Madis Jürgeni ehedad eksperimendid
Madis Jürgen on oma karjääri jooksul jõudnud läbi elada lausa mitu elu. 1986. aastal Tartu Riikliku Ülikooli lõpetanud ajakirjanik külastas tudengiväljaande Neljas Dimensioon üritustesarjas „Otsepilt“ koduülikooli, et rääkida oma huvitavaimatest osaluseksperimentidest.
Kunstiteadlane ja dramaturg Eero Epner kirjutas möödunud aastal Eesti vaba ajakirjanduse 30. aastapäevale pühendatud konverentsi jaoks teksti, kus ta märkis, et praegusel ajal on väga segane, kes toimetuses kõige tähtsam on, kuid mõnda aega varem oli ajakirjanike seas olemas selge hierarhia.
Juhan Peegli auditooriumis oma eksperimentidest jutustanud Madis Jürgen ütleb, et pisiasjad aitavad sündmusi põnevalt kirjeldada. (FOTO: Erik Kiviselg)
Paberlehe ajakirjanik oli justkui kraad kõvem kui veebiajakirjanik, toimetaja natuke tummisem kui reporter. Toimetajast tähtsam oli vanemtoimetaja, siis toimetuse juhataja, siis peatoimetaja ja siis Madis Jürgen. Nii oli see alati ja igal pool.
„See on hästi mõnus auditoorium,“ alustab Madis Jürgen ühiskonnateaduste instituudi Juhan Peegli auditooriumis kohtumist huvilistega. „Mulle tuleb kohe meelde, kuidas ma esimest korda tulin Tartusse ajakirjandusosakonda.“
Sisseastumiseksamid olid tol ajal teistsugused: pärast vestlust pidid üliõpilaskandidaadid esitlema oma loomingut ja sooritama aineeksami. Esimesel aastal Jürgen sisse ei saanud. Et pääseda Nõukogude armeest, õppis ta aasta tehnikakoolis sideoperaatoriks – maakeeli postiljoniks – ja järgmisel aastal kandideeris ülikooli ajakirjanduse erialale uuesti.
Kirjutav inimene peab palju lugema
Sisseastumisvestlusel küsiti Madis Jürgenilt muu hulgas, mis on tema lemmikraamat. Jürgen teatas, et Astrid Lindgreni „Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses“. Komisjoni liikmed jäid sõnatuks ja tükk aega ei küsinud keegi midagi.
Piinliku vaikuse katkestas Marju Lauristin: „Kas vahepeal midagi juurde ei ole sugenenud?“ Seepeale rääkis tulevane tippajakirjanik midagi Ernest Hemingwayst ja komisjon rahunes.
„See, mida inimene loeb, on äärmiselt oluline,“ rõhutab Jürgen. Oma sõnul olid tal kindlad eeskujud, keda ta püüdis jäljendada. Kirjanikest nimetab ta J. D. Salingeri. „Mul tõusid juuksed püsti – ma tundsin, kui hea ta tekst on! Tal ei ole ühtegi sõna, mis oleks ülearune,“ kiidab ta.
Ka igava teema saab teha huvitavaks
1992. aastal tähistas Eesti piirivalve 70. sünnipäeva ja ajakirjanik Madis Jürgenil tuli teha teemakohane lugu. See oli vaid veidi aega pärast Eesti taasiseseisvumist, kui riigil polnud veel korralikku piirigi: Valga-Valka piiripunktis oli ainult putka ühe-kahe piirivalvuriga.
Madis Jürgen laenas kolleegilt roostes vintpüssi ja logiseva püstoli (olgu öeldud, et kumbki relvadest ei olnud võimeline pauku tegema). Ta kinnitas need traadiga oma Žiguli alla, võttis fotograafi kaasa ja otsustas proovida, kas jääb piirivalvurile vahele või ei jää. „Mõtlesin, et teeks niisuguse nalja.“
Niimoodi sõitis ajakirjanik Läti poole ja piiripunktis peatudes vestles valvuriga. „Küsisin, et kuidas teil siin on: kas on väga igav? Kas vahel viiakse midagi üle ka? Kas vahel tabatakse ka mingisuguseid relvi?“
Piirivalvur ütles, et mis ta ikka on ... Relvi küll keegi üle ei vii!
Kuna oli pühapäev, poed kinni ja kohvi kuskilt ei saanud, tegi eksperimenteerija Lätis väikese kiire tiiru ja asus tagasi koduteele, vintpüssi ots ikka auto summuti kõrvalt piilumas.
Nüüd, juba teises piiripunktis, võeti auto tõsisemalt ette. Ajakirjaniku sõnul uuris piirivalvur siit ja sealt, käis ümber auto, tegi pakiruumi lahti, kuid ei leidnud midagi.
