Ta oli kohal, kui Newton õunapuu all kukalt kratsis ning kui Apollo 11 maandus Kuule. Me kuuleme temast iga teine päev raadios, näeme televisioonis või leiame internetisügavustest. Paljusid meist äratab ta hommikul. Tänapäeval juhib ta meie ronge, autosid ning aitab meil suhelda sõprade ja lähedastega – see on teadus.

Lifti uksed avanevad. Kõnnin tavapäraselt mööda tuttavat Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi 3. korruse koridori oma tööruumi poole. Tee peal märkan kolleegi askeldamas suhkruvatimasina kallal, samal ajal on tema laud täis tööriistu-kemikaalipurke. «Hei, millega sa tegeled?» küsin ma kerge muigega. «Aah, leidsin viisi kuidas üht uut tüüpi poorset polümeerkomposiiti lihtsasti valmistada. Muide, suhkruvatti tahad?» küsib ta vastu. Üks tass kohvi ja pulk värskelt valmistatud maiustust hiljem istun laua taha, et alustada oma päeva.

Täpselt selline vaatepilt avaneb iga kord, kui teadustöö, insenerivaist ning täpselt õige kogus loovust leiavad ühise joone ning tulevad kokku, et leiutada midagi uudset. Tõenäoliselt üks põnevamaid aspekte selle ameti juures ongi võimalus luua. Sulle on antud sinu kaks kätt, ideedest tulvil pea ning eesmärk. Vaja on vaid kohale tulla, pühenduda ja avastada. Iga lõpetatud projektiga tunned, et annad omal väikesel viisil midagi maailmale tagasi ning samuti jõuad sammu võrra lähemale kahele kõiki teadlasi kimbutavale küsimustele miks ja kuidas.

Lapsena püüdis tõenäoliselt nii mõnigi lugeja ettevaatlikult lahti võtta vanaisa igivana üleskeeratavat äratuskella ning lapsemeelse entusiasmi ja üllatusega piiluda kõikide liikuvate hammasrataste ja ülekandemehhanismide vahele. Proovida seal midagi muuta või ümber tõsta ning vaadata, kuidas kell reageerib. Lustakalt turtsatada, kui kell hoopis vales suunas ringi käima hakkab ning loomulikult pärast kokkupanemist avastada, et üks hammasratas ja polt ootavad nukralt veel laua peal.

Seda protsessi juhib iga teadlase, noore või vanema, vajadus vastata küsimusele: miks? Miks ta nii käitub? Miks on valitud just need kindlad komponendid? Miks see üleüldse tähtis on? Järgmisena tahavad tavapäraselt vastust veel küsimused: kuidas ta töötab, kuidas ta käitub, kui midagi muuta? Kuidas ma seda paremaks saan teha? Vajadus vastata nendele küsimustele tuleb meie tahtmisest mõista maailma, milles elame, et seda endale ja teistele meelepärasemaks maalida. Siinkohal tulebki mängu teadus, mille eesmärk on käsitleda pealtnäha kaootilisi ja struktuurituid, tihtipeale isegi seletamatuid nähtusi või probleeme ning neist aru saada, leida neis seaduspärasus.

Peaaegu võimatu oleks üritada teha seda kõike üksinda. Minu silmis üks innustavamaid aspekte teaduse ja teadustöö juures on sama tee valinud mõttekaaslased. Lugematu arv kordi olen ma leidnud inspiratsiooni just oma kolleegidelt või kursusekaaslastelt. Tean väheseid teisi kommuune, kus on niivõrd suur koostöö ja toetus. Samuti leiad harva muus seltskonnas inimesi, kes reede õhtul kell kaks öösel ikka veel oma projekti kallal nikerdavad või mõnda teooriat tõestada üritavad. Kõige ilusam on siinkohal veel asjaolu, et enamasti ei ole motivatsioon rahaline kasu või isegi tähtaeg, vaid vajadus leida vastus iseenda küsimustele. Üsna tihti kuulen ma töökaaslastelt «ma ei saanud magada, kuna ma tahtsin teada, miks see lahus ikkagi vahutama hakkas» või isegi tihemini «mul tuli üks idee». Tavaliselt mõne tunni pärast tulemuseks midagi täiesti absurdselt humoorikat või imetlusväärset.

