Akna taga langeb lörtsiseid lumelärtsakaid, jalanõud hakkavad pika jalutuskäigu lõpuks vett läbi laskma. Nooruse tänava tehnoloogiainstituudis istub aga kabinetis oma arvuti taga üks mees, kes naudib seda, mis väljas toimub. Olgu see lumetorm, -tuisk või vesine lörts. Eestlane kiruks halba suusailma, tehnoloogiainstituudi materjalide tehnoloogia külalisprofessor Rudolf Benedikt Kiefer juhib aga pidevalt tähelepanu sellele, kui imelised on loodus, ilm ja inimesed Eestis.

Rudolf Kiefer tundub esialgsel pealevaatamisel pehme inimene, ta naeratab palju ja suhtleb väga vabalt. Ta iseloomustab ennast rääkimishimulise inimesena, eestlaste jaoks on ta enda meelest ehk liigagi jutukas. Rudolf Kiefer tunnistab, et tehnoloogiainstituudi loengute ettevalmistamine nõudis mitmete asjade läbimõtlemist, alustades sisust ning lõpetades sellega, kes tema ees istuvad. Eestlased olevat tema meelest liiga tõsised ja kinnised.

Poolteist aastat Eestis elamist on teda õpetanud, ta on olukorra ja inimestega, nagu ta ise armastab öelda, adapteerunud ehk kohanenud. Õppetöö tegemisel püüab ta lähtuda printsiibist, et tudengeid ei saa informatsioonitulvaga uputada. «Pean neile teemasid seletama võimalikult lihtsalt, valima välja selle, mis on minu meelest kõige tähtsam, et nad teaksid,» räägib ta. Selline lähenemine paneb aga iga õppejõu keerulisse olukorda, sest nõuab valikute korralikku läbimõtlemist ja lõpuks ka langetamist.

Ei proovi, ei saa teada

Siinse rahvaga oli Rudolf Kieferil, loomupoolest väga elaval ja energilisel sakslasel, esialgu raske harjuda. Eestlased on tema meelest kinnised – see, et nad räägivad vähe, on tema meelest isegi hästi öeldud. «Nad ei räägi üldse,» muigab ta. Bussiga sõites torkas Rudolf Kieferile kohe silma, et keegi ei naerata. «Ilusad inimesed, aga ometi nii tõsised, suud on nagu kriipsud,» kirjeldab ta. Rudolf Kiefer kohanes olukorraga ning leppis eestlaste meeleolude ja olekuga. Ta ei varjagi, et tal oli alguses raskusi, sest talle meeldib palju rääkida, aga kui vastust ei tule, siis kaua sa ikka räägid.

Rõõmsameelne Rudolf Kiefer näib leebe, kuid tegelikult on ta konkreetse ja otsekohese ütlemisega. Ta kinnitab, et Tartus on potentsiaal teha kõrgel tasemel teadust, seda toetavad rahulik keskkond, head tehnoloogilised võimalused ja ääretult töökad inimesed. «Siinsed inimesed on head meeskonnakaaslased, mujal maailmas on individualism esikohal, lisaks sellele on eestlased kõige aktiivsemad inimesed, kellega ma eales olen kokku puutunud,» räägib ta.

Teisalt tunneb ta muret, sest talle näib, et meeskonnamängijatest häid inimesi ei hoita, eelkõige võiksid nende töötasud olla palju kõrgemad, kui nad on praegu. «Nad on geniaalsed inimesed, me peaksime neid enda juures hoidma, ükskõik, missuguse hinnaga,» räägib ta. Kiefer rõhutab, et inimesed vajavad elamiseks raha, kui seda ei tule, siis nad lähevadki ära sinna, kus neid hinnatakse kõrgemalt. Ta teab seda omast kogemusest. Kodumaa jääb nende inimeste selja taha, sest lojaalsusega ei toida keegi ennast ära. «Inimesi tuleb hoida!» ütleb Rudolf Kiefer vestluse käigus rohkem kui korra. Tähtajaline leping ei saada signaali, et töötajate suhtes ollakse lojaalsed, ohkab Rudolf Kiefer.

Rudolf Kieferi meelest on eestlased kriitilised kõige ja kõigi suhtes ning seda enamjaolt õigustatult. «Ennekõike on nad kriitilised aga iseenda suhtes,» lisab ta tõsiselt. See on tema meelest kurb, sest enesekriitika piirab sageli edasiminekut ja hoiab inimesed liiga tagasihoidlikud. «Mõni on liiga kriitiline oma materjalide suhtes, seetõttu ei avalda artiklit, samal ajal, kui mõni teisest rahvusest teadur oleks selle juba ammu avaldanud,» kõneleb Rudolf Kiefer. Liigne tagasihoidlikkus tähendab, et sätitakse sõnu, mõeldakse fookust ümber ja seeläbi kaotatakse aega, mida ei saa aga ükski teadust tegev inimene endale lubada. Rudolf Kiefer on isegi võrreldes kümne aasta taguse ajaga väga palju muutunud. «Ma poleks toona ilmselt avaldanud neid artikleid, mida avaldan praegu,» tunnistab ta. 

