Semiootika uurib tähendusi, tekste, kommunikatsiooni ja märgisüsteeme. Mida võiks semiootikal olla öelda keskkonnamuutuse ja ökoloogilise kriisi kohta?

Keskkonnaprobleemid näivad olevat eri viisidel seotud keskkonna tähenduslikkuse vähenemisega. Keskkonna vaesestumine piirab paratamatult ka võimalusi, mida see pakub tähendusloomeks ehk semioosiks. Teisalt on saksa semiootik Roland Posner kirjeldanud inimtekkelise müra ja saastatuse mõju meie suhtlus- ja tõlgendusprotsessidele semiootilise reostuse mõiste all.

Ka ökoloogilise kriisi enese lähtekoht on keskkonna tähenduse vähenemine. Eriti uusaegset modernset kultuuri iseloomustab tuginemine abstraktsetele suletud sümbol- ja väärtussüsteemidele ning looduse ignoreerimine. Keskkonnahumanitaaria on viimastel kümnenditel püüdnud kultuuri eri viisidel loodusega sillata ning anda keskkonnale tagasi tema agentsust. Bio- ja ökosemiootika lisavad siia arusaamad keskkonna enese märgipotentsiaalist, biokommunikatsiooni tähenduspõhisusest ning inimese mittekeelelise semioosi olulisest rollist.  

Inimkultuuri ja looduskeskkonna sidusust on 21. sajandi humanitaarias kirjeldatud biokultuurilise mitmekesisuse, looduskultuuri, sotsioökoloogiliste süsteemide jt mõistete abil. Semiootika saab kultuuri ja keskkonna põiminguid uurida keskkonna kujutamise aluseks olevate kultuurimudelite analüüsi ja ümberhindamise kaudu. Keskkonnakriisile reageerimine eeldab keskkonna tähenduslikkuse taastamist kultuuris. Kultuuri loovad vahendid teevad sellise ümbermodelleerimise võimalikuks.

Timo Maran on omandanud Tartu Ülikoolis 1998. aastal bakalaureusekraadi zooloogia erialal ning 2000. aastal magistrikraadi semiootika ja kulturoloogia erialal. Doktorikraadi kaitses ta 2005. aastal Tartu Ülikoolis semiootika ja kulturoloogia erialal väitekirjaga „Mimikri kui kommunikatsioonisemiootiline fenomen“. Alates 2006. aastast on ta töötanud Tartu Ülikoolis, seejuures aastatel 2008–2019 semiootika vanemteadurina. Aastatel 2013–2020 toimetas Timo Maran kirjastuse Springer juures ajakirja Biosemiotics. Ta on avaldanud monograafia „Mimicry and Meaning: Structure and Semiotics of Biological Mimicry“ (Springer 2017). Alates 2020. aastast on Timo Maran ökosemiootika ja keskkonnahumanitaaria professor, lisaks on ta semiootika osakonna juhataja. Teadustöö kõrvalt on Timo Maran kirjanik. Ta on Eesti Kirjanike Liidu liige ja avaldanud viis luulekogu.

Timo Marani peamised uurimisteemad on kultuuri ja looduse semiootilised seosed, märgipõhised suhted ökosüsteemides ning biokommunikatsioon. Ta on uurinud looduse kujutamist eesti kirjanduses, keskkonnamuutuse retseptsiooni ja bioloogilist mimikrit.