Akadeemiliste töötajate töötulemuste perioodiline hindamine on ülikoolides olnud peamine viis, kuidas täita iga ametikoht parimaga võimalikest. Pikka aega toimus see Tartu ülikoolis valimiste teel, kuid praegu kehtivate tähtajatute töölepingute puhul hinnatakse õppejõude ja teadureid atesteerimise käigus. 2015. aasta oli atesteerimiste esimene täisaasta ja hinnati enam kui kolmandikku ülikooli 206 professorist. Selle artikli eesmärk ongi anda ülevaade atesteerimiste senisest käigust, saadud kogemustest ja tulevikuväljavaadetest.

Akadeemiline komisjon atesteerimistoimkonnana

Kuigi enne akadeemilise komisjoni moodustamist oli kahes teaduskonnas (majandusteaduskond ja filosoofiateaduskond) professorite atesteerimisega juba algust tehtud, toetasid kõik dekaanid mõtet, et seda rolli võiks täita erapooletu, teaduskonnaväline ning ühetaoliste nõuete ja protseduuriga komisjon. Ülikooli akadeemiline komisjon taasloodi 2015. aasta algul ning selle peaülesannete hulka kuulub ka professorite ja juhtivteadurite atesteerimine. Komisjoni kuulub igast valdkonnast kaks professorit ning rektor. Komisjoni kuuluvate professorite akadeemiline tase lubab neil kahtluseta hinnata oma kolleege ning samas on nad ise karjääri sellises järgus, mis võimaldab neil kujundada ülikooli akadeemilist kvaliteeti veel järgmised 15–20 aastat. Komisjoni kuuluvad professorid Daniel Cohnitz (alates 18.12.2015 on tema asemel komisjoni liige Renate Pajusalu), Marlon Dumas, Külli Kingo, Sulev Kõks, Lauri Mälksoo, Margus Pedaste, Anti Selart ja Toomas Tammaru.

Atesteeritavad ja atesteerimise korraldus

Eelmisel aastal kuulus atesteerimisele 62 professorit (55 meest ja 7 naist), kelle keskmine vanus oli 64 aastat (52–76 aastat) ja 30 olid pensionieas. Kõigil neil oli tähtajatu tööleping ja selle algusest (viimasest sisulisest töö hindamisest) oli möödas keskmiselt 9,5 aastat (5–12 aastat). Seega sai atesteeritavate seas lühim staaž professori ametikohal olla 16 aastat ja kõige varem algas see 1992. aastal, kui professorina alustas tööd 34 kolleegi. Enamik atesteeritavatest (51) töötas täiskoormusega, kuid 11 osalise koormusega (0,1–0,5 ametikohta).

Kuigi akadeemiliste töötajate atesteerimise kord kehtestati juba 2010. aasta septembris, hakati seda hindamiseks rakendama alles 2015. aastal. Sellega anti kõigile piisavalt aega oma erialast tegevust planeerida ja sisustada, muu hulgas ka atesteerimise korda silmas pidades. Korra kohaselt on atesteerimise eesmärk õppejõudude ja teadustöötajate töötulemuste ning ametinõuetele vastavuse perioodiline hindamine, et määrata kindlaks ja tagada töötaja sobivus ametikohale ning toetada töötaja ametialast arengut ja selgitada välja tema koolitusvajadus.

Kõik atesteerimisotsused sündisid komisjoni liikmete füüsilise kohalolekuga koosolekutel (7), kus osalesid ka üliõpilaskonna esindaja (sõnaõigusega) ja akadeemiline sekretär. Atesteerimise materjalide kogumise ja komisjonile esitamise korraldas akadeemiline sekretär. Professoreid ja nende vahetuid töökorraldajaid teavitati atesteerimisest kuus nädalat enne selle toimumist ning oma töö kokkuvõtte vormistamiseks oli aega kolm nädalat. Kehtiva korra kohaselt esitasid nad ülevaate oma õppe-, teadus- ja organisatoorsest tööst, enesetäiendamisest ning n-ö ühiskonna teenimise tegevustest (nõustamised ja konsultatsioonid, lepingulised tööd, osalemine nõuandvates kogudes, teaduse populariseerimine, ühiskondlik tegevus jne). Nad ei pidanud esitama ÕIS-is, ETIS-es või mõnes teises vastavas andmebaasis olevaid andmeid, kuid oodatud oli atesteeritava enda hinnang oma töö tulemustele. Lisaks pidid nad esitama järgmise atesteerimisperioodi (viis aastat) tegevuskava. Pärast esitatud materjalidega tutvumist võisid komisjoni liikmed teha ettepaneku kutsuda atesteeritavad koosolekule, seda võimalust kasutati keskmiselt igal viiendal juhul.

