Tänavu saab eesti keelel täis sada aastat riigi- ja kõrghariduskeelena. Seetõttu on 2019. aasta kuulutatud eesti keele aastaks.

Peale selle on 2019 ka rahvusvaheline põliskeelte aasta. Valimiseelsetes debattides kõneldakse palju eestikeelse hariduse saatusest. Keel identiteedi hoidjana ja rahvuse mõtteviisi kandjana ning ka lihtsalt tööriistana on seega mitmel põhjusel praegu päris suure tähelepanu all, vähem mõeldakse ehk üksiku inimese keelelisele elule.

Keel võimaldab meil mõelda ja mõeldut teistele edasi anda. Keele abil loome suhteid, omandame hoiakuid ja oleme olemas. Keeleline elulugu on iga inimese elu lahutamatu osa, selle läbimõtlemine ja jäädvustamine on huvitav nii inimesele endale kui ka keeleuurimisele.

Andsin eelmisel aastal ühel keeleteaduse kursusel üliõpilastele ülesandeks oma keelelise eluloo analüüsi. Kirjutajate hulgas oli üsna erisuguse vanuse ja saatusega sessioonõppijaid. Emakeele kohta kirjutati eranditult kaunilt. Rõõmustav oli see, et ka murdeid kujutati väga positiivses võtmes: need, kes on murdekeelt rohkem kõnelnud või kuulnud, on rõõmsad võimaluse üle kirjakeelest erineva keelekujuga kokku puutuda.

Võõrkeelte arv, mida üliõpilased oma elus on kasutanud, varieerub kahest kuue-seitsmeni, põhiliselt on need Euroopa keeled (inglise, vene, soome, saksa, prantsuse, hispaania, läti). Kurvastab kurtmine vene keele kooliõpetuse väheste tulemuste üle eesti koolis. Vene keele oskus on enamasti tulnud (kui üldse on tulnud) teisi teid pidi, mitte koolitunnist. Keelelistest elulugudest paistab välja, et Eesti inimene väärtustab oma emakeelt ja selle variante, aga kasutab ka muid keeli, mõnda aktiivsemalt ja mõnda passiivsemalt.

Üks inimkeele olulisi omadusi ongi olla teistest keeltest erinev. Mitme keele oskus on inimkonnas pigem norm kui erand. Võimalik, et maailma keeleline mitmekesisus on seotud inimkonna vaimse arenguga. Iga keel on keeruline süsteem ja ka ühe sellise õppimine võtab aastaid.

Kui ühel inimesel on mitu keelt, on nende omandamine nõudnud talt tublisti rohkem kognitiivset pingutust; peale selle tuleb mitut keelt hoolega «vaos hoida», et need segi ei läheks. Päriselt ei õnnestu see kellelgi, aga mida rohkem pingutada ja keeli eraldi hoida, seda treenitum on aju. Kas inimene oleks kognitiivselt samasugune, kui aegade jooksul poleks pidanud kõnelema vaheldumisi eri keeli? Vaevalt.

Keele õppimine on pikk ja põhimõtteliselt lõputu protsess. Ka iga inimese emakeel muutub elu jooksul. Kui seda ei kasutata, siis see ununeb või muutub. Kui ei kasutata mingis valdkonnas, siis selles valdkonnas ka ununeb kiiremini. Väidetavalt püsib vananedes mälu paremini neil, kes loevad romaane. Siin on kindlasti oma osa ka ilukirjanduskeele rikkusel ja keerukusel, mille mõistmine aitab hoida emakeelt ja sellega koos muid kognitiivseid võimeid korras.

On öeldud, et keeleoskus on üks väheseid oskusi, mis on kasulik ka viletsana. Selles on palju tõtt, sest ka mõni sõna võõrkeeles võib elus kasulik olla. Emakeelt aga tahaks hoida ja arendada täiusliku ja rikkana.

Tavatsetakse ka öelda, et lapsel läheb keele omandamine kiiremini ja paremini. Kuid kogenud täiskasvanud keeleõppija võib õigete meetoditega palju kiiremini edeneda kui laps. Aktsent jääb tõenäoliselt külge, aga selle eest peaks ainult tänulik olema.

Aktsent kaitseb võõrkeele kõnelejat nende nõudmiste eest, mida ühiskond esitab emakeelsele kõnelejale. Ei pea detailideni tundma viisakuskoodi, ei pea teadma kõiki sõnu, võib teha grammatilisi vigu jne. Aktsent võiks keeleõppijale olla lausa õnnistus, kui inimene nii väga ei kardaks eksida ja rumal välja näha.

Peaksime oma emakeelt hoidma kõigis valdkondades ja igal viisil, aga peaksime ka julgustama kõiki, kes tahavad omandada meie emakeelt. Meie võõrkeelsed kolleegid ja üliõpilased soovivad kindlasti põneva eesti keele omandada, me peame neid lihtsalt natuke aitama. Kursustest ja koolitundidest üksi ei jätku, keelt tuleb hakata kasutama.

Õnneks on ülikoolis paljude koosolekute põhikeel eesti keel, ka siis, kui osalejate hulgas on neid, kelle emakeel see ei ole. Meie instituudis on paljude rahvuste esindajaid ja kõigiga saame eesti keeles suheldud, sest me lihtsalt ei lähe inglise keelele üle.

Usun, et kõik Tartu Ülikoolis püsivalt töötavad ja õppivad inimesed tahaksid väga eesti keelt osata, aga kõigil pole ühtemoodi vedanud, sest pole jätkunud mõistvaid kolleege. Aidakem nende keelelistesse elulugudesse eesti keel sisse põimida!