„Mida ma talle ütlen, kui ta leiab?“ kirjeldab Jürgen oma toonaseid mõtted ja tõdeb, et olukord oli pehmelt öeldes ärev. Aga püssiloksusid ei avastatud ja ajakirjanik jõudis koju piirivalve 70. sünnipäeva lugu kirja panema. „Eks see oli paras lollus, aga tollal tundus äge,“ tunnistab ta.
Kirjutada tähendab jagada
Kord aastal 1995 oli Madis Jürgenil ülesanne kirjutada lugu sellest, kuidas ratastooliga inimesed Tallinnas hakkama saavad.
Kuidas on liikuda pimedana? Seda eksperimenti tehes õppis Jürgen nädal aega, kuidas minna Kalamajas ühe maja juurest poeni. Ikka silmad kinni, nii et ise teekonda ei näe. (FOTO: Vallo Kruuser)
Ta sõitis hommikul traumapunkti ja lasi oma vasaku jala kipsi panna. Siis laenutas ta invavarustuse poest ratastooli ja asus koos fotograafiga mööda vanalinna ringi kärutama. Reegel oli, et ratastoolist ta enne viit püsti ei tõuse.
„Piinu oli kõvasti,“ meenutab ajakirjanik. Muu hulgas tuli tal pääseda Toompeale, et sotsiaalkomisjoni esimehega juttu ajada. „Üks jumala võõras lipsuga härra lükkas mind Pikka Jalga pidi üles mäkke ja kui kohale saime, oli märg nagu kalts!“
Toompealt naastes vuras Jürgen rõõmsalt Kiek in de Köki juurest alla. Enne Vabaduse väljakut oli aga ees ootamatu trepp. Muidugi lendas Jürgen trepist ülepeakaela alla, käed olid marraskil ja kuskil oli muhk. Aga pildid tulid head!
Siis lootis ta, et pääseb Viru tänava kohvikus tualetti, aga kus sa sellega! Ratastool ei mahtunud uksest läbi. Olukord ei kannatanud ootamist. Lehemees leidis hetke, kui kedagi nägemas polnud, ja hüppas ratastoolist viuhti kempsu.
Õhtul oli kavas minna teatrisse. Jürgen aga märkas ahastades, et kipsi seest vaatavad vastu porised varbad. „Kuidas ma niimoodi lähen? Enne tuleb kaubamajast osta äge sokk,“ otsustas ta. Nagu kiuste, asus sokipood neljandal korrusel.
„Soome turistid tirisid mind ratastooliga trepist üles ning siis kärutati mind põrandaharjade ja ämbrite vedamise liftiga sokikorrusele,“ rääkis Jürgen.
Teatris oli ka tore. Piletikontroll tundis Jürgenile hingest kaasa ja muretses väga. „Selles etenduses saab Krjukov kolmandas vaatuses surma! Teile, invaliidile, oleks rohkem elurõõmu vaja …“
Loo kirjapanek oli juba lihtne ja Jürgenil on siiamaani viimne kui pisiasi meeles, kuigi eksperimendist endast on möödas pea veerandsada aastat.
„Kui kirjutaja ise midagi läbi elab, suudab ta selle kirja panna nii, et sama tunnet tunneb ka lugeja. See ongi osaluseksperimendi mõte,“ rõhutab ta.
Tuleb lahendada probleeme
„Siin nimekirjas ei ole mul ühtegi tõsist asja,“ naljatab ajakirjanik oma osaluseksperimentide loetelule pilku visates. Sellele vaatamata kannab peaaegu iga lugu mõtlemapanevat sõnumit.
Näiteks 1996. aastal oli Eestis palju autovargusi ja Jürgen pidi kirjutama selle kohta loo.
Ta helistas politseisse ja teatas, et tema punane Opel on ärandatud. Seejärel sõitis ta sellesama Opeliga politseisse ja täitis avalduse. Jürgeni sõnul sõitis ta Viru hotelli ees seisnud politseinikest kolm korda oma „ärandatud“ autoga mööda, kuid see ei äratanud kordagi nende tähelepanu.
Siis otsustas ajakirjanik peatuda ja politseinikega vestelda. „Kas neid ärandatud autosid ka püüate?“ küsis ta. „Noh, ikka,“ vastas politseinik. „Sõitsin siis jälle hotellist mööda ja tegin veel ühe auringi,“ meenutab Jürgen.
Alles õhtul kell viis teatas Eesti Ekspressi peatoimetaja Jürgenile, et politsei võttis ühendust ning lausus, et valeütluse andmise pärast oli algatatud kriminaalasi.
Jürgen kirjutas reportaaži „Autovarga aus ülestunnistus“. Teine lugu samast seeriast oli reportaaž kohtust „Püsti, kohus tuleb!“.
