Kui ma augusti lõpus Rootsi läksin, ei osanud ma aimatagi, mis mind ees ootab. Teadsin ainult, et Jönköping asub Lõuna-Rootsis ja see peaks olema nagu Tartu: armas ja väike tudengilinn. Kuid seda pilti, mis mind kohale jõudes ees ootas, on raske sõnadesse panna.

Peale selle, et Jönköping ise oli uskumatult puhas ja ilus, asub see linn kahe järve kaldal, üks neist on suuruselt teine järv Rootsis, Vättern. Järve kallastel asuvad imelise vaatega kohvikud.

Suure osa linnast moodustab Jönköpingi ülikoolilinnak. Jönköpingi ülikool jaguneb neljaks teaduskonnaks: inseneeria, rahvusvaheline ettevõtlus (JIBS), meditsiiniteadused ning haridus ja kommunikatsioon. Peale selle oli muidugi olemas raamatukogu, tudengite kohvikud jms. Kooli igal korrusel olid eraldi lõunanurgakesed, kus asusid külmkapid, mikrolaineahjud jms. Kuna Rootsis on söök päris kallis – korralik lõunapraad maksab umbes kaheksa eurot – siis suur osa tudengitest võttis oma lõunasöögi ise kaasa. Teine võimalus oli osta võileiba, mis on Rootsis väga laialdaselt levinud, kuid mis ei ole just kõige tervislikum.

Lisaks olid eraldi väikesed üksik- või rühmatööruumid, mida sai vastavalt vajadusele broneerida. Tudengitele korraldati erinevaid tasuta seminare nagu CV kirjutamine, kuidas saada tööd välismaal (kuidas saada tööd Rootsis, erinevate ettevõtete kogemuslood jms). Ühesõnaga oli Jönköpingi ülikoolilinnakus olemas kõik, mida vaja.

Palju iseseisvat õppimist

Kooli süsteem erineb Tartu ülikoolist eelkõige semestrite jaotuse poolest. Kui TÜ-s on kaks semestrit, siis Jönköpingis jagunes üks semester kaheks ajavahemikuks: kaks õpiperioodi ja kaks eksamiperioodi. See aga tähendas, et aega oli poole vähem, sest eksamiaeg jõudis väga ruttu kohale. Ühes perioodis oli küll ainult kaks ainet ja vaatamata sellele, et päevas oli võib-olla ainult kaks loengut ja neid ei olnud isegi mitte iga päev, tundus, et ajast jääb ikka puudu.

Põhjus oli selles, et tudengitelt oodati hästi suurt iseseisvat õppimist ja igas aines olid suured rühmatööd. Mulle tuli alguses isegi üllatusena, kui palju tudengid seal õppisid. Arvasin, et olen kogu aeg palju õppinud, aga seal veetsid tudengid suurema osa ajast koolis või raamatukogus, kas niisama tundideks ettevalmistumas või rühmatöid tehes. Kuna kooli oli võimalik sisse saada 24/7, siis võis eksamiperioodil näha tudengeid isegi kell 12 öösel koolimajas õppimas.

Tunkedes «rebased»

Peale õppimise osati seal ka vaba aega nautida. Jönköpingi ülikoolis pööratakse suurt tähelepanu eelnädalale, mida TÜ-s kutsutakse rebasenädalaks, Jönköpingis öeldakse selle kohta aga kick-off week.  Kõige tähtsamad asjad kick-off week´il, ja üldse ülikooli juures, olid igale teaduskonnale iseloomulikku värvi n-ö tunked (seal kutsuti neid overall’ideks). Minu koolil (JIBS) olid need rohelist värvi.

