Vaikne tuul, läbi pilve kumav päike, liivaluited ja seto pulmalaul kostumas teiselt poolt künkaid. Just nii algas Taarka pärimusteatri 2016. aasta suvelavastus «Inemise igä», mis etendus kuuel augustikuu õhtul imekaunis Piusa karjääris.

Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia 11. lennu lavastaja eriala tudeng Helena Kesonen viis seitse oma erialakaaslast mitmeks nädalaks Setomaa sügavustesse, et etendada setokeelset teost teatritudengitega, kellest ükski peale tema enda seto keelt kõnelda ei oska ega Setomaalt pärit pole.

«Lavastus on tõuke saanud seto legendilauludest, regilaulu müütilisest maailmast, mil Jeesus ja Maarja toimetasid maa peal. Loo keskmes on külakogukond, kuhu ilmub tundmatu, kes oleks justkui hull, aga samas ilmutab ta igavest tarkust,» on kirjas Taarka pärimusteatri koduleheküljel.

Sajatamine ja liiv juustes

Eriti hästi olid lavastuse heaks ära kasutatud kohapealsed looduse iseärasused, näiteks metsapiir ja künklik maapind. Trupil õnnestus tegevusega täita terve karjäär. Pealtvaataja oleks nagu nähtamatuna sattunud otse tegelaste eluolu keskele: näitlejad sagisid ümber publiku tribüüni meid tähele panemata. Ainult Elar Vahteri kehastatud Ordi sajatas paaril korral publiku poole, mis jättis üpris kummalise mulje. Suure liiva loopimise ja viskamise peale tekkis tunne, et endalgi on liiv silmas, juustes, krae vahel ja talla all. Tegelaste kostüümid olid läbimõeldud ja peegeldasid igaühe kohta ja eesmärki selles lavastuses.

Noorte näitlejate füüsis on silmapaistev ning pingeliste proovide ja etenduste käigus saavad nad väga palju vatti: paljajalu külmal ja märjal liival, pidev jooksmine ja turnimine kaldus ja ebatasasel mäekünkal, valju häälega üle luidete hõikamine. Sellised olud nõuavad tõelist näitlejameisterlikkust, et unustada ebamugavus, keerukus ning kõige selle käigus hoida meeles ka setokeelset teksti ning olla valmis ootamatuteks improvisatsioonideks.

Kiiduväärt on näitlejate valmidus õppida ära teine keel, seda eriti Jekaterina Burdjugova ja Eduard Tee puhul, kelle emakeel ei ole mitte eesti, vaid vene keel, mille seos seto keelega on väga väike.

Enim jäi mulle meelde Getter Meresmaa, kelle seto keel oli nii ehe, tema mängitav Angelika piiritult siiras, tõeline ja veenev. Tema ja Eduard Tee Jaaska olid kaks kõige kindlamalt välja joonistunud rolli. Jaaska oli esimene imekombel külla sattunud tundmatu, keda ei tahetud soojalt vastu võtta. Külakogukond suhtus temasse ettevaatuse ja ohutundega, kuid see, kuidas Jaaska ja Angelika vahel tekkis mingi sõnulseletamatu side ja kuidas nad üksteist kohe mõistsid, pööras terve lavastuse pea peale.

Angelika tundus esmapilgul sinisilmne ja eluvõõras, kuid üsna pea sai selgeks, et tegelikult oli tal lihtsalt teistsugune arusaam maailmast kui temaga samas külas elavatel inimestel. Angelika oli mässaja, keda kõik uus ei heidutanud, vaid hoopis meelitas. Ta ei peljanud Jaaskat ega Võõrast, tal oli kerge öelda lahti oma külast ja teha midagi, millele kogukond viltu vaatas, aga samas ei mõelnud ta kõiki võimalikke tagajärgi hoolikalt läbi, vaid hüppas pea ees tundmatusse vette.

Külaellu hakkas sekkuma Võõras

Noor mees Juss (Martin Tikk), kelle juurest Angelika pulmapäeval ära jooksis, külamees Henno (Karl Robert Saaremäe) ja Angelika isa Ordi (Elar Vahter) ei kahelnud vanades tavades ega kavatsenudki midagi uut omaks võtta. Nende kogu usk ja lootus peitus külatark Leevises (Jekaterina Burdjugova), kes nõidus, aitas ja hoidis kurjad vaimud külast eemal. Nad elavsid oma külas, kus nad olid sündinud ja kasvanud, pelgasid võõraid, hoidsid kokku, olid igal võimalusel enda omade eest väljas, ei teadnud ega tahtnudki teada mitte midagi sellest, mis kuskil mujal oli toimumas.

Mõne aja pärast võis puude varjus või küngaste taga luuramas näha uut tundmatut, kes esmalt eemale hoidis, kuid siis külaellu sekkuma hakkas. Kahe kutsumata külalise, Jaaska ja Võõra vahel tekkisid pinged, mis jäid lavastuse lõpuni lahendamata. Puudu jäi sügavamast salapärasusest, mis peitus Võõra tegelaskuju taga.

Kui Võõras (Tanel Ting) esimest korda mäe otsa ilmus, mööda kõndis, meile juba tuttavaid tegelasi jälgis, mõjus ta põnevalt ja kütkestavalt, mind valdasid uudishimu ja ootusärevus, tahtsin teada, kes ta on, mida ta tahab, miks ta siin on ja mis keeles ta räägib. Niipea kui Võõras oli tegevusse rohkem kaasatud, tundsin kerget pettumust, sest minu ootused olid olnud suuremad. Ei oska öelda, kas asi oli selles, et Ting ei osanud rolli piisavalt põnevaks mängida või ei olnudki seal midagi, mida põnevaks mängida.

Ükski hea seto lavastus ei saa läbi surnuitkuta. Itku ajal, mida Angelika  laulis Jaaskale, jõudis mõttest läbi joosta kõik see, mida just näinud olin. Kas inimene saab kunagi looduse vastu? Kas vana on parem kui uus, kas uus on parem kui vana? Kas võõranduda tuttavast, tutvuda võõraga või võõrastada võõrast?

Dramaturg: Kristiina Jalasto
Lavastaja: Helena Kesonen
Osades: Eduard Tee, Getter Meresmaa, Jekaterina Burdjugova, Karl Robert Saaremäe, Martin Tikk, Tanel Ting TÜ VKA teatrikunsti 11. lennust ja Elar Vahter 12. lennust Lavastuskunstnik: Mailiis Laur TÜ VKA visuaaltehnoloogia erialalt
Helikunstnik: Kristjan Priks