.

Keerulisem on huvitavam

Ise arvab ta sellel olevat kaks põhjust. Esiteks tundus talle, et keemiast ei piisa enam maailma lahtiseletamiseks ja füüsika annab tema küsimustele palju fundamentaalsemaid vastuseid.

Teiseks pakub Taavi aga lihtsalt igavust: keskkooli ajal tegeles ta keemiaga nii palju, et isegi ülikoolis oli suur osa tema jaoks endale tuttavate asjade ülekordamine. Füüsikaloengutes tuli aga rohkem vaeva näha ja oli palju põnevam.

«Kes teab – kui oleksin gümnaasiumis pigem füüsikaga tegelenud, äkki õpiksingi praegu hoopis keemiat?» mõtiskleb ta.

Olles bakalaureusekraadi omandanud Cambridge'is ja lõpetamas praegu magistrit Tartus, oskab Taavi ka kahe eri riigi ülikoole ja haridussüsteemi võrrelda. Näiteks toob ta välja, et kui Tartus ja Eesti ülikoolides suhtlevad üliõpilased pigem oma kursusega, siis Cambridge'i suhtlusseltskond sarnaneb pigem meie seltsikogemusega.

«Ülikooli sees oli umbes 30 kolledžit, minu lennus umbes 100 inimest, kes olid paljude erialade peale ära jaotatud. Tõsi, osa neist õppis minuga sama asja, aga kolledžis puutusin kokku veel paljude teistega, nii et suhtlesingi paljude eri suundade inimestega. Tartus on sama efekt ilmselt korporatsioonides,» räägib ta.

Samas on igal kolledžil oma ala ka ühiste vaba aja veetmise kohtadega. Kui Tartus tuleb eelnevalt sõpradega kokku leppida, kus või kelle juures ja millal kokku saada, siis Cambridge'is sai näiteks ühisesse sööklasse minnes alati kindel olla mõnusa seltskonna ja hea õhtu osas. Kuigi see, kellega täpselt samal ajal sinna juhtud, polnud kunagi kindel.

«Õppimise puhul on mitu suurt erinevust,» jätkab Taavi. Inglismaal on normaalne, et andekad lapsed jätavad koolis isegi mitu klassi vahele ja ülikoolis näeb õppimas ka 15-aastaseid noori.

Tartu ülikoolis on normaalkoormusega õppides nädal loenguid täis, Cambridge'is oli aga tavaline, et iga päev on vaid paar 50-minuti pikkust loengut. Ülejäänud aeg oli iseseisva töö tegemiseks.

Peale selle olid Inglismaal tavalised väikesed rühmatunnid, kus kohal keskmiselt 2–4 inimest. See oli nii pea igas aines ja just nende tundide jaoks tuligi ise ülesandeid lahendada ja esseesid kirjutada.

«Mulle meeldis just see hea tunne, et õppisin suures osas iseseisva tööga. Loengus jäi küll mulje, et saad asjast aru, aga kodus ülesandeid proovides said aru, et tegelikult pead ikka vaeva nägema ja juurde uurima,» seletab ta ja lisab, et kui Cambridge'is kulus iseseisvale tööle ligi 60% ajast, siis Tartus vaid umbes 10%.

Kirju seltskond õpetas palju

Ka paljudest eri riikidest pärit kaaslased tegi elu-olu Inglismaal põnevamaks – kuigi rahvusvahelise seltskonna kogemus oli Taavil juba suurtelt olümpiaadidelt.

«Olümpiaadide seltskond on alati väga kirju. Mitmetes riikides, nagu ka Eestis, on hästi toimiv olümpiaadisüsteem, mis leiab üles noored, kes tahavad nende õppeainetega tõsisemalt tegeleda. Teiste riikide esindajad, kus sellist süsteemi ei ole, ei pruugi sel alal nii tugevad olla, aga nad on teistmoodi huvitavad – lahe on ju kohtuda inimestega kaugetest maadest, kuhu ise kunagi ei satuks või näha 15-aastast iiri poissi, kel on ees täishabe,» muigab noormees.

Cambridge'is oli seltskond aga isegi kirjum. Taavi toob võrdluseks, et kui olümpiaadidel suhtlevad omavahel võistkonnad rohkem mitmekesi, näiteks elavad eestlased kõrvuti tubades brasiillastega ja mängivad nendega vabal ajal koos jalgpalli, siis ülikooli kolledžis sai kokku puutuda väga erinevat päritolu indiviididega.

