Rääkides kellelegi oma Šotimaa elamustest, esitatakse mulle tavaliselt kolme sorti küsimusi: kuidas maitses Šoti viski, kas loodus oli ikka ilus ning kas kohalikust keelest sain aru. Proovin nendele ja teistele küsimustele vastata järgneva ülevaatega oma vahetussemestrist ja kirjeldada seda, mida kogesin Šotimaa juures kõige huvitavama ning iseäralikumana.

Kui ma möödunud aasta 9. septembri varahommikul ööbussist London-Glasgow maha tulin, hakates astuma oma ajutise elamiskoha poole, ei kujutanud ma veel päris hästi ette, kuhu olin jõudnud. Esmaspäeva hommikul kella 7 paiku oli Šotimaa suurim linn alles ärkamas, prügimehed askeldasid tänavatel, et need algavaks töönädalaks kenasti puhtaks teha. Keset kõrghooneid tööle ruttavad valgekraed ei saa ometi oma uhkeid kingi ära määrida. Glasgow's elab küll ametlikult ligikaudu 600 000 inimest, kuid kui lisada ümberkaudsete piirkondade elanikud ning iga päev linnas töötavad inimesed, ulatub see arv 2,3 miljonini. Numbri puhul avaldab muljet fakt, et kogu Šotimaal elab kokku 5,3 miljonit inimest. Kuigi pealinna tiitlit kannab Glasgow'st kõigest 75 km kaugusel asuv ja mõnevõrra väiksem Edinburgh, on äri- ning kultuurieliit koondunud just Glasgow'sse.

Otsustasin oma vahetussemestri veeta Glasgow ülikoolis (University of Glasgow), mis on üks vanemaid Suurbritannias. 1451. aastal asutatud kõrgharidusasutus on kahtlemata ka üks Euroopa tuntuimaid – selle on muuhulgas lõpetanud majandusteadlane Adam Smith ning füüsikud Lord Kelvin ja James Watt. Tulles tänapäevaste olude juurde, ei saa mööda tõdemusest, et ülikooli peahoone on väga uhke nii seest kui ka väljast – selle tuledes torni on lihtne märgata paljudest kohtadest üle linna ja seetõttu on see hea sihtmärk, kui West End'i lugematutes baarides tiirutades on orienteerumismeel juba hägustunud. Sealse ülikooli juures on muudki huvitavat. Näiteks raamatukogu on peaaegu sama kõrge kui ülikooli torn: 12 korrust sisaldavad endas ühte vanimat ja suurimat raamatukogu terves Euroopas. Lisaks tegutseb ülikooli juures kolm suuremat tudengiühendust ning lugematul hulgal huviringe (alates elektroonilise muusika ning lõpetades viskiklubiga). Mängides Eestis iga päev jalgpalli, otsustasin ka oma sealse vaba aja pühendada jalgpallimängule ülikooli meeskonnas, mistõttu kõiksugu huviringidega paraku lähemat tutvust teha ei jõudnud.

Nii minu kui ka ilmselt paljude teiste välisüliõpilaste lemmikuks oli aga International Society of Glasgow University ehk ühendus, mis korraldas välistudengitele mõeldud üritusi. Näiteks neljapäeviti toimusid pubiõhtud, kus pakuti süüa ja oli võimalus leida endale uusi tuttavaid üle maailma Hiinast Brasiiliani (hiinlastega suhtlemine kulus eriti marjaks ära siis, kui oli vaja koolitöö raames Vene-Hiina suhetest kirjutada). Igal nädalavahetusel toimusid väljasõidud Šotimaa kaunimatesse paikadesse – olgu nendeks siis kaljusaarele rajatud lossid, uhked kindlused, maalilise vaatega järved (või loch'id, nagu seal on kombeks öelda), vulkaanitekkelised saared või tuulised rannikud. Arvatavasti pärineb minu kõige meeldejäävam mälestus Šotimaast just ühest sellisest väljasõidust möödunud aasta oktoobris.

Tegu oli kahepäevase bussireisiga Šotimaa väidetavalt kõige imelisemasse paika ehk Skye saarele, mille ajakiri National Geographic hääletas hiljuti neljandaks ilusaimaks saareks kogu maailmas. Oma silm on kuningas ja julgen kinnitada, et taoline kõrge hinnang on igati õigustatud. Laskumata siinkohal liigsetesse looduskirjeldustesse (igaüks saab ise internetist pilte ja videosid otsida), tasub välja tuua kõige olulisemad asjaolud, mis selle saare sedavõrd köitvaks muudavad.

