Suhkrutüdruku elu on ohtlik. Pealtnäha tavalised mehed soovivad võõraste neidude peal oma ihasid rahuldada ja pakuvad selle eest lahkesti nelisada eurot.

Oli septembri lõpp ja mul, nagu paljudel esmakursuslastel, kes pole enne üksi elanud, oli raha otsas. Tegin sõpradega nalja, et äkki peaksin hakkama suhkrutüdrukuks.

Olgu selguse huvides öeldud, et suhkrutüdruku (levinud on ka sõna suhkrubeebi, ingl sugar baby) all mõeldakse neiut, keda rahaliselt või materiaalselt toetab vanem mees – suhkruissi (ingl sugar daddy). Vastu oodatakse meeldivat ajaviidet, sealhulgas enamasti ka seksuaalteenuseid. Tavaliselt on tüdrukute eesmärk luua suhkruissiga pikaajaline sponsorlussuhe.

Eksperimendi korras tegin endale kasutajakonto portaalis, mis viib suhkrutüdrukud ja -issid kokku. Kuulutusi on nii palju, et pakkumisi tehes peab kõvasti pingutama. Paljud ei näegi vaeva sellega, et ilusate sõnade taha varjuda – kuulutatakse otses et hind seksi eest on 80–120 eurot, suuseksi eest 40 eurot. Kõik muu on juba kokkuleppe küsimus.

Lõin uue isiksuse. Kertust sai Kata, punapäine Tartu tudengineiu, kes otsib vabameelset püsisponsorit. Kindlad märksõnad olid tudeng ja sponsor. Eeldasin, et kahe nädala jooksul laekub meilikasti heal juhul üks kiri, aga kolme tunni möödudes oli minuni jõudnud kakskümmend neli kirja, hommikuks üle kolmekümne kirja ning umbes nädalaga tuli postkasti üle saja päringu.

Sponsor punapäisele tudengile

Minuga võttis ühendust igasuguseid mehi: noori ja vanu, viisakaid ja üleolevaid, alluvaid ja ülemusi, üksikuid ja abielumehi. Enamik meestest, kes kirjutasid, olid väga viisakad: teretati, esitati oma pakkumine, saadeti terviseid ja lugupidamisi. Need mehed pakkusid mulle diskreetsust ja raha alates sajast eurost kohtumise eest ning jätsid üldiselt normaalse mulje. Vahel läks lausa meelest, mis portaalist nad minu kontakti olid saanud.

Kirjutajate seas torkasid silma neli värvikamat tüüpi: poissmees Sander, perversne Tiit, toidupoe Margus ja abielus Ats. (Kõik nimed on artiklis muudetud – toim.)

Hakkasin väljavalitud meestele helistama. Sellist hirmu ei olnud ma mitte kunagi tundnud. Kõhus keeras, süda peksis rinnus, peopesad higistasid – mul oli ülimalt ebamugav ja halb. Panin diktofoni salvestama ja valisin esimese numbri.

28-aastane poissmees Sander

Nägu käte vahele peidetud, suutsin vestluskaaslasega vahetada esimesed sõnad, kuigi kogu aeg oli tunne, et oksendan ärevusest lauale. Proovisin elu eest varjata oma häälevärinat, aga minu üllatuseks oli poissmees Sander sama närvis kui mina. Ta oli alandlik ja uje ning tema käest oli mingitki infot saada väga keeruline.

Sandri olek ja hääletoon olid ebakindlad. Ehkki ta oli ise minuga ühendust võtnud, ei olnud tal ühtegi plaani ja ta eeldas, et kohtumise üksikasjad panen paika mina. Pärast kõnet käisid üle selja külmavärinad, aga esimene suur pabin oli kadunud. Minuga oli telefonis rääkinud päris inimene, sama närviline ja inimlik.

Hiljem saatis Sander mulle meili, kus tunnistas, et vastupidi meie algsele kokkuleppele soovib ta, et oleksin ainult tema suhkrutüdruk ega kohtuks teiste meestega. Selle eest oli ta nõus mulle pakkuma suuremat rahalist tuge.

50-aastane toidupoe Margus

Peagi helistas mulle toidupoe Margus, kes asus viivitamata asja kallale. Margus vajas sõbrannat, kes käiks tal vahel külas ja tema eest toidupoes. Sain häälest aru, et tegu on vanema meesterahvaga. Margus oli väga otsekohene: ta rääkis kohe, et tal oli tööl juhtunud õnnetus, mistõttu ei saa ta ajutiselt kõndida.

