Juunikuus on Tartu Ülikooli peahoone täis mõnusat lillelõhna ja uhkeid sugulasi-tuttavaid, kes ootavad, et oma lähedasi õnnitleda. Paljudel noortel saab läbi järjekordne eluetapp ja nad sammuvad aulas võtma vastu kõrgharidust tõendavat lõpudiplomit. UT ajakiri tegi värskete lõpetajatega juttu, et vahetada muljeid möödunud ülikooliaastate üle.

Johan Skytte poliitikauuringute instituudi värske lõpetaja Rein Olesk rääkis, et eelkõige sai ta riigiteaduste erialalt kaasa oskuse analüüsida ja mõista ümbritsevaid poliitilisi ja ühiskondlikke otsuseid ja protsesse. Vähem oluline pole tema sõnul oskus kirjutada akadeemilisi tekste.

«Kolme ülikooliaasta jooksul õppisin enda piiride kohta väga palju: milline on lühim aeg uurimistöö kirjutamiseks, kui pikalt ma suudan olla produktiivne uneta ja mitu tundi enne eksamit pean ärkama, et materjal selgeks saada. Ehkki ütlen seda pooleldi naljaga, on need tegelikult vajalikud teadmised, mis aitavad mul edaspidi kiiretel eluperioodidel planeerida oma aega märksa paremini,» lausus Olesk.

Kolme aasta jooksul on ta aru saanud, et kõige rohkem huvitavad teda haridusteemad ja sellega seonduv poliitika. Et see valdkond endale rohkem lahti mõtestada, läheb Olesk programmiga «Noored kooli» kaheks aastaks Ida-Virumaale ühiskonnaõpetuse ja ajaloo õpetajaks tööle ning rakendab seal keelekümblust. Pärast seda plaanib noormees magistrikraadi omandada ja edasist näitab juba aeg.

Ajakirjandust ja kommunikatsiooni õppinud Hindrek Pärg rääkis, et kui ta mõtleb, mida ülikool talle andis, siis esmalt meenuvad talle ikkagi sõbrad terveks eluks. 1. septembril 2014 olid eranditult kõik 49 kursusekaaslast talle võõrad, aga juba mõne nädala möödudes olid nad saanud omadeks.

Õpitud eriala avardas palju tema maailmavaadet ja aitas näha sotsiaalseid protsesse uue nurga alt. «Humoorikalt öeldes õpetas minu eriala ka inimestega manipuleerimist ja tõestas, et kui kõik ei lähe nii, nagu soovid, siis see ei tähenda veel elu lõppu,» lausus Pärg.

Noormehe meelest vastab tõele klišee, et ülikooliaastad on elu parim aeg. «Nii on see vähemalt praegu, päev pärast lõpetamist, ja arvatavasti vastab see minu jaoks tõele ka 60 aasta pärast. Ülikool ilma Tartuta oleks mitu korda kurvem, igavam ja vähem tähtis,» lausus ta.

Praktikad välismaal

Reti Maria Mark lõpetas juunikuus Tartu Ülikooli Pärnu kolledži turismieriala. Kolledžit peab ta toetavaks ja arengut soodustava keskkonnaga kooliks. Kui kolledžite puhul räägitakse vahel murelikult õpetamiskvaliteedist, siis Mark leiab, et tema sõbralikud õppejõud on oma ala spetsialistid, kes töötavad koostöös tudengitega välja uuenduslikke lahendusi. See muudab õppimise veelgi nauditavamaks ja praktilisemaks.

Praktikal käis Mark aga kahel järjestikusel suvel hoopis välisriikides ja sai selleks kolledžilt palju tuge, et rakendada oma erialaseid teadmisi tegelikus elus. Ka tema toob esile, et ülikool andis talle hulganisti uusi tutvusi ja sõpru kogu eluks. Ülikooliajast jääb Mark ennekõike meenutama üritusi, mis tõid kokku kogu ülikoolipere, ja kursusekaaslastega koos veedetud lõbusaid aegu.

Bioloogia eriala vilistlane Merilin Raudna oli õpingute kõrvalt aktiivne tudeng, kuuludes Bioteaduste Üliõpilaste Seltsi (BÜS). Raudna rääkis, et kui ta gümnaasiumi lõpetas, siis oli tal enam-vähem selge valdkond, kuhu suunduda. Siiski vajas mõtlemist, mis eriala täpselt õppima asuda.

Valik langes bioloogiale, sest ta soovib kaitsta keskkonda ja loodust. «Ma ei taha aidata mitte nii väga inimest, kes saab teha veel rohkem halba keskkonnale ja loodusele, vaid just loodust,» sõnas ta.

Ülikoolis õppimine on olnud Raudna jaoks põnev kogemus ja valitud eriala sobib talle. BÜS-ist on ta saanud praktilisi kogemusi, mida rakendada tavaelus, näiteks sponsorite otsimise ja plakatite tegemise oskuse. Ülikooliaeg on Raudnale ühtlasi näidanud, et teadlase elu ei ole lihtne, sest pidevalt tuleb tegeleda rahastusküsimustega ja tihti võib poole projekti pealt raha lihtsalt otsa saada.

Iga kohtutehingu taga on inimesed

Kelli Eilart lõpetas õigusteaduskonna cum laude. Tartu Ülikool ja õigusteaduskond on andnud talle hea hariduse ja kraadi, ent mis veel tähtsam, tugeva baasi inimeste aitamiseks. See võib tema sõnul tunduda banaalne, aga nii see on.

«Sekundeerin siin Riigikohtu esimehele Priit Pikamäele. Ta märkis meie lõpuaktuse kõnes, et juristi töö on peamiselt ajada asja, ent tuleb meeles pidada, et iga kohtuasja ja tehingu taga on inimesed, kelle saatus, heaolu, õigused ja kohustused sõltuvad juristi tegevusest. Leian, et see on peamine tõdemus, mille ma endaga õiguse õppimisest kaasa võtan ja mida ma oma edasises töös meeles pean,» lausus Eilart.

Kuivõrd Eilart õppis Tartu Ülikooli Tallinna osakonnas, siis traditsioonilist tudengielu nagu Tartus tal meenutada ei ole, aga eredaid mälestusi pakkus ka õppeprotsess. Esimene neist seondub nii temal kui ka kursusekaaslastel ühe keerulise ainega, õiguse entsüklopeediaga.

Veel soovib Eilart tõsta esile õppejõude, kes on tõenäoliselt tema tulevasi valikuid suunanud. «Minu tänusõnad kuuluvad peamiselt Rauno Kirisele, Mare Tannbergile ja Dmitri Teplõhhile, kes tekitasid minus oma aine meisterliku, asjakohase ja praktikakeskse andmisega huvi karistusõiguse vastu. Võib-olla kujunevad sellest suunast minu karjäärivalikud juristina,» lausus ta.

«Plaanin rakendada oma teadmisi parimal võimalikul viisil ning näha igal hetkel, mil nõu annan, ka puhtjuriidilise probleemi taga päris inimesi ja aidata neid õiguslikult nii hästi kui võimalik,» rääkis Eilart lõpetuseks oma tulevikuplaanide kohta.