Komisjoni liikmed hindasid individuaalselt atesteeritavate kõiki tegevusvaldkondi ning akadeemiline sekretär koostas neist koosolekuks hinnangute koondi. Koosolekul arutati, põhjendati ja vaieldi hinnangud läbi ning enamikul juhtudel tehti üksmeelne otsus, vaid harvadel juhtudel oli otsustamiseks vaja hääletada. Kõik atesteerimisotsusele lisatud kommentaarid, tunnustused, soovitused ja kriitika on samuti komisjonis kokkulepitud hinnangud. Kõik atesteerimisotsuste vaided arutas akadeemiline komisjon uuesti läbi oma korralisel koosolekul.

Tähelepanekuid atesteerimise tulemustest

Reaalselt atesteeritud professoritest sai positiivse tulemuse 41. Neist omakorda pooli tunnustas akadeemiline komisjon väga silmapaistvate töötulemuste ning eduka doktorantide juhendamise eest. Kahekümnel juhul tegi komisjon konkreetseid ettepanekuid erinevate töövaldkondade parendamiseks. Sagedamini soovitati täpsustada järgmise viie aasta tegevuskavas professuuri järjepidevuse tagamist (8 juhul), pöörata suuremat tähelepanu õppetööle ja õpetamisalasele enesetäiendusele (6), aktiivsemalt taotleda teadusrahastust (5) ja tõsta teadustööde avaldamise taset (8). Kolmel juhul soovitati kaaluda paari järgneva aasta jooksul ametikoha üleandmist järgmisele põlvkonnale. Komisjon nägi tõsist probleemi selles, kui pensioniikka jõudnud professoril polegi akadeemilist järelkasvu.

Üksteist pensionieas professorit loobusid atesteerimise protseduurist ning avaldasid soovi emeriteeruda. Kahjuks lahkus eelmise aasta jooksul meie seast lõplikult kaks atesteeritavate nimekirjas olnud professorit ning üks professor lõpetas töösuhte enne atesteerimist.

Seitsme professori puhul ei vastanud viimase viie aasta töö atesteerimiskomisjoni hinnangul professori ametikoha nõuetele ning neid ei atesteeritud positiivse tulemusega. Üks professor loobus komisjonile materjalide esitamisest, seega ei ole ta korra kohaselt positiivselt atesteeritud. Üks negatiivse hinnangu saanuist lahkus töölt enne lõppotsuse vormistamist ning kolm vaidlustasid atesteerimiskomisjoni otsuse. Kolmest vaidest üks rahuldati, kahte juhtu arutas akadeemiline komisjon veelkord ning jäi oma esialgse otsuse juurde.

Siin on oluline rõhutada, et atesteerimiskomisjoni otsusest ei tulene töötajale kohe administratiivseid või tööalaseid järelmeid. Atesteerimise tulemusest informeeritakse lisaks atesteeritavale tema vahetut töökorraldajat, kelle pädevuses on teha atesteerimise otsuse alusel vajalikud töökorralduslikud järeldused: positiivse otsuse puhul näiteks tunnustamine tulemustasuga, palgatõus või täiendavate magistri- ja doktorikohtade eraldamine; oluliste puuduste korral kordusatesteerimine tavalisest lühema tähtaja möödumisel, ettepanek asuda teisele ametikohale või ettepanek lõpetada ülikooliga töösuhe.

Saadud kogemus ja mõtteid tulevikuks

Akadeemiline komisjon püüdis algusest peale oma hinnangutes mitte ainult kriitiliselt hinnata, vaid ka tunnustada ja positiivset tagasisidet anda. Väga positiivsetel juhtudel oli isegi kahju, et komisjoni tunnustus jõudis ainult atesteeritava ja tema vahetu töökorraldajani.

