Eelmise õppeaasta sügis- ja kevadsemestril oli mul võimalus õppida külalisüliõpilasena Soome vanimas, Helsingi ülikoolis. Humanitaarteadusi õppiva tudengina toimus minu õppetöö kesklinnas, ülikooli peahoone ja pealinna külastajaterohkema vaatamisväärsuse, Senati väljaku vahetus ümbruses.

Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna kogemuse taustal oli erinev, et semester jaguneb Helsingi ülikoolis kaheks õppeperioodiks, mida lahutab intensiivseks lugemisnädalaks nimetatav vahenädal iseseisvaks tööks ja esimesel õppeperioodil lõppenud ainetes eksamite-arvestuste sooritamiseks. Aineid loetakse kas esimesel või teisel õppeperioodil või kogu semestri ulatuses. Vaid ühe õppeperioodi vältavates ainetes toimub auditoorne töö vähemalt kaks korda nädalas. Tartu ülikoolile iseloomulikku eksamiperioodi, mille alguseks on loengud-seminarid lõppenud, Helsingis ei tunta. Semestri keskel ained lõppevad ja algavad pikema üleminekuperioodita ning semestri plaan on ühel või teisel perioodil loetavatest ainetest, eksamikuupäevadest ja kirjalike tööde tähtaegadest kirju.

Erineva ja huvitava hindamisvormina kogesin loengupäevikut kui essee aseainet ja raamatueksamit. Loengupäevik on nii tagasiside õppejõule kui ka üliõpilase reflektsioon ühe loengu teemal, kus 2–3 leheküljel avatakse loengu sisu, seotakse see kohustuslikus kirjanduses käsitletu ja oma mõtetega ning vastatakse õppejõu võimalikele suunavatele küsimustele. Raamatueksam eeldab iseseisvat süvenemist kirjandusse ja ületeaduskonnalisel eksamipäeval, mis on tavaliselt laupäev, kirjalikult küsimustele vastamist iga materjaliüksuse kohta.

Loengutes käimine on Helsingi ülikoolis kohustuslik: nendes käsitletud teemasid õppekirjandus üldjuhul ei dubleeri ning nii mõnigi õppejõud nõuab, et aine läbimiseks aktsepteeritav arv puudumisi kompenseeritaks lisatööga. Õppejõud eeldavad ka seda, et loenguteemaga haakuv õppekirjandus on enne loengut läbi töötatud ning üliõpilased on valmis oma mõtteid ja küsimusi (rühma)arutelus jagama. Meeldivana jäi meelde, et õppejõud tulevad tudengitele lähedale, nende hoiak on väga avatud ja tudengisõbralik, mida toetab ka soomlaste üldine tava vanusest ja positsioonist sõltumata kõiki sinatada: dialoogile orienteeritud õhkkond lähendas omakorda ka loengurühma.

Intensiivset õppetööd toetavad väga hästi varustatud raamatukogud ja õppimiskeskused. Igal üliõpilasel on võimalus tagatisraha vastu taotleda magnetvõti, millega pääseb õppimiskeskusesse ka väljaspool lahtiolekuaegu: pühapäeva kõrval ka riigipühadel ja öötundidel. Raamatukogus on lisaks igal korrusel paiknevatele, isikliku laualambiga varustatud õppekohtadele ka eraldi ruumid vaikust ja süvenemist nõudva lugemise tarvis: neis ei ole sobilik kasutada arvutit. Rühmatöö jaoks on võimalik broneerida arvuti ja videoprojektoriga varustatud rühmatööruume. Printimine on üliõpilastele 400 lehe puhul semestris tasuta.

Helsingi ülikoolil on kolm ametlikku keelt: riigikeelte (soome ja rootsi keel) kõrval ka inglise keel, kogu ülikooli puudutav informatsioon on alati esitatud kolmes keeles. Ülikooli töötajad valdavad suurepäraselt inglise keelt ning nii personal kui ka üliõpilaskond on märkimisväärselt rahvusvaheline. Ülikooli rahvusvahelisus tuli iseäranis ilmekalt esile edasijõudnute soome keele rühmas, kus õppisid peamiselt rahvusvaheliste magistriprogrammide tudengid ning välismaalastest doktorandid: minu rühmakaaslased olid pärit Jaapanist, Hongkongist, Saksamaalt, Belgiast, Iisraelist, Guatemalast, Kanadast, Tšehhist, Venemaalt, Itaaliast ja Ungarist. Seda kirevat seltskonda ühendas tõsiasi, et enamiku meist oli Soome ja Helsingi ülikooli toonud armastus.