Kui ma neid esimest korda nägin, poleks ma eales uskunud, et võiksin need üldse kunagi jalga panna (sest need ei näinud just kõige ilusamad välja), aga seal omandasid need täiesti uue tähenduse. Peale selle sai varrukatesse kõik oma asjad ära mahutada ega pidanudki käekotti kaasas tassima. Kick-off week´il oli kohustuslik neid kanda. See kestis poolteist nädalat ja nii tunti ära, kes mis teaduskonnast on. Lisaks jagati kõik uued tudengid loosi teel eraldi rühmadesse, kus oldi koos eri teadukondadest. Minu rühma nimi oli Indiana JIBS. Saime endale ka iseloomuliku kaelaräti, et oma grupi ära tunneksime. Mina hoidsin seda rohkem vööl lipsuna!

Eelnädalal toimusid hommikust õhtuni erinevad tegevused: ülesanded eri punktides, baariralli, linnatuur ja järvehüpe. Igas asukohas oli ülesanne, mida tuli täita ja mille eest kogusime punke. Igal õhtul oli pidu klubis nimega Akademien, mida juhivad tudengid. Reedeõhtuti toimusid suuremad kontserdid, pühapäeva hommikul oli brunch.

Ühesõnaga, päevad ja õhtud olid sisustatud, vahepeal jõudsin koju ainult 30 minutiks, et natuke süüa, ja siis olin tagasi alles õhtul hilja. Tunkede kandmise puhul oli mugav see, et poolteist nädalat ei pidanud üldse muretsema, mida hommikul selga panna. Kõik nägid niikuinii ühtemoodi välja, nii päeval kui ka õhtul klubis, pidi ainult pluusi vahetama. Viimasel õhtul võisime tunked seljast võtta ja asendada need pidulike riietega. Siis toimus kick-off week´i viimase õhtu pidulik õhtusöök. Kick-off week on kindlasti midagi, mis jääb mulle sellest kogemusest meelde. Seda on raske sõnadesse panna. Selleks, et seda mõista, tuleb ise kogeda! 

Lähme fika’le!

Peamine asi, mida Rootsi kohta peab teadma ja mis oli üks põhilistest sõnadest või tegevusest minu Erasmuse-aja jooksul – fika. Kui Eestis ütleme, et «läheme kohvile» või «läheme lõunale» või «saame kokku», siis Rootsis on kõige selle jaoks üks sõna – fika. See kujutab endas sisukat ajaveetmist sõprade seltsis, kas siis tassikese kohviga, lõunal vms. Meie käisime fika’l kas loengute pausidel, õppimise pausidel või kui tuli tuju lihtsalt jutustada ja midagi head juua või süüa. Peale fika on Rootsis väga tuntud ka cinnamon bun ehk kaneelisai. Tähendus üks ja sama, kuid maitse ja välimus täiesti erinev! Ehk siis – Rootsis olles tuleks kindlasti ära proovida ka nende kaneelisaiake.

Reis alaku!

Erasmuse õppimisaeg on tuntud ka reisimise poolest. Meilgi oli plaan minna igale poole: Pariisi, Itaaliasse, Saksamaale jne, kuid lõpuks jõudsime ikka ainult Malmösse ja Kopenhaagenisse. Kopenhaagenis külastasime peamisi turismipaiku nagu Nyhavn, toiduturg, jõuluturg jms. Reisimiseks rentisime auto ja korteri saime Airbnb kaudu. Sellega läks meil aga natuke nihu – piltide peal nägi korter täitsa kena välja, aga tegelikkus oli hoopis teistsugune. Auto esialgne rendisumma oli mõistlik, aga kui lisasime sellele lõpuks bensiini ja sillamaksu, oli see hirmkallis. Kuid eks selliste ootamatute kuludega tulebki arvestada ja lõppkokkuvõttes oli see reis igati meeldejääv!

Välismaal õppimise kogemus on midagi, mida ma kindlasti ei unusta! Esialgu ei tahtnud ma Jönköpingist isegi Eestisse tagasi tulla, sest inimesed on seal alati nii positiivsed ja sõbralikud. Harjusin ära uue elurütmiga ja sain nii palju uusi tuttavaid üle terve maailma! Sellist kogemust soovitan kõigile, sest see on midagi mälestusväärset!