See, kuidas Margus oma õnnetusest rääkis, oli nii siiras ja südantlõhestav, et pidin pisaraid tagasi hoidma. Hääl hakkas lausa värisema mõtte peale, et keegi on nii üksik ja abitu, et peab seltskonda otsima sellisest portaalist. Käsi kokku pigistades poetasin esimese pisara ja tundsin, et see eksperiment on minust võitu saanud.

42-aastane perversne Tiit

Meestega rääkides olin seni kasutanud tavapärasest sensuaalsemat häält, kuid kui Tiidult hakkas kostuma oigeid, ohkeid ja tooliraginat, olin sunnitud oma kõnemaneeri tagasi tõmbama.

Ka Tiit oli väga otsekohene, teda ei huvitanud viisakused ega ka see, mida mina tahan küsida. Tiit uuris, kui vabameelne ma olen: ta küsis, mida ma olen voodis katsetanud ja mida temaga tahaksin teha, kas olen anaalseksi proovinud ja kas laseksin tal endale suhu lõpetada.

Mul oli nii rõve: katsin näo taas kätega ja vastasin kõigele jaatavalt, täpselt nii, nagu ta tahtis. Üle mu selja jooksid külmavärinad, sõnad ei tahtnud enam välja tulla. Kõik, mida ma soovisin, oli telefon aknast välja visata ja see perversne mees unustada. Jätsime hüvasti, kui Tiit teatas veendunult, et kondoom ei ole mingi lahendus.

39-aastane abielus Ats

Atsile oli meie vestlus esimene kord, kui ta kellegagi portaalist ühendust võttis. Jutuajamise käigus selgus, et Ats on abielus ja otsib endale armukest, kellega vähemalt kord nädalas kohtuda. Mingeid sõprussuhteid ta ei soovinud, et me üksteise „normaalelu häirima ei hakkaks“. Oli aru saada, et Ats oli õues – äkki sellepärast, et tema abikaasa oli parajasti toas?

Enne kui vestluse lõpetada jõudsin, palus Ats, et saadaksin talle endast ilusa pildikese. Ta lubas, et siis on ka mul lootust temast pilt saada. Nädal pärast kõnet saatis Ats vihase kirja, milles tahtis teada, miks ma talle kirjutanud ei ole ja kas meievaheline särts on kadunud.

Issanda loomaaed on kirju

Mulle saadetud kirjad olid nii argised, et nendega võiks hambaarsti juurde aega kinni panna. „Tere! Kas täna vaba aega ka on? Tervitades Priit.“ Oli mehi, kes tahtsid, et saadaksin endast pildi ja iseloomustuse, et selgeks teha, kas meist võiksid saada pikaajalised koostööpartnerid. Nagu kandideeriks tööle!

Minu poole pöörduti ka viisakuste ja hellitustega, üks härra kutsus mind armsaks peapöörituseks tema argielus. Leidus ka mehi, kes pidasid mind pelgalt läbikäiguhooviks, kuhu raha visata.

Meeste hulgas oli (nende endi sõnul) firmajuhte ja üks poliitik, riigikaitse ja haridusvaldkonna töötajaid. Mulle saadeti kirju, luuletusi, pilte endast, rahast või isegi oma kodust. Kõige selle kõrval sain ka ähvardavaid kirju, sest ma ei olnud meestega pärast helistamist ühendust võtnud või üldse nende kirjadele vastanud.

Mida järeldada?

Ma ei arva halvasti mitte ühestki tüdrukust ega naisest, kes sellise „tööga“ elatist teenib. See eksperiment on vaimselt ja emotsionaalselt kõige kurnavam asi, mida oma elus teinud olen. Mul ei ole ka nende meeste vastu viha ega vimma – mõni üksik rõve või ebaviisakas mees ei tähenda, et kõik oleksid sellised.

Samal ajal ei arva ma, et niisugust eluviisi peaks võtma kergekäeliselt, sest sellega seatakse end väga suurde ohtu.

Võimalus, mis tundus alguses nii ahvatlev, on reaalsuses palju jäledam, kui arvata võib. Jah, ka mina tegin nalja, et peaks rahanappuses hakkama suhkrutüdrukuks, aga see ei ole kindlasti nii glamuurne, nagu mõnele võib tunduda.

Loe täispikka artiklit Neljanda Dimensiooni veebilehelt: http://4dimensioon.org/2019/12/06/elu-suhkrubeebina-pakkumised-nii-taha-kui-ka-maha/