Skye visiitkaardiks on kahtlemata erakordsed vaated Atlandi ookeanile, millele lisavad vürtsi arvukad vulkaanitekkelised mäed, millelt avanevad omakorda sõnulseletamatud loodusvaated. Saarel võib kohata ka kuulsaid Šoti mägiveiseid ning arvukalt lambaid. Kes tunneb, et ta tahaks oma päevad samuti kaljunukil istudes ja miljoni dollari vaadet nautides veeta, siis mõelgu kohaliku veisekarjuse ameti peale. Mehed peaksid muidugi arvestama tõsiasjaga, et neil tuleks kanda Šoti meesteseelikut ehk kilti. Mõned reisil käinud tüdrukud said oma silmaga veenduda, et linnalegend, mille kohaselt kildi all aluspesu ei kanta, vastab tõele. Nende tüdrukute jaoks omandas väljend «uudishimu pole patt» ilmselt uue tähenduse. Tõe huvides olgu mainitud, et antud linnalegend peab ilmselt paika üksnes väga traditsioonilise eluviisiga inimeste puhul, nagu selleks Skye veisekarjus kahtlemata oli.

Tulles teiste kultuuriliste eripärade juurde, siis lisaks kiltidele torkas ehk kõige enam silma kohalike inimeste siirus ja sõbralikkus. Kõik olid alati väga abivalmis ja naeratavad, mis tegi sealsete inimestega suhtlemise väga meeldivaks. Näiteks oli korteriomanik väga vastutulelik ja naabrid lahkesti nõus internetti jagama. Linnas ja koolis liikudes kõik vabandasid ette ja taha, kui juhtusid mind kogemata riivama või mu liikumistrajektoorile ette jääma. Poes käies tuli kas eelistada iseteeninduskassat või olla valmis kassiirile oma päevast jutustama.

Kuigi Šotimaal viibimise esimestel päevadel ja nädalatel oli kohati tõsiseid raskusi kohalikust aktsendist arusaamisega, siis tasapisi kohanes kõrv kõigi lühendite ja muude sealse inglise keele iseärasustega. Näiteks eelmainitud ööbussis tuli üks bussijuhtidest mulle hommikul muffinit pakkuma – ma ei saanud küll aru ühestki tema sõnast, aga kuna see bussifirma logoga muffin paistis sedavõrd isuäratav, siis lihtsalt sirutasin käe ja naeratasin tänulikult.

Loengutes oli samas kõik kenasti arusaadav, kuna õppejõud rääkisid väga korralikku ning korrektset inglise keelt. Õigemini polnudki tegu loengutega, vaid hoopis seminaridega, kus oodati kõigi aktiivset osavõttu ja arutelu. Õppejõud suutsid oma tunnid sedavõrd huvitavaks muuta, et kõigil oli tahtmine ja ka julgus oma arvamust avaldada. Peale selle toimus arvukalt rühmaarutelusid, mis kahtlemata soodustasid aktiivset osavõttu. Samas koosnesid sealsed õpperühmad maksimaalselt 20–25 üliõpilasest, mistõttu oli ka tundi märksa lihtsam haaravamaks teha kui näiteks siin Tartus, kus korraga on loengus 2–3 korda rohkem tudengeid. Kõik seminarid kestsid korraga kaks tundi, reeglina tehti keskel ka viieminutiline paus. Õppekorralduslikest eripäradest tasub mainida sedagi, et osades ainetes toimuvad eksamid alles kevadel. Enamasti tuleb siiski semestri lõpus esitada essee või mõni muu pikem kirjatöö. Üldjoontes on nii õppimine kui ka tudengielu Eestiga enam-vähem sarnane – õppima hakatakse alles viimasel minutil ning vahepeal jääb mõni hommikune koolitund vahele, kuna eelmisel õhtul sai linna peal käidud.

Siit jõuangi viimase vastamata küsimuse juurde. Tõele au andes Šoti viski mulle eriti ei maitsenud. Ma pole ka eriline viskisõber, kuid vähemalt sai see ära proovitud. Kes aga soovib soodsa hinnaga Šoti viskit osta, siis soovitan seda teha lennujaama tax free poest, nagu üks Leedu neiu mulle tagasiteel õpetas, hoides käes kahte isale mõeldud viskipudelit. Šoti noored eelistavad muidu lahjemaid jooke ja jätavad viski joomise vanemate härrasmeeste hooleks. Nädalavahetuse õhtutel võis tõepoolest kohata baarides igas vanuses kundesid, kes seal meeleolukalt aega veetsid. Südantsoojendav oli näha tänavatel liikumas juba soliidses eas paarikesi, kes üksteisel käest kinni hoidsid.

Kuigi ilm oli Šotimaal üsna nutune (loe: pilvine ja vihmane), siis inimeste rõõmsameelsus ning positiivsus korvasid selle kuhjaga. Lisaks kohalike avatusele ja heale õpikeskkonnale väärib Šotimaa külastamist juba ainuüksi sealse kauni looduse pärast. Muidugi vihmavarju ei tasu maha jätta.