Iga organisatsioon võib olla vaimse tervise riskide maandaja või võimendaja. Tartu Ülikool on loonud võimalusi, mis riske maandavad, kuid on ka aspekte, mis neid võimendavad.

Juba see, et ülikoolis töötab nõustaja-kaplan, kes pakub töötajatele psühholoogilist abi ja annab nõu hingelistes nõu küsimustes, ning et on loodud üliõpilasi toetav nõustamiskeskus, on märk vaimse tervise väärtustamisest, ütles üliõpilaspsühholoog Tõnu Jürjen.

TÜ akadeemilise pere vaimse tervise seisukorra kohta andmeid ei ole, seast neid ei koguta süsteemselt. Ka TÜ üliõpilaste vaimse tervise kohta pole täpset teavet, kuid Jürjeni sõnul saab tudengite vaimsest heaolust aimu mõttekoja Praxis tehtud uuringust „Eurostudent VII“, mille tulemused avaldati sel aastal.

Uuringust selgus, et kehvema emotsionaalse seisundi tõid esile nooremad tudengid, väiksema sissetulekuga õppurid ning erivajaduse ja pikaajalise terviseprobleemiga üliõpilased.

Kõigist vastanutest pea pooled nimetasid sagedast või püsivat liigmuretsemist ja väsimustunnet. Iga kümnes vastanu tõi esile tähelepanu- ja keskendumisvõime pideva languse. 30% õppijatest mainis pidevat või sagedast kurvameelsust. Veerandil vastanutest olid enda sõnul viimase kuu jooksul peast läbi käinud korduvad surma- ja enesetapumõtted.

„Kuigi selliste üksikute näitajate põhjal ei saa ühe inimese vaimse tervise kohta lõplikke järeldusi teha, osutavad need sellele, et vaimne heaolu kõrgkoolis kiratseb,“ sõnas Jürjen. „Ehk aitavad need andmed murda müüti, et noortel ja nutikatel õppijatel muresid pole.“

Üliõpilane otsib abi liiga hilja

Üks stressiallikas on ülikooliõpingute kõrvalt töötamine, sõnas TÜ üliõpilasesinduse (TÜÜE) aseesimees Trine Tamm. Seejuures ei ole töötamise põhipõhjus rahapuudus. Üliõpilased pigem tahavad ise õpingute ajal töötada, kuid see tuleneb osalt ka ühiskondlikust survest – eeldusest, et saad tööle ainult siis, kui sul juba on töökogemus, nentis Tamm.

Ta tõdes, et vaimse tervise murede tekkimisel on peale töötamise teisigi tegureid: perekond, isiklik elu jne. Siiski saab ka ülikool astuda samme, et üliõpilaste vaimne tervis õpingute ajal ei kannataks. TÜÜE koostabki parasjagu koostöös personaliarendus- ja nõustamiskeskusega vaimse tervise probleemide ennetamise tegevuskava, mis hõlmab peale üliõpilaste ka akadeemilist ja tugipersonali.

Et tudengite probleeme ennetada, on võetud eesmärgiks teadvustada paremini võimalust pöörduda üliõpilaste nõustamiskeskusesse. Samuti soovitakse koolitada tuutoreid ja õppejõude, et nad oskaksid märgata üliõpilaste muresid ning nende tekkimise ohtu.

„Tudeng hakkab ise abi otsima alles siis, kui asi on juba väga hull,“ tõdes Tamm.

Lisaks soovitakse juurutada mitmekesine ja tudengisõbralik õppesüsteem, kus väikse mahuga õppeaineid oleks võimalikult vähe, et üliõpilane ei peaks ühel semestril registreeruma üleliia paljudele ainetele, ning kus õpiväljundeid hinnataks kogu semestri vältel, et eksamisessioonile ei jääks liiga suur koormus, selgitas Tamm.

Tegevuskavas on peale ennetustöö ka probleemide tagajärgede lahendamine ning heaolu tagavad ja toetavad tegevused, näiteks pääs spordiklubisse soodustingimustel. Tamme sõnul püütakse tegevuskava koostades lähtuda ka „Liikuma kutsuva kooli“ programmi põhimõtetest.

„Pikaajaline eesmärk on see, et meil ei oleks ühtki tudengit, kes oleks läbi põlenud, aga ma saan aru, et see on utoopia,“ nentis Tamm.

Personalile mõeldes on tegevuskavva lisatud kovisioonirühmade kohtumised, kus samal ametikohal, kuid näiteks eri valdkondades tegutsevad töötajad saavad jagada oma kogemusi ning teatud metoodika alusel leida oma küsimustele ja muredele teiste toel lahendused, rääkis personaliarenduskeskuse juhataja Piret Tatunts. Esimesed kovisioonirühmade kohtumised on juba toimunud.

