Kui pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga piirid avanesid, otsustasin siia jääda: just seepärast, et ma ei teadnud, kuhu minna ning kas mind seal mujal üldse keegi ees ootab. 

Umbes viis aastat hiljem olin meelt muutnud ning tahtsin reisida, maailma näha, käia ja avastada. Võib öelda, et viimased viis aastat olen veetnud välismaal rohkem kui mõni inimene terve elu jooksul. Olen võtnud osa kahest väga mainekast vahetusprogrammist Jaapanis ning Omaanis, elanud seitse kuud Berliinis, pea pool aastat Kreekas, reisinud seljakotiga läbi enam kui pool Euroopat ja käinud ka Indias ning veetnud pea kolm kuud Ungaris pagulasi aidates. 

Kui hakkasin kaks aastat tagasi kandideerima programmi Noored Kooli, pidin selle katki jätma, sest tundsin, et olen veel liiga noor, et ennast kooliga siduda. 

Hiljuti ühes Eesti põhikoolis asendustunde andes tundsin aga, et olen valmis Eestisse pikemaks jääma. See on huvitav ja harjumatu tunne, kui ei pea enam iga hinna eest aina uude riiki elama minema. Vastupidi –  tunnen, et mul on nüüd midagi Eestile pakkuda ja Eestil on midagi mulle pakkuda.

Tulles ajas natuke tagasi, ei ole ma kunagi Eestist ära tahtnud põhjusel, nagu mulle ei meeldiks riik, kus olen sündinud ja üles kasvanud. Vastupidi – tunnen oma sünnimaa käekäigu vastu huvi rohkem kui keskmine eestlane. 

Ometi tunnen, et kui ma ei oleks kunagi välismaal elanud, siis ei oskaks ma Eestit näha kõrvaltvaataja pilguga. Just see on oluline omadus, mille välismaal viibides ära õppisin – mitte üle tähtsustada oma riiki, mis on üks paljude seast, kuid samal ajal armastada ning hinnata olulist. 

Olen tähele pannud, et enim kardavad pagulasi just need, kes pole kunagi oma kodumaalt välja saanud, ning kõige rohkem on hirmudele ja eelarvamustele üles ehitatud nende inimeste tunded, kel puudub võimalus näha kohapealset elu eemalt. 

Objektiivne saab siiski olla ka see, kes pole kunagi välismaal käinud – reisimine iseenesest ei tee veel kedagi avatuks, kuid võimalus võrrelda üht elukorraldust teisega annab tohutult uusi tulevikuväljavaateid ning arendab kriitilist mõtlemist. 

Ma ei heida midagi ette neile, kes on Eesti asemel elukohaks valinud mõne rikkama riigi. Olen kindel, et ka väliseestlaste panus siinsesse ellu võib olla suurem kui neil, kelle energia möödub passiivselt kritiseerides, pakkumata lahendusi. 

Veelgi enam, kui ma 2017. aasta laulupeol laulukaare all väliseestlase kõrval peaksin seisma, suhtun tema Eesti lippu sama lugupidamisega nagu enda omasse – võib-olla näeb tema lahendusi, mida mina Eestis elades ei märka.