Teadlastest „raudmehed“ ootavad ülikoolilt sportlikke ettevõtmisi
Ligi kahe kilomeetri jagu varahommikust ujumist, umbes sama pikk rattasõit kui Tartust Mäoni ja kõige tipuks veel paarkümmend kilomeetrit jooksu ei kohutanud kolme TÜ teadlast. Vastupidi – septembri algul Tallinnas toimunud Ironmanil olid nad ühtse tiimina stardis ja saavutasid segameeskondade seas 21. koha.
Triatlon hõlmab kolme ala: ujumist, rattasõitu ja jooksu. Kui täispikal triatlonil tuleb läbida 3,8 km ujudes, 180 km rattaga sõites ning 42,2 km joostes, siis poolpika triatloni distantsid on vastavalt 1,9 km, 90 km ja 21,1 km. Kooliaasta alguses Tallinnas toimunud poolpikast triatlonist võttis osa ka TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi segavõistkond Pererahvas. Võistkonnana osaledes said nad triatlonialad omavahel ära jagada ning sellisel moel kulus neil finišisse jõudmiseks kokku viis tundi ja 54 minutit.
Igaüks oma lemmikalal
5. septembri hommikul kell 4.45 kõlas meditsiinieetika assistendi Aime Keisi äratuskell. Varem oli ta käinud Ironmani triatlonitel vabatahtlikuks, ent tol hommikul oli tema kanda võistluse esimene ala: ujumine. Stardis pidi ta olema juba kell kuus varahommikul. Veetemperatuur Harku järves oli 16,5 °C. See teda ei heidutanud – jahedas järvevees ujumisest keerulisemaks pidas ta hoopis hommikust ärkamist. „Nii varastel tundidel liigutamine ei ole minu jaoks harjumuspärane,“ tõdes Keis, kes sai sellegipoolest kell seitse alanud 1,9 km ujumisega kenasti hakkama.
See, et Keis sattus meeskonna esindajaks esimesel alal, ei olnud juhus, sest ujumisega on ta sina peal. Möödunud suvel osales ta näiteks Bosporuse väina ujumisvõistlusel, kus startis 2400 inimest. 6,5 km pikkune ujumisdistants viis võistlejad ühest maailmajaost teise – Aasiast Euroopasse. Tänavu piirdus Keis avaveeujumisega Eestis, osaledes Väikese Väina ujumisel Muhust Saaremaale ja traditsioonilisel seitsme kilomeetri pikkusel seitsme silla ujumismatkal Emajões.
Kui Keis Ironmanil ujumise lõpetas, ootas teda vahetusalal keskkonnatervishoiu dotsent Hans Orru, kelle ülesanne oli läbida 90 km pikkune rattarada. Rattaga tööl käies sõidab Orru muidu keskmiselt kolm kilomeetrit päevas. „Ironmani jaoks tegin eraldi trenni ka, sest see on ikkagi pikim rattasõit mu elus,“ sõnas Orru ja lisas tarkusetera: „Pikal distantsil tuleb võtta endale jõukohane tempo, siis ei lähe liiga vara raskeks.“
Tempost vähem tähtis ei ole ka oskus rajal meelt lahutada. „Kui ma Laagri asulas kergest tõusust üles sõitsin, sõtkusid maailma tipud minust mööda. Autojuhtidele sõidukiiruse hindamiseks üles seatud tabloo näitas neile kiirustamise eest muudkui mossis nägu. Siis tulin mina ja tabloole ilmus kiri „31 – tubli!“,“ meenutas Orru meeleolukat seika, mis tuju rõõmsaks tegi.
Pärast rattasõitu tuli joosta 21,1 km ehk poolmaraton. Selle ülesande võttis enda kanda peremeditsiini professor Ruth Kalda, kes muuseas on pälvinud 2017. aastal Tartu Ülikooli sportliku töötaja tiitli. Tema initsiatiivil Ironmani võistlusele mindigi.
Jooksuvõistlused ei ole Kalda jaoks võõrad – spordiüritustel on ta osalenud juba aastaid. Ühe meeldejäävamana tõstab ta esile 2017. aastal toimunud rahvusvahelise mäestiku-ultrajooksu Barcelona Trail Race, kus esindas koos i Piret Ehiniga UTartu naiskonnas oma alma mater’it. Kahepeale joosti kokku 76 km ja saavutati oma arvestuses esikoht.
Kogemused andsid talle kindlust, et Ironmani rajal läheb kõik hästi. „Nii läkski, kuigi olin alguses pisut ettevaatlikum, sest ei olnud ammu rahvajooksul käinud. Ma ei osanud esmalt lihtsalt arvestada, kui kiire tempo valida. Rõõm jooksust püsis aga finišini ja lõpus jäi jõudu isegi üle. Väga tore oli oma meeskond tubli ajaga finišisse viia,“ jagas Kalda muljeid.