Tatunts lisas, et oluline on kasvatada töötajate teadmisi sellest, milliseid võimalusi TÜ vaimse tervise edendamiseks pakub, olgu nendeks koolitused, konverentsid, nõustaja-kaplani teenus vms.

Vaimne tervis pole enam nii suur tabu

„Minu töö on nagu velskripunktis, kus puututakse kokku esmatasandi probleemidega,“ ütles TÜ nõustaja-kaplan Tõnu Lehtsaar. Ta on oma sõnul töö käigus kokku puutunud veidi üle nelja protsendiga TÜ töötajatest. See määr ei tohiks tema arvates ulatuda üle viie, sest ülikool on õppe- ja teadusasutus, mitte teraapiaasutus või nõuandla. Tõsisemate vaimse tervise muredega inimesed peaksid kindlasti pöörduma pere- või eriarsti poole, sõnas ta.

Sellegipoolest soovib Lehtsaar, et kõik, kes tema abi vajavad, julgeksid temaga ühendust võtta. Nõustaja-kaplani poole võib pöörduda seoses tööprobleemidega, konfliktidega, isiklike probleemidega nagu otsustamisraskused, keerulised suhteolukorrad, aga ka religioossete küsimustega.

UT190304JL003.jpg

Tõnu Lehtsaar, TÜ töötajate nõustaja-kaplan, FOTO: Andres Tennus

Lehtsaar tajub, et vaimse tervise mured ja nende lahendamiseks abi otsimine on endiselt teatud määral tabuteema, kuid mitte enam üldlevinud. Tema arvates on see seotud pigem inimeste enda hoiakutega. Ta tõi näiteks olukorra, kus tekkis töötajatevaheline arusaamatus: kui pakuti võimalust tulla asja arutama nõustaja-kaplani juurde, siis tehti omavahelises konfliktis järeleandmisi ja mure lahenes.„Mina ei ole messias ega imetegija ja mul ei ole mingit võluvahendit, mis kellegi mured täiesti ära võtaks,“ ütles Lehtsaar. Tema juures vestlusel käinud on aga enamasti maha rahunenud, sest neis on tekkinud teadmine või tunnetus, kuidas käituda selles olukorras, mis neile kitsikust valmistas, rääkis ta.

„See on pikantne lugu, mis ilmestab suhtumist, et ükskõik mis, aga nõustaja juurde ma ei lähe,“ sõnas Lehtsaar.

Kurja juur on alarahastuses

TÜ ametiühingu esimees Ruth Tammeorg tunnustas ülikooli selle eest, et töötajatel on võimalus oma muredega nõustaja-kaplani poole pöörduda, kuid lisas, et probleemide allikat need vestlused ei kõrvalda.

Tammeorg tõi näiteks praeguse puuduliku teadusrahastuse süsteemi, kus ei ole harvad need olukorrad, mil projekt lõpeb ja inimesed ei saa enam palka või kaotavad suure osa töökoormusest. „Igaüks saab aru, et väikse koormusega saadav palk ei taga inimväärset elu ja et inimene on stressis, kui tal ei ole elatusvahendeid,“ ütles ta.

Teadusrahastusega seotud probleemistik on lai ja seda on vaja riigi tasandil teadvustada, täpselt samamoodi kui ka ülikoolis endas, rääkis Tammeorg. Ta juhtis tähelepanu TÜ uuele arengukavale, kus on öeldud, et ülikooli töötajad on ühiskonna arengu nõunikud, kellelt oodatakse aktiivset kaasarääkimist ühiskonnaelus. Pakutavad hüved nagu palgakindlus ja hingetõmbevõimalus on ametiühingu hinnangul aga jäänud tagaplaanile.

Üliõpilaspsühholoog Tõnu Jürjen lausus, et töötajad vajavad organisatsioonis selgeid sihte, täpset asjaajamist ja toetavat suhtlemiskultuuri. Töö- ja puhkeaja vahel peab olema mõistlik tasakaal ning mõnes valdkonnas ei pruugi töötasu olla rahuldav, sõnas ta. „Mitte et palk üksi inimest õnnelikuks teeks, kuid see võiks toetada ülikoolile pühendumist,“ märkis Jürjen.

Üliõpilane vajab aga sellist õppetöö korraldust, kus ootused õppijatele on suured, aga lubatud on ka eksida, et kogemusest õppida, viitas Jürjen lahkunud Marju Lepajõe mõttele.

Jürjeni sõnul ühendavad ülikooli töötajaid ja üliõpilasi paar olulist vajadust: et nende panus oleks tähenduslik ning et nad tunneksid end olulisena ja saaksid aeg-ajalt kontrollida, kas nad liiguvad õiges suunas. Seda viimast saab teha arenguvestluse või sisuka tagasisidega.