Tartu tänavapildis on taas hoogu ja elu: näha on rohkesti värskeid tudengeid, paljud neist on välisüliõpilased.

Paraku on koos maailma poliitiliste tõmbetuultega ka siinmail levimas meeleolud, mis toetavad kapseldumist ja isolatsiooni. Need pole küll valdavad, ent nõuavad siiski tähelepanelikkust ja tundlikku kohalolu, et mujalt tulnud tudengid ja õppejõud tunneksid end turvaliselt.

Tartu ja Eesti tervikuna on külalislahke – nii kinnitab statistika. Näiteks on aastatel 2015–2019 Tartus ja Tartumaal registreeritud vaid kaks väärteomenetlust, mis seonduvadkaristusseadustiku paragrahvidega 151 ja 152, st vaenu õhutamise ja võrdõiguslikkuse rikkumisega, kusjuures üks menetlus lõpetati ja teine päädis rahatrahviga.

Üks neist juhtumitest oli seotud vihkamist ja vaenu õhutava materjali kogumise ja osalise eksponeerimisega, teine rassivihast kantud solvavate väljendite kasutamisega teise isiku suhtes. Karistusseadustikuparagrahvides 151 ja 152 käsitletud kuritegusid pole nimetatud aastatel Tartus ega Tartumaal registreeritud. Paljudel juhtudel, mil politsei on kahtlustanud vihakuritegu või diskrimineerivat käitumist, on siiski selgunud, et tegemist oli lihtsalt purjuspäi jauramise või olmetüliga.

Küllaltki rahumeelne on pilt ka kogu Eestit vaadates: aastail 2003–2018 on vaenu õhutamise ja diskrimineerimisega seotud kuritegude eest Eestis karistatud vaid kolmel korral. Näib, et üldiselt hoiame aus Eesti Vabariigi põhiseaduse vaimu.

Mälu värskenduseks olgu mainitud, et põhiseaduse paragrahvi 12 järgi on seaduse ees kõik võrdsed: «Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.»

Verbaalseid rünnakuid on rohkem

On mõistetav, et politsei vaatevälja jõuavad enamasti raskemad juhtumid. Kui aga heita pilk pealispinna alla, on pilt kirevam. Maikuus korraldas Tartu Rahvusvaheline Maja arutelu «Agressioon tänaval – mida teha?». Korraldajate hinnangul on viimase poole aasta jooksul sagenenud rünnakud välismaalaste vastu (õnneks on need seni olnud küll vaid sõnalised). Sama kinnitasid arutelul osalenud vabatahtlikud, kes abistavad rändetaustaga inimesi. Halvustavat ja diskrimineerivat suhtumist välismaalastesse on ette tulnud isegi ametlikul asjaajamisel.

Näiteks on öeldud eestlasest vabatahtlikule spordiklubis: «Moslemid meil trennis ei käi,» ja arsti juurde registreerumisel: «Järgmine kord tulge eestlasega.» TÜ eetikakeskusesse on jõudnud peaaegu et klassikaliseks muutunud näide just kõige haavatavama inimese ahistamisest: noorele eesti naisele, kes lükkab Tartu kesklinnas käru oma tõmmunahalise lapsega, astutakse ligi ja sisistatakse kurjalt, et ta läheks tagasi sinna, kust ta tuli.

Politsei ootab, et sedalaadi juhtumitest teatataks. Ka üksikud diskrimineerimisolukorrad pälvivad politsei suurt tähelepanu; neile reageeritakse jõuliselt ja põhjalikult. Eesmärk on saada ülevaade toimuvast, sest politseitöö paremaks korraldamiseks on vaja objektiivset infot.

«Kõige olulisem on mitte jääda ükskõikseks,» ütleb Tartu politseijuht Veiko Järva ja kutsub üles ebaväärikast või diskrimineerivast käitumisest teada andma, puudutagu see siis välismaalast, alaealist või keda tahes. Teatada võib niipolitsei Facebooki lehe kaudu kui ka hädaabinumbril 112.

Kuidas märgata ja sekkuda?

Kogesin üht pealtnäha tühist vahejuhtumit, kui istusin Politsei- ja Piirivalveameti ootesaalis järjekorras, et ID-kaarti uuendada. Panin tähele kahte noort kaasmaalast, kes oma vastas istuvaid, arvatavasti Indiast pärit tudengeid pinevalt ja järjepanu põrnitsesid.

See ei olnud tühipaljas uudishimulik seiramine, mis võib küll ka ebamugavust tekitada, vaid selles oli tuntavat vaenulikkust. Oli selge, et ametiasutuses ei saa asi kuidagi kontrolli alt väljuda, ent siiski häiris olukord mind kõrvaltvaatajana niivõrd, et küsisin noormeestelt: «Kas teil on miski mure?»

Ma ei saanud vastust, kuid nad tõmbusid tagasi, peagi saabus välistudengite järjekord ja pinge vaibus.

