Väike panus Eesti kosmosetehnoloogiasse
Informaatika eriala üliõpilane Hain Luud veetis oma esimese ülikoolisuve Eesti-Läti kosmoseprogrammi SpaceTEM praktikal Tõraveres Tartu observatooriumis. Siin meenutab ta saadud õppetunde ja jagab soovitusi teistele tudengitele.
Kätte oli jõudmas 2019. aasta kevad. Teadsin juba sõprade ja tuttavate käest, et pärast esimest semestrit on võimalik leida praktikakoht, kus saab rakendada ülikoolis õpitud oskusi. See tähendas, et lisaks kõigele muule tuli ette võtta kandideerimisprotsess. Vaimselt olin selleks valmis ja tahtmist täis, küll aga nappis ehk kogemusi ja vaba aega.
Peale avalduste täitmise tuli teha ka proovitöid. See oli minu jaoks katsumus, sest esiteks pidin ülikooli ja Üliõpilaskonna Sihtasutuse kõrvalt selleks aega leidma ning teiseks viima end kurssi sellega, mida minust üldse tahetakse. Tihtilugu oli nii, et mul tuli kõigepealt endale selgeks teha, kuidas kasutada kõikvõimalikke konteinereid, teeke ja programme, millega varasem kokkupuude täielikult puudus. Pärast seda sain hakata lahendama mulle antud ülesannet.
Ilma praktikakohata vaheajale ei lähe!
Olin kindlalt otsustanud, et ilma praktikakohata ma vaheajale ei lähe. Panin ennast kirja absoluutselt igale praktikapakkumisele, mis vähegi minu erialaga kokku käis. Mõnikord tähendas see isegi seda, et kandideerisin ametisse, mille sisu kohta mul täielik arusaam puudus.
Kasutasin praktikakoha leidmiseks ka sõpru ja tuttavaid, kes tegutsevad samas valdkonnas. Endiselt pinginaabrilt kuulsin võimalusest ühineda ESTCube’i tiimiga ja teise sõbra kaudu sain soovituse pöörduda Turnitisse bussipiletite reserveerimise tarkvara arendama.
Niimoodi järjekindlalt proovides õnnestuski mul lõpuks võita SpaceTEM-i programmi kaudu endale praktikakoht ESTCube-2 arendusmeeskonnas. ESTCube-2 on Eesti tudengisatelliit, mille eesmärk on nagu ESTCube-1 puhulgi katsetada elektrilist päikesepurje ja teisi eksperimentaalseid tehnoloogilisi lahendusi.
Mida algaja praktikandina silmas pidada?
- Varu vaba aega. Tõsiselt! Proovitööde lahendamine ja motivatsioonikirjade kirjutamine on päris aeganõudev tegevus.
- Ära hoia ennast tagasi. Kandideeri ja saada CV igale kohale, mis vähegi huvi pakub.
- Küsi sõpradelt-tuttavatelt, kus nemad on praktikal käinud ja töötanud ning milliste kontaktisikutega tuleks ühendust võtta.
- Kui sa oled mingi probleemi taga „kinni“ olnud juba 15 minutit, siis küsi abi.
- Mõtle vahepeal millelegi muule kui oma projektile. Kui muretsed oma töö ja probleemide pärast ööd ja päevad läbi, tekib väga kergesti stress, mis tõmbab su tuju ja motivatsiooni alla. Selle õppetunni sain oma praktika käigus ka ise.
Olin hurraaga vastu võtnud võimaluse teha oma suvine praktika Tõravere observatooriumis, aga polnud kuigi palju mõelnud, mida ma seal üldse teha saaksin. Esimesel tööpäeval võeti mind lahkelt vastu ja anti ülesandeks arendada edasi satelliidile paigaldatavate päikesesensorite koodi.
Kohanemine ja õppimine võtab oma aja
Üsna pea pärast töö kallale asumist sain aru, et ma ei olnudki päriselt valmis seda tegema. Olin küll just läbinud ülikoolis aine, mis teoreetiliselt oleks pidanud mind mikroprotsessorite programmeerimiseks ette valmistama, aga nähes seni kirjutatud koodi, sain aru, et minu ettevalmistus oli olnud selle jaoks liiga pinnapealne.
Kulus mitu päeva, enne kuni tundsin end piisavalt mugavalt, et hakata koodi muutma. Tänu taevale on olemas debugger’id (tarkvara, mis aitab avastada, lokaliseerida ja kõrvaldada programmivigu – toim.) – nende abil sain endale palju paremini selgeks teha, kuidas juba varem kirjutatud kood töötas.
Mikroprotsessorite programmeerimine ei ole lihtne, aga suutsin siiski vee peal püsida. Kui kurtsin oma aeglase progressi muret sõpradele, kellel on IT-tööga palju rohkem kogemusi, kinnitasid nad kõik, et algus ongi alati aeglane ja see, mida ma kogen, on täiesti normaalne. Suuremate projektide puhul läheb kohanemiseks rohkemgi aega kui minu kolm-neli päeva.
