Öeldakse, et tõeliselt hea ja kvaliteetne on alati see vein, mida sa veel maitsnud ei ole. Või näiteks arutelu, mille haripunkti tunnistaja ma üsna tihti olen: «Kas sa sellest bändist oled kuulnud? Ei? Noh, nemad on igatahes ülihead.»

Tõeliselt hea ja kvaliteetne on alati see kunstnik, see lavastus, see kontsert, millest sa mitte midagi kuulnud ei ole ja kuhu piletite leidmiseks lihtsalt guugeldamisest ei piisa. Ja igas sõpruskonnas on vähemalt üks selline inimene, kes alati nendest tõeliselt kvaliteetsetest asjadest esimesena teab. Samal ajal kui teised joovad Monte Cristot või Dreamerit, kuulavad Karl-Erik Taukarit ja naudivad Weekend festivali.

Vähemalt on laias laastus sellise kõik-alternatiivne-indie-ja-underground-on-parem-kui-peavool tunde suutnud tekitada mõned kriitikud, kelle kirjutisi lugedes jääb mulje, et tõelist kunsti tehakse alati seal, kuhu igaühe jalg ei astu. Nurgatagustes saalides, kuhu mahubki võib-olla ainult paarkümmend inimest. Seal ongi eliitkunst. Seal on see, mis on tõeliselt hea ning millest näiteks tavalised ja igavad repertuaariteatrid peaksid õppust võtma.

Kunst ei meeldigi kõigile?

Loomulikult ei ole see üldse alati nii. Mõningast suundumust võib aga siiski märgata. Olen viimasel ajal sattunud rääkima inimestega, kes suhtuvad väljamüüdud saalidesse lausa põlgusega. Mis kunst see on, mis kõigile meeldib? Muusikaliklassikasse kuuluvad «Ooperifantoom» või «Mamma Mia» – need ei saa ju olla kunst, kui need mitu hooaega järjest saale välja müüvad. Teatris on alati need lavastused, mis saalid täis ja seeläbi teatrirahvale leiva lauale toovad, ja need lavastused, millega soovitakse tõelist kunsti teha, ent mis jätavad tihtilugu publiku külmaks. Arvatakse, et need esimesed on lihtsalt laiatarbekaup ja ei ole seega heal tasemel.

Olen seda arvamust viimasel ajal liigagi tihti kohanud. Kindlasti on seal ka oma tõetera sees, aga kas nii kõigutamatult? Kas laiatarbekaup ei saagi siis kvaliteetne olla? Kas selleks, et saalid välja müüa, peab tingimata tasemes järele andma?

Mina seda ei usu. Ma ei vaidle vastu. Olen ka ise sattunud niinimetatud nurgataguste lavastuste peale, mis tõesti hinge kinni võtavad, selle sinust välja tirivad, läbi raputavad ja siis uue ja puhtamana edasi elada lasevad. Aga samasuguseid elamusi on vabalt võimalik saada ka 500-kohalises väljamüüdud teatrisaalis. Ja isegi sellises teatris, mille kaubamärk on Henrik Kalmeti sõnade järgi tugevam kui sisu ja mis uuendamata repertuaariteatrina väga palju katsetada ei julge. Samamoodi olen sattunud nurgatagustele etendustele, mille puhul tahaksin kulutatud piletiraha tõesti peaaegu taga nutta. Ja sama lugu on juhtunud teatris, mille kaubamärk on tugevam kui sisu või teatris, mis jõuab varsti oma pooleteistsajanda hooajani.

Võib-olla need nurgatagused pärlid mõjuvadki tõelise kunstina, sest nad julgevad ja saavad keskenduda sajaprotsendiliselt katsetamisele. Neil on eksimusi-ebaõnnestumisi, ent need ei paista nii suurelt välja kui suurtel teatritel, kelle mõningad etendused toovad rohkem kahju kui kasu. Ent selle sajaprotsendilise keskendumise tulemusena tuleb tavaliselt midagi ka välja. Repertuaariteatris peab hooaja jooksul välja tulema kokkulepitud arv lavastusi. Algupärand, komöödia, paar draamat ja nii edasi.

