Eelmise kuu keskel ilmus Postimehes pikk usutlus näitleja Henrik Kalmetiga, kes arvustas teravalt oma koduteatrit. Üldiselt jagunesid inimesed pärast seda lugu kaheks: oli neid, kes kiitsid Kalmetit tema julguse eest suu lahti teha, ja ka neid, kes arvasid, et ta oleks võinud pigem kuss olla ja vaikselt omaette neid mõtteid mõlgutada.

Vahet pole, mis see õigem variant oleks olnud, oma eesmärgi saavutas see väljaütlemine küll: inimesed hakkasid arutama Eesti teatrite ja nende probleemide üle.

Hiljaaegu said kõik huvilised täita UT lugejaküsitluse. Aitäh kõigile, kes võtsid vaevaks oma ettepanekud ja soovitused meile edastada!

Muuhulgas rõhutati, et võiksime rohkem kirjutada probleemidest ülikoolis. Ma olen sellega täiesti nõus ja hea meelega teeksin seda, kui ei oleks ühte aga. Probleemid on tihtipeale küll olemas, aga inimesed keelduvad sellest ajakirja veergudel oma nime ja näoga rääkimast.

Jah, seljataga seletatakse pikalt ja laialt, kui absurdne üks või teine asi on, aga kui on vaja, et inimene ütleks seda kõike oma nime all, siis meelita ja keelita kuidas tahad, aga inimese suu jääb lukku. Kui ei ole inimest, kes probleemist räägiks, ei ole meil enamjaolt ka võimalik selle teemaga edasi tegeleda ja sellest kirjutada.

Ma võin küll teada, et mõnes instituudis ollakse äärmiselt rahulolematud oma juhtidega, kes on mitmeid sigadusi korraldanud, aga kui keegi mulle seda oma nime all ei ütle, siis on need ju vaid minu oletused. Seda isegi juhul, kui needsamad töötajad on mulle ise üksikasjalikult rääkinud, mis nende osakonnas toimub.

Mulle tundub, et ülikooli töötajad elavad hirmus kaotada oma töökoht või saada kiusamisobjektiks. Vähemalt selline mulje jääb, kui vaatan ülikooli töötajaid, kes ei julge probleemidest avalikult rääkida. Kardetakse vist, et kui keegi julgeb kuskil midagi kobiseda, siis saab ta ülemuselt pragada ja töökoht võib ohus olla.

Ma saan sellest aru, sest kui mind on miski häirinud, siis olen ka enne pikalt mõelnud, kas tasub see välja öelda. Ma olen seda tavaliselt ikkagi teinud, sest millal siis veel kui mitte noore ja vihasena.

Ja teate, mis? Erinevalt Henrik Kalmetist ei ole minuga pärast mu sõnavõtte midagi juhtunud. Olen ikka elus ning õpin ja töötan Tartu ülikoolis. Kusjuures, muidu aastaid vindunud probleem on justkui iseenesest lahenenud. Vaja oli vaid väikest tõuget selle näol, et keegi juhiks probleemile tähelepanu.

Tartu ülikooli kohta on öeldud, et siin on palju erinevaid arvamusi, aga mis arvamuste paljusest meil juttu on, kui töötajad ei julge avalikult oma mõtteid välja öelda?