Alustamise tegi raskeks ka asjaolu, et IT-s ja üldse tehnoloogia alal armastatakse kasutada kõikvõimalikke akronüüme. Kui sulle tutvustatakse ESTCube-2 mooduleid ja nimetatakse järjest selliseid lühendeid nagu AOCS, OBCS või EPS või kui koodi seletades räägitakse SPI-st, DMA-st ning ADC-st, laskud seda kõike kuulates paratamatult arusaamatuse sügavustesse.
Mina lahendasin selle probleemi nii, et kirjutasin iga uue ja seni tundmatu akronüümi üles ning otsisin esimesel vabal võimalusel neile tähendused ja seletused. Edaspidi võisin vajaduse korral oma märkmiku lahti lüüa ja kiiresti meelde tuletada, millest jutt käib.
Tarkvaraarenduse 15 minuti reegel
Olin meeskonnas ainuke, kes päikesesensoreid kasutavate mikroprotsessorite koodi kallal töötas, ja seepärast oli alguses natuke veider käia abi küsimas teistelt, kes pole minu ülesandega vahetult tuttavad. Aga nad võtsid mind sellegipoolest lahkelt vastu ja asusid probleemidele kohe lahendust otsima.
Kosmosetehnoloogiasse panustamine polegi ulme. (FOTO: erakogu)
Tarkvaraarenduses soovitatakse järgida 15 minuti reeglit: kui sa oled mingi probleemi juures juba 15 minutit „kinni“ olnud ja lahendust ei paista, siis küsi abi. Tihtilugu on see kogu projekti jaoks kiirem ja parem käitumisviis, sest iseseisvalt tunde või päevi pusida on tohutult ebaefektiivne, kui samal ajal võiks keegi teine selle küsimuse oma kogemuste põhjal mõne minutiga lahendada.
Tunnistan, et ma ise seda reeglit väga eeskujulikult ei järginud, sest tahtsin enne küsima minemist olla veendunud, et tean, mida ma tahan, ja mõistan jooksvat koodi.
Võtsin üsna tihti materjalid koju kaasa, et nendega nädalavahetusel töötada, ja vahel sai ka sõpradelt abi küsitud. Nii õnnestus mul mitmel korral täpselt sprindi lõpuks tööle saada kriitiline osa koodist, mille olin endale eesmärgiks seadnud.
Mõnus vaheldus päevatööst
Üks asi meeldis mulle praktika juures veel väga, kuigi see polnud üldse seotud satelliidi arendusega: puhkepauside ja päeva lõpu tegevused.
Näiteks ilmusid keset praktikaperioodi observatooriumi seintele sildid, et mõne aja pärast toimub lauajalgpalli turniir. Igaüks võis ennast väikese osalustasu eest kirja panna. Turniiri olid algatanud teised praktikandid, et üksluisesse igapäevatöösse natuke vaheldust tuua.
Võistlus osutus väga populaarseks ja peaaegu kõik ESTCube’i arendusega tegelevad inimesed lõid kaasa. Võitjatele pandi osalustasudest kokku isegi sümboolne auhinnaraha.
Aeg-ajalt käisime ühiselt saunas – otse pärast tööd sealsamas observatooriumi kõrval tiigi ääres. Suve tipp oli minu jaoks observatooriumi töötajate ja ESTCube’i meeskonna kahepäevane lodjareis Võrtsjärvel Jõmmu pardal.
Kõik need üritused olid väga toredad ja pakkusid vaheldust. Sain tänu neile oma kolleege lähemalt tundma õppida ning ka puhata närve koodist, mis ikka ja jälle maagilistel ja muudel põhjustel töötamast tõrkus.
Lodja pardal veedeti Võrtsjärvel kaks päeva. (FOTO: erakogu)
ESTCube’i projekti kallal töötab väga palju vahvaid erisuguse taustaga inimesi. Meie töökeskkond oli üldiselt ingliskeelne, sest peale eestlaste on satelliidi juures töötamas veel inimesed Lätist, Leedust, Indiast, Ukrainast, Pakistanist ning isegi Mauritiuselt. Kõik nad on Tartu Ülikooli tudengid, kes soovivad vabatahtlikuna projekti panustada.
Praktika ESTCube’is laiendas mu silmaringi tohutult ja pakkus väga arendavat keskkonda. Mulle antud ülesanded olid piisavalt palju väljaspool minu mugavustsooni, et sundida mind õppima ja arenema alal, mis ei käi otseselt kokku mu erialaga. Olen väga tänulik, et sain oma praktikat teha koos nende inimestega ja anda oma väikese panuse Eesti kosmosetehnoloogia arengusse.
Hain Luud
Informaatika teise aasta bakalaureusetudeng
Lisa kommentaar