Üks meeskond
Kalda, Keis ja Orru tunnistavad kui ühest suust, et üksi oleks poolpika triatloni läbimine käinud ilmselt üle jõu. „Osaleda triatlonil võistlusalasid jagades oli väga hea kogemus. See ei vähenda kuidagi emotsiooni, mille sa raskest pingutusest saad. Jagatud rõõm öeldakse olevat veel kõige suurem rõõm,“ tõdes Kalda ja lubas, et see esmakordne meeskondlik mõõduvõtt ei jää Pererahvale kindlasti viimaseks.
„Pererahvana on jõudu rohkem,“ lausus ka Orru, kes sai innustust näiteks varasemate aastate debütantidelt Raivo E. Tammelt ja Tanel Padarilt ning tänavu esimest korda täispikal triatlonil osalenud Märt Avandilt. „Kui nemad selle ära teevad, siis miks mitte ka meie?“ küsis ta.
Sportlikud teadlased kinnitasid, et ühine ettevõtmine suurendas ühtekuuluvustunnet. „Minul on alati see põhimõte: kõik hea, mida elu pakub, tuleb ära proovida. Kes ei tee, sellega ei juhtu ka midagi. Ühine eesmärk paneb liikuma ja suurendab kollegiaalsust. Sain Ruthist ja Hansust märksa rohkem teada kui pikki aastaid koos töötades. Lisaks oli kogu kollektiivi toetus väga võimas. See kõik süvendas teadmist, et me ei käi koos ainult tööl, vaid oleme ka üks meeskond,“ rääkis Aime Keis.
Kalda sõnul ei ole tegelikult vahet, milline tegevus kolleege positiivselt seob – see võib olla mälumängusarjas osalemine, raamatuklubi, koorilaul või muu. „Tähtis on, et ühiselt midagi ette võetakse. Seeläbi avastad oma kolleege hoopis teisest küljest,“ sõnas ta. Kõige olulisem on Kalda arvates see, et sünniks idee. „Keegi peab olema eestvedaja, sealt edasi on vaja vaid pealehakkamist. Idee peab olema ka muidugi piisavalt hullumeelne ja panema proovile, siis tekib ka hasart. Oluline on ettevalmistusperioodil ja ka võistluse ajal sidet hoida ning üksteist motiveerida. Unustada ei tasu sedagi, et ühise eesmärgi saavutamist tuleb tähistada, kas või maitsva õhtusöögiga,“ jagas Kalda teistele kolleegidele innustust.
Ootused ülikoolile
Teadlased arvavad, et ka ülikool võiks meeskondlikke spordiüritusi korraldades ühtekuuluvustunnet rohkem toetada. „Paar korda aastas võiks selliseid sündmusi ikka olla. Mulle endale meeldivad lisaks jooksule näiteks kõikvõimalikud maastikul orienteerumised ja matkad,“ rääkis Kalda.
Orru meenutas hea sõnaga ülikooli algatust, millega innustati rattaga tööl käima, ning leidis, et just selliseid lihtsaid igapäevategemistega seotavaid aktsioone võiks olla rohkem – eriti koroonaajal, kui inimesed pelgavad ühissõidukeid.
„Ja miks mitte siduda sportlik üritus heategevusega,“ lisas Keis. Ta on heategevuslike ürituste suur austaja, sest nende kaudu saab laiemalt teadvustada probleeme ja toetada nõrgemaid. Keisi südameasi on näiteks rinnavähiteadlikkuse edendamine ja naiste toetamine ravi ajal. „Mul on sellega seoses ka üks piisavalt hull mõte, aga sellest on veel vara kõva häälega rääkida. Võin vaid öelda, et see on seotud triatloni ja heategevusega,“ vihjas Keis tulevikuplaanidele.
Ülikooli töötajad spordivad meelsasti
Töökeskkonna peaspetsialist Tiina Linder sõnas, et ülikoolipere liikmete seas on palju neid, kes pööravad oma tervisele tähelepanu. Huvi olemasolu peegeldab näiteks see, et tema käest on küsitud palju nõu terviseedenduskulude hüvitamise kohta.
„Ülikoolis on hulk aastaid järjest toimunud spordipäevi, varem lausa kolm korda aastas: kevadel, sügisel ja talvel. Ei saa öelda, et ülikooli töötajate osalus neil oleks väga suur, aga alati on olnud umbes 200 osalejat,“ ütles Linder. „Ka oleme korraldanud aastaid sportlike töötajate ja üksuste valimisi, mis on samuti näidanud, et meie töötajad on aktiivsed tervise-, harrastus- ja ka võistlusspordi tegijad.“
Artiklis mainitud jalgrattakampaanias osales 2019. aastal Linderi sõnutsi 233 töötajat 24 üksusest.
Virge Ratasepp
meditsiiniteaduste valdkonna kommunikatsioonispetsialist
Lisa kommentaar