Soomlasest abikaasa tõi Helsingi ülikooli õpetama ka näiteks belglasest soome kirjanduse õppejõu, kes on selgeks õppinud nii soome kui ka rootsi keele ning tõlgib soome kirjandust flaami keelde. Soome kirikulugu ja Skandinaavia maade ajalookursustki lugesid Suurbritanniast pärit, Helsingis pere loonud õppejõud. Ka Helsingi linna nägu on kujunenud märkimisväärselt rahvusvaheliseks – pea 10% pealinlastest ei kõnele emakeelena soome või rootsi keelt – ning noored helsinglased võtavad seda iseenesestmõistetavalt. Oli meeldiv kogeda, et kolmest soomlasest ja ühest välismaalasest koosnevas seltskonnas kõneldi inglise keelt ning iga kohalik, kes soovis vestlusega liituda, tegi seda võõrkeeles.

Pea igasse õppehoonesse on sisse seatud Helsingi ülikooli üliõpilaskonna hallatav üliõpilassöökla UniCafé, kus üliõpilaspilet annab võimaluse lunastada kosutav lõunasöök tavahinnast kuni 70% soodsamalt. Väsinud vaimu saab füüsilise tegevusega turgutada samuti üliõpilaskonna vastutusalasse kuuluvates spordiklubides: igas ülikoolilinnakus asub vähemalt üks jõu- ja rühmatreeningusaal ning korraliku saunaga varustatud spordiklubi. Sarnaselt üliõpilassööklaga on ka spordiklubi hind tehtud õppurile võimalikult taskukohaseks: näiteks aastane liikmekaart maksab tudengile vaid 92 eurot. Lisaks pakub ülikool üliõpilastele esmatasandi arstiabi ja hambaravi, kusjuures esimene visiit hambaarstile on tasuta. Seda võimalust soovivad üliõpilased kindlasti kasutada: kuuldavasti tuleb oma üht tasuta konsultatsiooni oodata kuni aasta.

Peale tasuta kõrghariduse hoolitseb riik igati ka selle eest, et üliõpilasaastad mööduksid võimalikult mitmekülgselt ja tervislikult. Veelgi enam, igale Soome tudengile, sõltumata leibkonna sissetulekust, on ette nähtud õppetoetus, mis küündib 500 euroni kuus. Sellest hoolimata käivad kohalikud üliõpilased suvekuudel ja kuupikkusel talvevaheajal täiskohaga tööl. Peale selle töötatakse osalise koormusega ka semestri jooksul, sest ülikooli minek tähistab soome noorte jaoks ka iseseisvumist: on tavapärane, et õpingute alguses lahkutakse vanematekodust ka siis, kui õppima jäädakse kodulinna, ning korteriüür on iseäranis Helsingis märkimisväärne väljaminek. Ülikool ja mitmed üliõpilasorganisatsioonid pakuvad Helsingi eri piirkonnis aga ka taskukohasemat üliõpilasmajutust.

Kõige soodsam võimalus on jagada toakaaslasega korter-tuba, kus on kahele tudengile vajalik mööbel, kööginurk ja vannituba – majutusvõimalus, mis on kõige populaarsem vahetusüliõpilaste seas. Kohalikud hindavad aga eelkõige privaatsust ning eelistavad ühetoalisi kortereid. Suure nõudluse tõttu on nii mõnigi üliõpilasorganisatsioon kehtestanud korra, et esimese kursuse tudengid majutatakse mitmetoalistesse korteritesse, kus igal elanikul on omaette tuba, jagatakse kööki ja vannituba. Samal ajal võib end lisada ühetoalise korteri järjekorda: need on mõeldud eelkõige vanemate kursuste õppuritele. On märkimisväärne, et ka üliõpilaselamute esimesele korrusele on tavaliselt sisse seatud majaelanikele graafiku alusel kasutamiseks mõeldud saunaruumid, millele võib lisanduda jõusaal ning ka grillinurgake hoovis.

Helsingi elanikke võib aga iseloomustada kui lihtsaid, loomulikke ja siiraid inimesi, kes hoiavad küll pigem endasse, kuid kellega on pärast esimeste viisakuste vahetamist lihtne suhelda. Kõige kergem on soomlastega kontakti leida saunas. See on ainus võimalus, kuidas pimedatel ja külmadel talveõhtutel, mis Helsingis tunduvad veel krõbedamad kui Eestis, kehasse sooja saada. Soomlastele iseloomulik loodusarmastus avaldub aga linnaruumiski: Helsingi on väga roheline ja turvaline linn, mille arvukad pargid on soositud piknikukohad. Tõelisele linnarahva ja üliõpilaste pühale, volbriööle järgneval 1. mail panevad üliõpilased oma valged mütsid pähe ja kogunevad suurele ühisele piknikule. Nädalapikkune lihavõttevaheaegki veedetakse looduses: sõidetakse perega suvilasse või kui ilm lubab, Põhja-Soome suusatama.

Tundsin end Helsingi ülikoolis välistudengina tervitatu ja hoituna ning soovitaksin vahetusaastat põhjanaabrite pealinnas üliõpilasele, kes otsib kvaliteetset haridust ja head õppekeskkonda.