4.09. 1938 ­– 13.05.2018

Mart Viikmaa sündis esimese Eesti Vabariigi ajal Karuse vallas kaheksalapselise pere kuuenda lapse ja kolmanda poisina. Tema huvi looduse ja bioloogia vastu sai alguse juba varases lapsepõlves, mil ta uitas Rame lahe, Laelatu puisniidu, Heinlahe ja Nehatu järve ümbruse maalilistel ja rikastel Lääne-Eesti maastikel. Juba 11-aastase poisina rõngastas Mart linde ja tegi linnuvaatlusi. Temast sai Eesti Loodusuurijate Seltsi usaldusmees.

Loodushuvilise noore mehe loomulikuks õpingute jätkuks oli Tartu Riiklik Ülikool ning zooloogia (1957 – 1962).  Aastatel 1962 – 1965 omandas Mart professor Kalju Põldvere juhendamisel histoloogilise ja tsütoloogilise uurimistöö meetodeid ning oktoobrist 1965 asus ta nooremteadurina tööle TRÜ arstiteaduskonna Meditsiini Kesklaboratooriumis. 1968. aasta septembrist kuni 1982. aasta septembrini oli Mardi töökohaks TRÜ geneetika ja darvinismi kateeder ning edasi geneetika ja tsütoloogia kateeder.

1982. aastast töötas ta TÜ üld- ja molekulaarpatoloogia instituudis (TÜ MPI). Alustades 1965. aastal, õpetas Mart pidevalt noori biolooge ja hiljem ka arsti- ning psühholoogiatudengeid. Ta luges läbi aegade  loengukursusi üld-, inimese-, looma-, populatsiooni-, käitumis-, evolutsiooni- ja psühhogeneetikast; üld-, arengu- ja  inimesebioloogiast ning biofüüsikast.

Oma 100. semestri alul õpetas Mart 2014. aastal TÜ avatud ülikoolis bioloogiaõpetajaks ümberõppijatele mõeldud ainekursust «Evolutsiooni mehhanismid». Mart tegi uurimusi ja kirjutas artikleid histoloogia, tsütoloogia, tsütogeneetika, rakutehnoloogia, üld-, arengu- ja evolutsioonibioloogia ning eestlaste populatsioonigeneetika valdkondades.

Lisaks oli ta aktiivne ENE, EE ning TEA entsüklopeediate teadusartiklite kirjutaja ning ta on olnud ka mitme keskkooliõpiku kaasautor ning mitme kõrg- ja keskkooliõpikute toimetaja. Mart Viikmaa oli nn Darwini klubi üks alustaladest, tänu kellele ilmusid eesti keeles Mart Nikluse Charles Darwini teoste tõlked («Autobiograafia», «Liikide tekkimine», «Inimese põlvnemine»). Lisaks esitleti Eesti Loodusuurijate Seltsi saalis 5. aprillil Mart Viikmaa enda teost «Pärilikkusteaduse teerajajad», kus ilmus eesti keelde tõlgituna esmakordselt ka Gregor Mendeli teedrajav töö «Katsed taimehübriididega» ning Thomas Hunt Morgani ja Francis Galtoni tööde katkendid ning arutlused nendel teemadel. Tänu Mardile ja tänu Darwini ning Mendeli eestikeelsetele tekstidele võime me lugeda end kultuurrahvaks..

Marti võiks iseloomustada mitmeti. Kõik, mis Mart elus ja töös ette võttis, oli tehtud alati innuga ning äärmise põhjalikkusega. Mart oli alati süsteemne (igas ettevõtmises ning igas mõtteavalduses). Ta oli oma tegemistes ka lõputult kangekaelne – millega alustas, sellega ka lõpetas.  Taoline sihikindlus eeldas ka otsekohesust ja sirgjoonelisust. Kui Mart miskit ütles, siis ikka asja eest ja täiega. Kui Mart midagi arvas, siis nii see ka oli. Meenub ka Mardi eestimeelsus:  kui 1987.a. toimusid Tartus esimesed rahvakogunemised, kus esimest korda tolleaegses nõukogude Eestis toodi välja meie sini-must-valge rahvuslipp ja töökohtades algas rahvarinde rakukeste organiseerimine, oli Mart  TÜ MPI peamine organisaator -  tema  initsiatiivil käidi 1989. aastal ka Balti ketis. Ta ajas ettevõetut otse ja sirgjooneliselt ning hästi ja kindlameelselt.

Mart oli klassikaline teadlane, bioloog, zooloog ja geneetik, aga eelkõige õppejõud ja õpetaja, kes andis edasi oma teadmisi ja kogemusi. Terminite täpsus ja ülim põhjalikkus tekstide kirjapanekul oli see, mis teda iseloomustas ja  mida ta õpetas ka noorematele kolleegidele. Olles koos kaastoimetajad mitmete kõrgkooliõpikute valmimisel (A. Heinaru Geneetika, T. Maimets, S.Kuuse jt Rakubiolooogia), kogesime sageli, et Mardiga peetud arutelud erinevate peatükkide sisu ja terminoloogia osas olid äärmiselt harivad. Oma mõtete selgitamiseks kasutas Mart elegantseid ja lõbusaid piltlikke võrdlusi. Sageli tabasime ennast mõttelt, et vaat kuidas saab öelda ja kui elegantselt see välja kukub.

Mart oli läbi ja lõhki mees, kes andis oma kogemust ning õpitut hea meelega edasi. See, mida ta õpetas, oli bioloogi tarkus, võib öelda loodusteadlase elukogemus. Ta kogus oma tarkusi juba oma esimestel linnuretkedel Laelatu puisniidul või suurel Põhja-Jäämere laevareisil ülikooliõpingute ajal – need olid justkui noore loodusuurija ümbermaailmareisid.

Mart otsis tõde, endist tarkust ja uut teadmist. Ta oli bioloog, kes tundis loodust ja loodusteadusi, kel oli aastatega kujunenud suurem pilt meist ja meid ümbritsevast – võib öelda, et ta oli maailmavaateline bioloog. Ta oskas oma töös ja oma raamatutes, olgu nad siis tema toimetatud või tema enda kirjutatud, minna süvitsi teemasse sisse, kuid selle juures ei kadunud taustsüsteem mitte kuhugile ja ka kõige pisem detail oli oluline. Mardile meeldis teha matku, reisida, kuid enam armastas ta mõttematku ja vaimureise, jäädes alati bioloogiks. Mart oli kui elav entsüklopeedia  ja tema poole pöörduti tihti kui keegi pidi ennast või oma mõtet ehk õpetussõna kontrollima. Lollust ta ei sallinud, kuid nõu ja abi sai temalt alati.

Mart Viikmaa oli vist kõige parem eestikeelse bioloogiaalase teadusterminoloogia tundja ja arendaja. Tal oli suurepärane keeletunnetus ja huvi ning oskus, kuidas teaduslikku teksti selgelt ja arusaadavalt kirja panna. Õpikute toimetamisel konsulteeris ta tihti ka eesti keele professionaalidega, kui tekkis kahtlusi, kuidas keeleliselt oleks õigem üht või teist asja väljendada. Mart tegi ise «Geneetika sõnastiku» võrguversiooni, toimetas  «Geneetika» ja «Rakubioloogia» õpikute sõnastikke.

Mart, Sa armastasid elu! Head teed Sul minna!

Kõigi kaasteeliste nimel

Rein Sikut, Sulev Kuuse