Keel on inimeste suhtlemise vahend, mõtlemise abinõu ja olemise koda. Võim on sõna, mille keskne tähendus on lihtne. See on õigus valitseda, käsutada, otsustada kellegi ja millegi üle.

Vaimul on eesti keeles sõnaraamatu järgi vähemalt kaheksa tähendust. Siinses jutus esineb üheksas: loov vaim, keelepõhine loomine, mille kandjate näiteiks on kirjanik ja humanitaar.

Võimu ja keele suhete puhul räägitakse tavaliselt sellest, kuidas poliitiline, majanduslik ja ajakirjanduslik võim ennast keele kaudu realiseerib, näiteks hämardades olulisi mõisteid (eestlased), kasutades inimeste paikapanekuks kindlate konnotatsioonidega sõnu (stalinist, fašist) või meelituseks glorifitseerivat, aga samas hämarat keelt (me pole kunagi nii hästi elanud). Aga siia kuulub ka kirjakeele võim, mis surub kõrvale igasuguseid mittenormatiivseid allkeeli. Siia kuulub suhtluses väljenduv võim, mille servaks on õigus otsustada, kellel on üldse õigus kõnelda («Laps räägib siis, kui kana pissib»). Ja lõppeks kuulub siia ka võim, kes sunnib keelekollektiivi oma keelt vahetama ja selle kaudu tapma.

Aga igal pool, kus on võim, on ka vastuhakk võimu keelele. See võib olla haritlasnaiste keeleline vastuhakk meestekesksele sõnavarale, aga ka töölismeeste vastuseis keelelisele kodustamisele, mis keelab roppused ja nõuab poliitilist korrektsust. See võib olla teadlikult valitud vaikus kui allasurutute võimalus end kuuldavaks teha ja lõppeks rahva vastuhakk ümberkeelestamisele.

Keelelise vastuhaku keskseks kandjaks on keele kaudu sündiv loomine.

Kirjanduse loova vastuhaku tuumaks on keeleline eristumine ja oleva (kirja)keele tegemine küsitavaks kuni uue keele loomiseni välja. Selle servaks on keeleline viga kui loova uuenduse alus. See väljendub kõige sagedamini uute sõnade loomises. Aga võib väljenduda ka ortograafiareeglite eiramises ja lausetes, milles grammatilisi seoseid väljendavad kanoonilised keelevahendid on ära jäetud nagu Erni Hiire «Ilm väli sile vilepille lille kile laud no tants».

Humanitaarteaduse keel on kirjakeel nagu teaduses ikka. Ka humanitaaria loob uusi inspireerivaid sõnu, mõisteid ja metafoore. Aga tema vastuhaku tuum on võimu keele salavedrude ja manipulatsiooni paljastamine, et tuua valguse kätte näiteks see, kes on see meie, kes pole kunagi nii hästi elanud, ja milles seisneb see hea elamine.

Aga vastuhaku kõrval on alati olemas ka mugandumine võimukeelega. Ma ei pea siin silmas suhtluspartnerite vahel iga kord toimuvat vastastikust keelelist kohandumist. Ma pean silmas oma keele mugandamist võimu keelega, mugandumise valimist vastuhaku asemel.

See võib väljenduda näiteks ülimas armastuses bürokraatiakeele kui keelevõimu tugevaima atribuudi vastu ja alluva pugejalikus kohandumises ülemuse keelega. See võib väljenduda irvitamises feminismi keelelise korrektsuse ideaalide üle ja suhtumises võru kirjakeelde kui ohtlikku separatismi. Mugandumise serv on aga loobumine oma keelest ja selle asendamine võimu pakutava keelega.

Keelelise mugandumise võib omaks võtta ka kirjandus ja humanitaaria. Kirjanduse keelelise mugandumise tuum on kirjakeelsus ja normimeelsus, keelelise uuenduse ja ebakorrektsuse vältimine. Humanitaaria mugandumine on vabatahtlik võimukeelsus, mis tähendab siin ja praegu eesti keele asendamist inglise keelega. Selle mugandumisideoloogia sirgeimaks väljenduseks on seni olnud Margus Niitsoo seisukoht «mida kiiremini eesti teaduskeel sureb, seda parem». Ja selle põhjendus: «Minu jaoks ei ole eestikeelne haridus või eesti teaduskeel omaette väärtus, mida peaks a priori kaitsma. Minu jaoks on oluline inimkonna kui terviku hüve.»

Ma tahaks esile tõsta kahte asja.

Esimene puudutab teaduse tegemise keelt. Inglise keel ei ole teaduse neutraalne lingua franca. Inglise keel on teadusliku võimu keel, mida kannavad teaduslikku võimu omavad ühiskonnad. Eesti teaduskeele asendamine inglise keelega ei teeni inimkonda kui tervikut, vaid teaduslikku kolonialismi.

Teine puudutab õpetust ja populaarteadust. Palju on juttu sellest, et kui jääb alles eestikeelne õpetus, populaarteadus ja terminid, siis jääb alles ka eesti teaduskeel. See on häma. Eesti teaduskeel sureb siis, kui lõpeb teaduslik mõtlemine, teaduslik loomine eesti keeles. Loeng või seminar võib üksikutel hetkedel olla ka loomine, aga valdavalt mitte. Õpiku kirjutamine või leheartikkel ei ole teaduslik looming, vaid loodu mugandus või referaat.

Paneme kokku. Humanitaaria ja kirjandus hakkavad võimule vastu ja muganduvad võimuga eri viisidel. Kirjanduses seostub vastuhakk keele loomisega, humanitaarias oma kirjakeele juures püsimisega. Kirjanduse mugandumine võimuga on keelelistest uuendustest loobumine, humanitaaria mugandumine aga oma kirjakeelest loobumine. Mugandumine on kerge. Vastuhakk ja selle tuumaks olev loomine nõuab alati vaimset ja eetilist pingutust.

On kaks tavalist rahvuse definitsiooni: kultuurrahvus ja kodanikurahvus. Siinsetes terminites võime öelda ka vaimurahvus ja võimurahvus. Eesti keel on olnud võimu keel väga lühikest aega. Aga ta on olnud aastasadu loova vaimu keel, rahvalaulust tänase kirjanduse ja humanitaariani. Kui eesti keelt ei kasutata enam võimu keelena, ei juhtu mu arvates suuremat midagi. Kui seda ei kasutata vaimu keelena, siis jääb eestluse loomine seisma ja eestlase saatuseks saab vaimne surm selle sügavamas mõttes. Sellele järgneb aeglaselt, kuid paratamatult kogu keele hääbumine ja surm.

Me võime selle kaudu sündivat uut kooslust endiselt nimetada eesti rahvuseks. Ta elab siin ja on lojaalne siinsele võimule. Aga vaimurahvuse definitsiooni järgi on tegu kellegi muuga. Katkestus on vahel. Keel kui põlvkondade ühendaja kaob, jäävad vaid üksikud tõlked ja uurijad, kes dešifreerivad ammuseid eestikeelseid tekste. Meist saavad eelkäijad, kellest kunagi räägitakse samal viisil, nagu arheoloogid räägivad praegu nendest inimestest, kes elasid siin enne meid.

PS. Õpetamine on humanitaaria ja iga reaalteadlasest õppejõud on alati ka humanitaar.