Ilmar Koppel
16.01.1940–08.01.2020
Kolleeg Ilmar Koppel, maises elus keemik par excellence, oli hästi kursis nii keemiaga kitsamas mõttes kui ka sellega piirnevate teadusharudega.
Nii oli ta oma olemuselt sellise teaduse esindaja, mis ei käsitle mitte ainult ainete koostist, ehitust ja omadusi, vaid üha rohkem nende muundumise seaduspärasusi. Väidetavalt sai keemia alguse inimkonna hälliaegade ühest fundamentaalsest avastusest: tule kasutuselevõtmisest. Aeg, mil taibati, et tule mõjul võib üks aine muunduda teiseks, on praegu kümnete, kui mitte sadade tuhandete põlvkondade hämaruses ajalooloori taga peidus, ent musta lindi kohal värelev küünlaleek on praeguseni leina sümbol.
Nõnda on end keemiale pühendanud teadlastele vist vägagi omane arusaam, et ainete maailmas pole midagi igavest. Kui üldse, siis on see igavene muutumine, molekulide ringmäng ja ümberpaiknemine, ainete lahtiharutamine molekulide ja aatomite tasemele, aatomite omavaheline suhtlus, nende väliselektronkihtide teisenemine ning eri aatomite liitude ja lahutuste keerdkäikude rägastik. Elu on üks nende anomaalsetest kombinatsioonidest: tervikuna uskumatult püsiv ja muutumisvõimeline, aga indiviidi tasemel lühiajaline, äärmiselt habras ning enamasti kohastunud kitsa välistingimuste vahemiku jaoks. Nii on mistahes ainekogumite, ka elusolendite olemusse kirjutatud, et nad on ajutised ja peavad mingil hetkel muutuma.
Kõige radikaalsem muutus elus ja ühiskonnas on see, et keegi lahkub meie seast. Vahel tuleb surm ootamatult, aga enamasti hiilib see kui vaikne viirastus ning murrab sisse unistustesse sellest, et maailm muutub tasapisi ja meie ootuste järgi. Ühelgi juhul ei ole kohtumine teispoolsusega lihtne ei lahkujale ega jääjatele. Aleksandr Wootton on öelnud, et isegi kui teame, et nii meie kui ka kõik kaasteelised peavad ükskord lahkuma, on lein alati justkui äkitselt alanud talv, mis ei küsi, kui pikad ja ilusad olid kevad, suvi ning sügis.
Ilmar Koppeli tegevus oli läbi aegade seotud Tartu Ülikooliga. Sellest, kui ta astus üliõpilasena esimest korda üle ülikooli läve, on üle kuuekümne aasta. Enam kui pool sajandit teenis ta alma mater’it, üle veerand sajandi oli ta Eesti Teaduste Akadeemia liige. Sellest ajast kolm aastat (2005–2008) oli ta teaduste akadeemia uurija-professorite kolmandas voorus väljavalitute seas. Kümme aastat (2004–2014) teenis ta akadeemiat bioloogia, keemia ja geoloogia osakonna juhatajana. Lisaks kahele riigi teaduspreemiale sai ta teise Eesti teadlasena teaduste akadeemia kõrgeima autasu keemias ja sellega seotud valdkondades: nobelist Wilhelm Ostwaldi medali.
Akadeemik Ilmar Koppeli huvid ulatusid kaugele klassikalise orgaanilise keemia raamide taha. Teadusüldsusele on ta tuntud superhapete ja -aluste disaineri ning uurijana. Raske on ette kujutada aineid, mis ei ole mitte miljoneid kordi, vaid lausa miljoneid suurusjärke happelisemad kui soolhape, lämmastikhape või kuningvesi ning mille hoidmiseks pole olemas isegi õigeid anumaid. Ilmar Koppelile olid need igapäevased „mänguasjad“. Kui lähemalt vaadata, siis meile samuti: pole liialdus öelda, et igaüks, kel on taskus liitiumioonakuga telefon või muu selline seade, kannab endaga kaasas tükikest Ilmar Koppeli teadussaavutustest.
Oleme vahel uhked selle üle, et näiteks Karl Ernst von Baeri mõtteid käsitletakse tänapäevani ülikooli standardkursustel. Ilmar Koppel oli üks väheseid kaasteelisi, kelle tööd orgaanilise keemia ja solvendikeemia alal lausa laiutavad kõrgkooliõpikutes. Koppel-Palmi võrrand püsib kogu maailma keemiatudengite baasõppe leksikonis.
Teadus on programmeeritud vaatama tulevikku, mistõttu võivad mineviku suursaavutused tunduda lihtsate tõsiasjadena. Meie teaduse praegune hea seis tugineb aga paljude kolleegide ennastohverdavale panusele ajal, mil Eesti tulevik oli kui noateral. Akadeemik Ilmar Koppel oli üks neist, kelle pingutuste kaudu sulandus taasiseseisvunud Eesti keemiateadus kiiresti rahvusvahelisse teadusellu. Ta nägi kõvasti vaeva, et Eestis loodaks Sorosi fond. Selle grantide toel suutsid paljud teadlased ületada sügava kuristiku taasiseseisvunud Eesti teaduse rahastamises 1990. aastate esimesel poolel. Euroopa Liidu Phare toetusskeem ja Tempuse projektid, kus akadeemik Koppel oli üks keskseid eestvedajaid, aitasid kõvasti kaasa noore riigi teaduse kiirele arengule ja rahvusvahelistumisele.
Tema isiklikud suhted maailma tippteadlastega olid paljude noorte kolleegide jaoks kui sild laia maailma. Selle käsipuud ja tugisambad võiksid olla tema sõnad „Keemia on kõikjal oluline ja sellega annab tegeleda olenemata riigikorrast“. Vaid keemik tunnetab akadeemiku ühe muigamisi öeldud mõtte sügavat sisu: „Sinihape tapab olenemata sellest, kas võimul on kommunistid või kapitalistid.“
Sellistes mõtetes peitub par excellence keemiku elujaatuse oskus ja võime mõista, et surm on küll elu osa, kuid samas nähtus, millele pole mõtet omistada inimlikke tundeid. Ana Claudia Antunes on iidse religiooni taoismi põhimõtteid selgitada püüdes kirjutanud, et mõni asi juhtub põhjusega, aga mõni juhtub iseenesest, nii nagu saabub järgmine aastaaeg – ja me ei saa nende vahel vahet teha. Soovime akadeemik Ilmar Koppelile tasast teed keemikute Valhallasse ja ühineme leinas lähedastega, aga mõtleme ka sellele, kui palju on tema tööd sillutanud teed meie kõigi tulevikku.
Endiste kolleegide nimel Tarmo Soomere ja Enn Lust
Lisa kommentaar