Kinnimõistmise korral oleks tulnud ilmselt ka kolmas osa, „Vangla-aastad“, aga see jäi tegemata, sest teises kohtuastmes võttis prokurör süüdistuse tagasi.
„Mida me Hillaryga teeme?“
Põnev ja värvikas meenutus on Madis Jürgenil Ameerika Ühendriikide omaaegse esileedi Hillary Clintoni visiidist Eestisse. See külaskäik oli põhjalikult planeeritud ja graafik ajakirjanikule hästi teada. Oli ette nähtud, et Hillary osaleb ühel üritusel vabaõhumuuseumis ja talle esineb rahvatantsuansambel Leigarid.
Kunagisel ansambli liikmel Jürgenil sündis kaval plaan: kuna Leigarid võtavad peaaegu alati kedagi publiku hulgast tantsima, võiks kehastuda üheks tantsijaks ja viia proua tantsutiirule. Asja arutati turvameeste ja korraldajatega, USA saatkonna inimesed olid vastu, aga ajakirjanik ei andnud alla.
Visiidipäev jõudis kätte. Hillary tuli vabaõhumuuseumi. Jürgen ootas, põlvpüksid jalas, koos teiste tantsijatega ja õigel hetkel jooksis kõrgete külaliste ette tantsima. Aga mis saab, kui turvamehed vahele astuvad?
„Sosistasin ühele leigarile, et olgu ta hea, võtku Marju Lauristin tantsima – tema kindlasti tuleb. Marju istus kohe Hillary kõrval. Mõtlesin, et siis on hea kohe Hillary ees kummardada. Ega ta siis ikka ära ei ütle.“
Esileedil kadus tantsuhoos küll üks king jalast, kuid tantsud sujusid suurepäraselt. Järgmisel päeval alustas Clinton rahvusraamatukogus oma kõnet sõnadega, et ta oli küll kuulnud Eesti laulvast revolutsioonist, aga nüüd õnnestus tal seda ka ise kaasa teha.
Ise kogedes ei pea midagi välja mõtlema
2004. aastal otsustas Madis Jürgen omal nahal ära proovida, mida tähendab olla kodutu. Nii, ilma rahata ja kehvades riietes veetis ta õues kolm ööpäeva. „Alguses oli tore, ainult häbenesin natuke,“ tõdeb ta.
Kahe päeva pärast oli enesetunne ja tuju tunduvalt kehvem ning kõht hirmus tühi. „Ei olnud energiat, et rääkidagi,“ meenutab ajakirjanik. Kodututele mõeldud öömajades anti hädalisele vaid teed ja saia. Madis Jürgen otsustas minna supikööki, kus jagatakse kodututele suppi, aga seal astus perenaine ligi ja alustas rõõmsalt juttu, et no kuidas siis ajakirjanikul läheb.
„Kuidas sa sellise jutu peale ikka ütled, et kõht on jube tühi, süüa tahaks!“ Nii see supp temast söömata jäigi.
Seda lugu meenutades rõhutab Madis Jürgen, et kui ajakirjanik on ise sajaprotsendiliselt kohal, annab see palju juurde. „Kui sa kohapeal kirjutad üles lause, mida tunned, siis seda ei ole vaja pärast muuta ega kohendada – see ongi kõige õigem lause,“ õpetab ta.
Ratsareis ühest Eesti otsast teise 2019. aasta suvel hobusega Riinatiina. Aega läks vist 25 päeva. (FOTO: Aivar Juhanson)
Eesti ajakirjanduse raskekahurväkke kuuluv Madis Jürgen on teinud veel hulgaliselt huvitavaid osaluseksperimente. Muu hulgas on ta veetnud „haigena“ kolm päeva psühhoneuroloogiahaiglas, kehastunud 9. klassi õpilaseks, üritanud metsa müüa, ratsutanud kolm korda ühest Eesti otsast teise ning katsetanud, kuidas on liigelda tänaval pimedana.
„Eksperimente tehes peab aga meeles pidama, et ajakirjanik on kodanik nagu iga teinegi. Ja seadust rikkuda ei või. Ei saa nii, et lähed iga päev töölt koju sõites Selverist läbi ja pistad saia taskusse, aga kui turvamees sind ükskord kinni võtab, siis ütled, et tahtsid eksperimenteerida, millal vahele jääd!“
Eksperimenteerida tasub ikka siis, kui sellest midagi kasu ka on.
Artikkel on Tartu Ülikooli ajakirjandustudengite väljaandes Neljas Dimensioon ilmunud loo täiendatud versioon.
Angelina Lon
ajakirjanduse ja kommunikatsiooni bakalaureusetudeng
Lisa kommentaar