Üks olulisemaid raskusi, millega atesteerijad kokku puutusid, tulenes ametinõuetest, mille suhtes atesteeritavate tööd tuli hinnata. Atesteeritavatega töölepingu sõlmimise ajal kehtinud ametinõuded on nüüdseks ajale jalgu jäänud: need on suhteliselt madala tasemega, üldsõnalised ja mõningate põhitegevuste nõuete suhtes (nt õppetöö ning arendus- ja lepinguliste tööde tegemine) alaesindatud. Ka puudub kehtivates ametinõuetes võimalus töötaja ühes valdkonnas tehtud silmapaistva tööga korvata teise osa nõrgemaid tulemusi.

Rida küsimusi tekkis osakoormusega professorite atesteerimisel, näiteks, kuidas hinnata 0,2-koormusega professori tööd. Kas piisab viiendikust ametinõuetes kirjapandust? Kui nii, siis saame ligikaudu lektori/teaduri eeldatava töömahu. Aga kuhu jääb professori kui oma eriala liidri ja arendaja roll ülikoolis, oma töögrupi rahastamise tagamine, labori, osakonna või instituudi juhtimises osalemine?

Pensionieas kolleegide atesteerimisest loobumise puhul märkigem, et kui elutöö tähtsaim osa saab tehtud ning järgmine akadeemiline põlvkond on võimeline täies mahus eriala edasi arendama, siis on selline otsus äärmiselt sümpaatne, tervitatav ning järelkasvu hindav. Oma rikka akadeemilise kogemuse ja teadustöö edasiandmiseks ei ole vaja tingimata kinni hoida professuurist, seda saab edukalt teha ka soovile ja võimalustele vastaval teaduri või lektori osalise koormusega ametikohal. Emeriitprofessori nimetuse andmine sõltub ikkagi ülikooli heaks professorina antud panusest, mitte pensionieelse ametikoha nimetusest.

Mitmel juhul leidis akadeemiline komisjon, et atesteeritav vastab formaalselt ja piiripealselt ametikoha nõuetele ning tema tegevuse viimaste aastate tendentsid näitavad saavutuste kahanemist. Neil juhtudel oleks kehtiva korra järgi peetud õigeks teha järgmine atesteerimine varem kui alles viie aasta pärast. Veel väärib märkimist, et kui ülevaated tööst olid suhteliselt standardsed ja erinesid lihtsalt selle poolest, kui palju kellelgi oli erinevates rubriikides tulemusi kirja panna, siis tuleviku tegevuskavad näitasid väga erinevaid hoiakuid atesteerimise enda suhtes. Viie aasta tegevuskavad varieerusid pikkuselt poolest leheküljest neljani ning üldisest struktureerimata jutust väga konkreetse ja prioriteetidena järjestatud tegevusplaanini.

Kokkuvõtteks

Igati kohane on tänada kõiki atesteerimisel osalenuid nende mõistva suhtumise ja koostöövalmiduse eest, vaatamata sellele, et meie akadeemilises keskkonnas oli tegemist esmakordse protsessiga. Atesteerimine kui kolleegidepoolne töötulemuste hindamine on tulnud, et jääda ja asendada suurt osa varem toimunud akadeemilise personali valimistest.

Ligi kolmandiku professorite atesteerimise tulemused osutusid kokkuvõttes heaks. Lisaks paljudele kiitvatele hinnangutele tuleb positiivseks tulemuseks lugeda ka seda, et atesteeritavad ise mõtlesid läbi oma edasised plaanid seoses ülikooliga, hindasid oma viimaste aastate tulemusi ja koostasid tegevuskava järgmiseks viieks aastaks, mis sageli sisaldas ka plaani professuuri järjepidevuse tagamiseks.

Oleme kokku leppinud, et 2016. aasta jooksul vaatame üle ja ajakohastame akadeemiliste ametikohtade nõuded. Ühe muudatuse tegi senat atesteerimise korda juba mullu novembris, viies sisse võimaluse positiivselt atesteerida ka vähem kui viieks aastaks.