Psühholoog Airiin Demir, kes õpetab Norras välja töötatud vergemetoodika abil koolides ja erikoolides toime tulema agressiivse käitumisega, toonitab samuti, et kõige tähtsam on mitte jääda kõrvaltvaatajaks. Kui maname ette kivinäo, julgustame vaenulikku käitumist jätkama. See ei tule mõistagi kasuks ei üksikisikutele ega ühiskonna vaimsele õhustikule tervikuna.

Kõigepealt tuleks hinnata oma võimekust olukorda lahendada, soovitab Airiin Demir. Kui on oht, et teid võidakse sekkumise korral rünnata, on kõige targem kohe politseisse helistada.

Kui keegi on lihtsalt pisut ärritunud või vihane, piisab suure tõenäosusega kehakeele või pilgu abil märguandmisest. Ründavas meeleolus inimene näeb, et tema käitumist on tähele pandud, ja tõmbub tagasi. Pealtnägija võib pöörduda ka ohvri poole ning küsida, kas tal on kõik hästi ja kas ta vajab abi.

Mõnes olukorras on aga tarvis sõnaliselt ja kehtestavalt sekkuda. Sellisel juhul võiks sõnumi esimene osa olla olukorra kirjeldus, ütleb Airiin Demir. Näiteks olete Raekoja platsil ja näete verbaalset rünnakut teise inimese vastu – sel juhul võiks ligi astuda ja rahulikult öelda: «Me oleme praegu siin, Raekoja platsil, ja ma kuulsin, et te ütlesite sellele inimesele, et ta peaks Eestist ära kolima.»

Teine osa sõnumist on mõju kirjeldamine: «Mulle tundub selline olukord ähvardavana ja minu meelest ei ole see kohane käitumine.» Võib ka olla, et kasu on olukorra tagajärgede kirjeldamisest: «Sellisel käitumisel on tagajärjed, see on karistatav tegevus.»

Pärast käitumise ja mõju kirjeldamist tuleks väljendada oma soovi: «Lähme nüüd igaüks oma teed, astume siit kolm meetrit eemale.» Võib osutada suunatud valikutele: «Meil on võimalus kas praegu politsei kutsuda või siis lõpetada see olukord siin rahulikult ära.»

Mõnikord on kasulik kasutada katkise plaadi taktikat: «Lahkume nüüd mõlemad siit olukorrast.» Endast väljas olevale ohvrile võib kinnitada: «Abi on kohe kohal.» Kõigi nende strateegiate korral on tähtis säilitada rahu ning suhelda kindlameelse hääletooniga. Kui edastate oma sõnumi jõulisemalt, võite agressiooni ohtu suurendada ja ise rünnaku alla sattuda.

Millal on tegu diskrimineerimisega?

Diskrimineerimine ei pruugi aga alati olla otsene ja sõnaline ning Tartu Ülikool teeb pingutusi, et selliseid olukordi tuleks ette võimalikult harva. Kui teil tekib kahtlus, et teid, teie kaastudengit või kolleegi on koheldud diskrimineerivalt, leiate rohkem infot TÜ eetikakeskuse veebist või TÜ kodulehelt.

Üliõpilased võivad vajaduse korral nõu küsida oma tuutorilt, õppekorralduse spetsialistilt või nõustamiskeskusest. Lisaks on TÜkoostöös Tartu linna ja Eesti Maaülikooliga alates augustist avanud Tartu Välismaalaste Teenusekeskuse, mis aitab välismaalastel siinse eluga paremini kohaneda.

Õnneks tuleb otseseid rünnakuid teisest rahvusest või teise nahavärviga inimeste vastu ette siiski harva. Nende mõningane sagenemine viimasel ajal on üsna tõenäoliselt seotud muu hulgas ka varem taunitud sõnakasutuse lubatavaks muutumisega avalikus ruumis.

Populistlikud poliitikud, kes kasutavad sõna jõudu pidevaks tähelepanu püüdmiseks meedia abil, teevad ühiskonnale karuteene. Kui avaliku võimu kandja ütleb «sisserändaja poeg» või «kui on must, näita ust» ning pälvib selle eest ajakirjanike põhjendatud tähelepanu ning lehe- ja eetriruumi, normaliseerib see ajapikku sedasorti kõnepruugi.

Teise inimese väärtusetuks tunnistamine sõnade abil on muutumas tavapäraseks ja senised tabud on langenud, eriti kui jälgida ühismeediat ning nn alternatiivmeediakanaleid. Võib arvata, et lõpuks ei tunne selliselt ülesköetud õhustikus keegi end hästi.

Sõna jõudu ei tohi alahinnata. Ka vaimne õhustik vajab kaitset.

Tiia Kõnnussaar on Tartu Ülikooli eetikakeskuse kolumnist-toimetaja. Autor tänab Tartu politseijuhti Veiko Järvat, psühholoog Airiin Demiri, Tartu Ülikooli rahvusvahelise koostöö juhti Kristi Kerget ja eetikakeskuse projektijuhti Mari-Liis Nummertit.