Kui paluda kellelgi ette kujutada teadustööd, siis esimese asjana näeb enamik vaimusilmis tahvlitäit keerulisi matemaatikavalemeid või laboranti kaitseprillide ja eri värvi katseklaasidega. Tänapäeval on aga teaduse haare oluliselt laienenud ning uurimismetoodika palju muutunud. Eestis on mitmeid võimalusi noortel kaasa lüüa tehnoloogia ja teaduse arengus. Näiteks telesaates «Rakett 69», Tartu ülikooli «Teadusbussi» programmis või iga-aastasel robootikavõistlusel «Robotex». Viimase kahe puhul tean omast käest, et osalemiseks ei ole vaja olla tuumafüüsik või tipp-programmeerija. Oluliselt määravamaks saab järjekindlus, pealehakkamine ning kübeke kainet mõistust. Samas tuleb kohati viimanegi unustada ja läheneda probleemile täiesti teistmoodi. Tähtis on viitsida käed külge panna ning imetleda, kuidas projekt kasvab-areneb ja tunda uhkust, isegi ekstaatilist rõõmu, kui oled millestki süvitsi aru saanud või mõne eksperimendi tööle saanud. Alati ei pruugi ka mõista, miks see täpselt töötab, aga tulemus on siiski olemas ning olen korduvalt kogenud kurikuulsat heureka momenti alles siis.

Teaduses, nagu igasuguses arendustöös, leidub harva projekte punktist A punkti B. Enamasti pole lahendus kohe silmapiiril näha ning tihtipeale ei leia vastust esimese kolme Google'i otsingu seast, vaid uurides probleemiga kaudselt seotud teemasid-perifeeriat. Vahel tuleb ka leppida olukorraga, et olemasolevate vahenditega pole võimalik mõnda probleemi lahendadagi. Veidike vürtsi lisabki asjaolu, et peaaegu iga projekti alguses polegi täpselt teada, kuhu lõpuks välja jõutakse või näiteks nagu penitsilliini puhul, mis tee peal kogemata veel avastatakse.

Teadus pole kauge ja kättesaamatu – ta on siinsamas nina all ja ootab avastamist! Iga päev näeb ilmavalgust järjekordne leiutis või uus ravim. Just täna lugesin, kuidas Londoni ülikoolis leiti HI-viiruse immuunpuudulikkuse põhjustaja või kuidas Prantsusmaale ehitatakse ITER-projekti raames eksperimentaalset fusioon-tuumaelektrijaama. Ma töötan iga päev koos inimestega, kes disainivad kosmosejaama, arendavad tehislihaseid, konstrueerivad kujumuutvaid roboteid ja õhtul trehvan linna peal EstCube’i kuupsatelliidi loojatega ning nad on kõik täpselt samamoodi inimesed nagu sina ja mina. Võib-olla on nad ainult mõne katseklaasi rohkem vahutama ajanud või paar robotit rohkem õhku lasknud.

Teadus annab meile võimaluse luua. Ta annab meile võimaluse muuta maailma nii enda kui ka teiste jaoks. Aitab meil mõista planeeti, millel elame, ning samal ajal loob meile omaette maailma täis mõttekaaslasi, kes kõik omal moel sama eesmärgi poole püüdlevad. Ta vastab küsimustele, inspireerib edasi pürgima ja kui sul igav hakkab, siis võid sa alati laborist natukene vedellämmastikku laenata ning ülijuhi peal magneteid hõljuma panna või programmeerida roboti, mis jalgpalli mängib. Teadus on lahe, tegelikult ka.