Sisu tuleks tagasi tuua

Nii tulebki igal hooajal välja lavastusi, mis suudavad publikule igaveseks hinge jääda, ja ka selliseid lavastusi, mille peale Veiko Märka Vanemuise külastamisest igaveseks loobus. Ja repertuaariteatri lavastused müüvad kindlasti suuresti just paljukõneldud kaubamärgi pärast, millest ka Henrik Kalmet rääkis. Olen isegi kuu esimesel päeval kell 11 närviliselt küüsi närinud ja kirunud Piletilevi süsteemi, mis Linnateatri sõprade aktiivsuse tõttu jälle umbe on jooksnud.

Ma olen nõus Kalmetiga, kes ütleb, et repertuaariteatrid peaksid end ümber mõtestama. Sadade eksperimentide ja projektiteatrite keskel, täiesti muutunud maailmas, on see kindlasti vajalik. Aga see ümberdefineerimine peab toimuma nii, et suudetaks ka niinimetatud laiatarbelavastusi hoida heal tasemel. Et need teosed ja kontserdid, mis saalid täis toovad, ei oleks haltuura, mida tehakse lihtsalt raha teenimiseks, ja et tühjadele saalidele ei tehtaks ega näidataks «kunsti». Et kaubamärk säiliks, aga sisu tuleks tagasi.

Tegelikkusest korraks eemale lennates võiks ju mõelda, et teatri eesmärk ei peakski üldse olema rahateenimine. Teater peaks teenima ühiskonda mingi suurema sotsiaalse ja ideelise eesmärgi nimel. Samal ajal peab aga teatrimaja olema soe, põrandad puhtad, garderoobis keegi, kes publiku üleriided vastu võtab. Lava peal ja lava taga peavad olema need, kes selle eesmärgi teenimisse sajaprotsendiliselt panustavad. Kõik need sajad inimesed ühes suures repertuaariteatris peavad aga ka kuidagi ära elama ja seega peab teater paratamatult oma mängukava ka majanduslikust seisust lähtuvalt valima.

Siin tundub mulle, et peaasi on ikkagi see, et ei üritataks odavate vahenditega suurt raha teenida. Nii muutubki kaubamärk sisust tugevamaks. Turundusosakond teeb omad valikud ja keskendub neile tükkidele, millega on suurem lootus rahvas saali saada, mis on mõeldudki kõigile meeldimiseks ja mis ei ole küll tingimata ebakvaliteetsed, aga jätavad nii võib-olla mõne väiksema reklaamipotentsiaaliga, aga sisult olulisema tüki varju. Publik petetakse ära ja pakutakse neile kalli piletiraha eest laiatarbekaupa, tegelikult sisutühja meelelahutust, mis kõigile meeldib.

Kuidagi tuleb saavutada tasakaal. Kõigile ei saagi meeldida. Võib-olla meeldida väiksemale hulgale, aga säilitada kvaliteet? Või turundada nii, et laiatarbelavastuste kõrval saaksid piisavalt tähelepanu ka need väiksemate saalide pärlid, mis ilmselt kõigile ei meeldi, aga oma publiku kindlasti leiavad. Parema turunduse kaudu võib-olla kasvab see oma publik?

Kui säärastele tükkidele rohkem publikut tekib, hakkab võib-olla muutuma ka paradigma, mille järgi laiatarbekaup ei saa olla kunst. Saab küll. Kui laiatarbekaupa teha sama suure südame ja pingega kui kunsti, saab võib-olla laiatarbekaubast ka kunst. Kunst, mis ei pea kvaliteedis järele andma selleks, et kõigile meeldida, vaid meeldib kvaliteetsena neile, kes seda hinnata oskavad. Nende tõeliselt heade ja kvaliteetsete tükkide hulgas peab olema ka neid, mida igaüks teab ja näinud on.