Sirje Mark on üks mitmesajast teadmishimulisest, kes sel kevadel väärikate ülikooli lõpetas. Lõpetamine on siin küll tinglik, sest kevadised «lõpetajad» on sügisel tagasi oodatud, et jätkata elukestva õppega. Üle viiekümne aasta ülikooliga seotud olnud Marki jaoks on loengutes käimine huvitav.
Tõnu Eskol on oma geenid uuritud ning teadaolevaid suuremaid riskimutatsioone pole seal ilmnenud. Tema DNA on «igav» ehk geenid on head, tervis, kasv ja akadeemiline võimekus ning muud näitajad on soodsad.
Tartu ülikooli eripedagoogika teise aasta tudeng Moonika Haili õpetab lasteaedades laulude ja tantsude abiga inglise keelt 5–7-aastastele põngerjatele, on MTÜ Maarja tugikeskuse kasvataja ja käib mõnel korral kuus Maarja kooli lasteaias abiks. «Aga tegelikult ei ole mul üldse nii palju teha, mul on ikka vaba aega ka!» kinnitab ta. See aeg aga kulub selleks, et korraldada projekte. Tema viimane suurem ettevõtmine oli eripedagoogide kogunemisõhtu õppejõududega, mille eesmärk oli tekitada omavahelist suuremat ühtsustunnet.
Akna taga langeb lörtsiseid lumelärtsakaid, jalanõud hakkavad pika jalutuskäigu lõpuks vett läbi laskma. Nooruse tänava tehnoloogiainstituudis istub aga kabinetis oma arvuti taga üks mees, kes naudib seda, mis väljas toimub. Olgu see lumetorm, -tuisk või vesine lörts. Eestlane kiruks halba suusailma, tehnoloogiainstituudi materjalide tehnoloogia külalisprofessor Rudolf Benedikt Kiefer juhib aga pidevalt tähelepanu sellele, kui imelised on loodus, ilm ja inimesed Eestis.
