Selle, millist rektorit Tartu Ülikool vajab, sõnastas nõukogu oma ootustes rektorile. Ametlike nõuete kõrval on ilmselt igal akadeemilise pere liikmel ka oma ootused.

Olen olnud Tartu Ülikoolis erinevatel juhtivatel ameti­kohtadel. Rektori kohuseid täidan teist korda. Püüan pealkirjas esitatud küsimusele vastata oma kogemuse põhjal. Paratamatult on mu seisukohad väga subjektiivsed ja ei pretendeeri ainu­õigsusele.

Seda, mida rektorilt oodatakse, saab vaagida vähemalt kahest vaatenurgast. Esiteks on mõned asjad, millega tuleb arvestada. Need on n-ö raamtingimused. Teiseks on ootused, mis puudutavad rektori tegevust.

Ideaalset inimest pole olemas. Psühholoogina tean, et isiksusejooned on elu kestel suhteliselt püsivad. Me saame rektoriks sellise inimese, kelle ise valime, koos tema nõrkade ja tugevate külgedega. Valituga koos tuleb meil minna edasi.

Inimese käitumine on ennustatav nendes olukordades, milles inimene on olnud. Kuidas inimene käitub uutes oludes, seda näitab aeg. Tegelikult ei tea me täpselt, kuidas uuel rektoril läheb. Me kõik saame panustada, et tal läheks hästi.

Juhtimine on alati koostöö. Rektor ei saa olla soolomängija. Rektori käekiri, õhustik, mis kujuneb ülikoolis – see on meie ühisloomingu vili. Nii diktaator kui ka rahva lemmik saab olla vaid seni, kuni rahvas laseb.

Lubadused väljendavad tänast tahet, kuid ei pruugi väljendada homset tegelikkust. See ei tähenda sõnamurdlikkust, vaid muutuvatele oludele reageerimist. Meie tänane parim tahe võib homme osutada farsiks või anakronismiks. Lihtsalt selle pärast, et kõik muutub väga kiiresti.

Mida peaks rektor tegema?

Rektor peaks olema kogu ülikooli juht. Meil on neli ise­näolist, omamoodi sise­kultuuri ja erineva küpsusega valdkonda. Rektori asi on eripärasid arvestades juhtida ühe terviku kujunemist.

Rektor peaks olema liider. Keegi, keda usaldatakse, kelle järel minnakse. Rektor võib olla köitev tänu mõnele iseloomu­joonele, pühendumusele, professionaalsusele, usule mõnda väärtusse. Igatahes peaks rektor olema sütitav ja äratama usku.

Rektor peaks suutma esile tuua akadeemilise pere liikmete parima mina. Ülikooli põhirikkus on inimesed. Siin on palju tarku inimesi, aga siin on ka palju raskeid, vastuolulisi ja keerulisi isiksusi. Kui mina tahan oma rektori tõttu olla täna parem kui eile, siis on mul hea rektor.

Rektor peaks olema mõistev. Me kõik elame oma maailmas. Rektori maailm ulatub all­üksusest ülikoolini, sealt edasi teiste ülikoolideni, ministeeriumiteni, riigini ja viimaks rahvusvaheliste suheteni. Üleilmastumine on tegelikkus, mida me ei pruugi tajuda iga päev. Mõistmine tähendab seda, et saame laiast perspektiivist lähtudes aru kohalikust ja kohalikest.

Stabiilsust ja positiivsust

Rektor peaks tooma juurde seda, millest on puudus. Raha pole siin ainutähtis. Ta saab aidata kaasa näiteks usalduse, kindlustunde ja pühendumise kasvule. Stabiilsus ja positiivsus on meie ajastu defitsiidid. Usun, et ülikool saab olla oaas, kus on rikkalikult seda, mida napib mujal.

Rektor peaks aitama valida sõpru. Tean, et kui on halvad sõbrad, siis on kerge libastuda. Nii mõnedki, kes otsivad üli­koolidega sõprust, ajavad tegelikult vaid oma asja. Hea on olla esireas endast targemate hulgas.

Kui kõik kokku võtta, siis minu arvates vajame sellist rektorit, kelle juhtimisel saame aru sellest, mis toimub. Kellega koos mõistame, kes me oleme. Kes tekitab meis soovi minna edasi ja tunda uhkust Tartu Ülikooli akadeemilisse perre kuulumise üle.