Reisima peab tihti

Rudolf Kiefer loetleb üles kohti, kus ta teadustööga seoses on käinud. Neid jagub aasta peale rohkem kui kolm-neli ja neis kõigis on olnud palju välisõppejõudusid. Mitmed eri kultuurid ja lähenemised saavad kokku ning sellest sünnib suuri ja imelisi avastusi, sest üks pool võib leida midagi, mida teine pool ei näe. «Teadus on rahvusvaheline, seetõttu peab ülikoolis olema rahvusvahelist inimvara, praegu on tehnoloogiateaduskonnas ainult kaks välismaalast, neist üks olen mina,» räägib ta. 

Reisimine on Rudolf Kieferi jaoks paratamatu, seda kas õppetöö, teaduse või mõne muu elutahuga seotult. Näiteks käesoleva aasta esimesel kuul reisib ta oma abikaasa kodumaale Taiwani. Valikus oli ka Saksamaa, aga sõit Eestist oma kodukohta võtab sama palju aega kui sõit Taiwani. «Bussis loksumine kaasa arvata – see võtab ikka tohutult aega,» muheleb ta. Rudolf Kiefer juba teab ette, et igatseb Taiwanis olles lund. Olgu, kuidas on, ta on siiski sakslane ning pidev niiskus ja soojus väsitavad ta ära. Needki on põhjusteks, miks talle meeldib Eestis olla: siin on lund, ilusat loodust ja palju muid äratundmisrõõmu pakkuvaid asju.

Huvitava nüansina toob Rudolf Kiefer välja, et näiteks on Eestis palju saksapärast, mida tegelikult Saksamaalt naljalt enam ei leiagi. «Te sööte näiteks hapukapsast ja sülti [saksa keeles Sülze], Saksamaal ei söö seda enam keegi, teate küll, seda lihakallerdist,» teeb Rudolf Kiefer hapu näo. Tunnistan, et ei kujutaks jõululauda süldi ja kapsata ette, külalisprofessor aga väldib nendega kokkupuudet suurima heameelega.

Teadus viib kaugele

«Mul on vaba päev – see tähendab, et ma ei tee midagi,» räägib Rudolf Kiefer. Mitte midagi? «Mitte midagi!» vastab ta. Tal on niivõrd palju kogu aeg teha, et puhkepäev tähendab aja absoluutset mahavõtmist. Näiteks peab ta pidevalt ringi reisima, peale selle pooldab ta lähenemist, et ei istu ainult arvuti taga, vaid tegutseb ka laboratooriumis. Sellegipoolest on ta kirglik kõiges, mida teeb.

Teaduse tegemine ja keemia eriala õppimine on Rudolf Kieferi meelest kaks väga erinevat asja. Erialal õppides omandad põhitõdesid, teadust tehes võivad lennukad mõtted keemiast väga kaugele viia. Sageli on vaja, et juhendajad ise käivad reaalselt laboratooriumis, sest juhendatavad ei pruugi kõiki tähelepanuväärseid nüansse näha. Rudolf Kiefer tunnistab, et kui ta ise ülikooli astus, valis ta isa eeskujul esialgu erialaks keemia, et asuda tegelikult hiljem muud õppima. «Aga mulle hakkas meeldima,» muigab ta.

Sellesse põnevasse eneseotsimiseaega jääb ka Bochumi linna periood, kui Rudolf Kiefer võttis aja maha ja mässas muul tandril. «Istusin metsas mitu tundi, jõin kohvi, mitte alkoholi, nagu sageli kunstnikega seostatakse, ja maalisin,» meenutab ta. Oma talendi suhtes on ta tagasihoidlik, peab oma töid amatöörlikeks sirgeldusteks. «Mu tutvusringkonnas on imelise andega inimesi, kes oskavad kadedusväärselt hästi maalida,» räägib ta. 

Tartus elades ja õppides pole Rudolf Kiefer pintslit kätte võtnud, ta ei mängi enam ka klaverit. «Avastasin, et klaverit on väga raske Saksamaalt Taiwani transportida,» naerab ta. Pealegi pole tal enam seda õiget tuhinat peal. «Mõni käib pärast tööd sporti tegemas, mõni maalib, mina lihtsalt olen,» ütleb ta. Tõsiasi on see, et tal on palju tööd, ta lahendab mitmeid asju korraga, käib pidevalt reisimas ja on asjalik mitmel rindel. Sellegipoolest võtab ta aeg-ajalt aja maha, et tunda puhast rõõmu lörtsistest lumehelvestest, raagus puudest ning imelisest Eestimaa loodusest.