«Kes oli kohalik, kes Austraaliast, kes hoopis Kanadast pärit poiss, kel India vanemad ja pool elu Uus-Meremaal elatud,» on noormehel võtta palju näiteid. Kui maailma uudistest midagi silma jäi, sai kolledžis alati mõne tuttava juurde minna ja uurida, kuidas asi tema kodumaal tegelikult on.

Samas on ka Tartu ülikool Taavile andnud täpselt seda, mida ta ootas. «Kui oleksin kuni järeldoktorantuurini välismaale jäänud, võtaks see aega kokku vähemalt 10 aastat. Ja kui oled kodumaalt ära kümme aastat, siis mis kodu see enam on, kui sa kedagi ei tunne!»

Eestisse tagasi tulemine ja siia tööle jäämine on just see, mida Taavi teha tahab. Doktorantuuri teeb ta ilmselt veel välismaal ja seda täpselt samal põhjusel.

«Ma tahan tulevikus töötada Eestis. Kui olla enne seda kogu aeg siin, ei ole pakkuda mingit värsket perspektiivi või uut kogemust. Tahaksin endaga tööle kaasa võtta mingi huvitava kogemuse. Aga soovitan ikkagi kõigil ka Eestis õppida – nii tekib oma ala tegijate tutvusvõrgustik ja teades, mis ees ootab, on tagasi tulla tunduvalt lihtsam,» räägib Taavi.

Kui saab, tuleb paremini teha

Kui noormehelt uurida, millega ta siis täpselt Eestis tegelema hakata tahab, ei oskagi Taavi kohe kindlat vastust anda. «No vot, see on alles küsimus...» alustab ta. Tööst tähtsamgi on tema jaoks õnnelik pereelu, elu peab olema õnnelik ja huvitav mõlemas plaanis.

«Ma tahan, et minu pere ja lapsed kasvaksid Eestis!» ütleb Taavi välja enda jaoks põhilise ja tunnistab kohe, et võib-olla on see natuke subjektiivne, aga ta tahab, et tema lastel oleks sama ilus lapsepõlv, kui oli tal endal. Ja kuigi tore oleks kindlasti ka näiteks Inglismaal, siis Eesti tundub ikkagi see kõige õigem koht.

Järgmiseks lisab noormees, et ilmselt on tal veres soov asju kuidagi paremaks teha. «Ja mitte ainult stiilis, kus viga näed laita, seal tule ja aita, vaid et ka häid asju saab paremini teha ja miks mitte seda siis ise teha,» naeratab Taavi.

Näiteks on ta Tartus õppides löönud aktiivselt kaasa Eesti füüsikaüliõpilaste seltsi tegemistes ja näinud, et suur osa füüsikatudengeid ei ole õppekvaliteediga alati rahul. Nii proovibki ta koos teistega midagi paremaks muuta ja on üks korraldajaid seltsi ettevõtmises «Tudeng füüsikatundi», kus TÜ tudengid käivad abiturientidele füüsika nüüdisvaldkondadest tunde andmas.

Taavi on kindel, et see maailmaparandamissoov ei kao temast kuhugi, olgu  tegevusvaldkond mis tahes. Praegu on tema jaoks huvitavad nii teadus kui ka õpetamine ja ehk just seepärast ei teagi ta veel päris kindlasti, kuhu elu edasi viib.

«Ma olen õpetanud füüsikaolümpiaadideks nii Eesti kui ka Saudi-Araabia võistkondi ja olen ka Tartu ülikoolis seminare andnud. Ja see kõik on nii põnev!» räägib Taavi, sära silmades.

Iga kord, kui ta klassist välja tuleb, on sees hea tunne, tunnistab ta. Aga kardab samas, et kuigi õpetamine oleks väga tore, ei saa see olla mõeldav ainuvalik. Kõige parem variant oleks olla ehk õpetav teadlane, aga ka siin on juures oma konks.

«Et hästi õpetada, peab oma teemast väga palju teadma ja viimaste arengusuundadega väga hästi kursis olema – siis tead, mida rääkida ja õpetad õigeid asju. Aga kui teha kahte asja korraga, ei ole inimestel üldiselt motivatsiooni mõlemat hästi teha,» muretseb ta.

Kahjuks ei hinnata Taavi arvates meil ametiredelit vaadates õpetamist piisavalt ja nii võibki õppejõuks olemise motivatsioon mõnel inimesel hoopis ära kaduda. Teha midagi ainult nii palju, kui hädapärast vaja, ei ole sugugi tema moodi.