Kui suur feminismiskandaal Tartu ülikooli karikatuuride teemal lahti läks, hoidsin nagu ikka omaette ja jälgisin erilise kireta sellekohaseid postitusi, mida ohtralt uudistevoogu tekkis. Ärge saage valesti aru: leian, et selliseid stereotüüpe rõhutada ei ole õige ja üliõpilastena peame kindlasti selle kohta arvamust avaldama. Kui keegi midagi ei ütle, siis ilmselgelt midagi ei muutu. Samas tundus mulle, et see ei puuduta mind, sest mina ei ole selline, ja kes tahab, tundku end siis solvatuna.

Siis nägin aga videot jaapani neiust, kes mängis flööti oma tissidega. Just, ta puhus ülevalt ja flööt oli kahe rinna vahel, liigutas seda edasi-tagasi. See pani mind mõtlema, et olen töötanud päris erinevatel töökohtadel ja olen palju kordi ka ise pidanud stereotüüpidega võitlema.

Näiteks laevanduses, mis on arhailine meesterohke valdkond, kus paratamatult on juurdunud teatud vanema põlvkonna arusaamad. Kui osalesin esimest korda veeteede ameti teabekoosolekul, vaatas laudkond haritud edukaid keskealisi mehi mind nagu ilmaimet. Kui veel suu lahti tegin ja kommenteerisin midagi mõistlikku maksu- ja tolliameti sürrealistlike nõuete kohta, oleks võinud lõugade lahtivajumise lainet lausa filmida. Kulus nädalaid, isegi kuid enne, kui suutsin osapooltele tõestada, et mul on aju. Iga kord, kui kohtusin uue asutusega, oli jälle sama olukord. Selle kõrval, et pidin tööd õppima, pidin ka pidevalt tõestama, et olen üldse vääriline inimene selles ametis.

Aga olgu, see oli tõesti traditsioonilise valdkonna näide. Mul on selline naissoole ebatavaline hobi ka: mulle meeldivad arvutimängud. See ei tähenda, et ma ei huvituks majandusest, poliitikast ja ühiskonnast. Lihtsalt mõnikord lähen koju ja mängin mõned tunnid, et end välja lülitada. Mängud on meestekeskne maailm. Kui ütled, et oled tüdruk ja mängid mänge, siis on kaks võimalust: kas oled automaatselt täiuslik tüdruksõbra materjal (seks ja mängud) või automaatselt halb mängija, sest «sa oled ju tüdruk». Ma ei ole kunagi väitnud, et mängin kõike hästi, – aga ega kõik mehed ju ka ei mängi. Minu jaoks on seda seost kummaline välja tuua. Pikka aega ei saanudki ma aru, milles asi. Kust tulevad need vanad stereotüübid ja arusaamad?

Siin tulevad sisse tissidega flööti mängivad tüdrukud. Olgu, nad ei pea otseselt tissidega flööti mängima. Mõnikord lükkavad nad keerulisemad ülesanded meeste kaela või jätavad oma arvamuse ebakindluse tõttu väljendamata. Teinekord lasevad nad end pildistada konsoolipulte lakkudes ja näitavad Twitch.tv avarustes ülekannet, kus pool ekraani on täis nende dekolteed. Tartust Pärnusse sõites olen korduvalt näinud tudengineiusid, kes end pool teed meigivad, siis rinna pluusikraest välja suruvad ja endast kümnete kaupa selfie’sid klõpsivad. Vahel teevad nad seda sama Maasika «lihaletil».

Nende kõrval on aga nii majandus- kui ka õigusteaduskonnas hulk toredaid, ilusaid ja arukaid noori naisi, kes näevad vaeva tuleviku ja ühiskonna nimel ning keda sellele vaatamata tembeldatakse selle teise vähemuse tõttu ultrabeibeks. Mina isiklikult olen nõutu. On ilmselt selge, et probleem ei ole ainult stereotüüpide väljatoomises, vaid ka nende taastootmises. Ühiskondlik arutelu on selle parandamiseks kindlasti hea ja vajalik, aga minu silmis sellest ei piisa. Kuigi ausalt rääkides: mina ei tea, mis on õige käitumisviis. Kas peaksin lähenema bussis pilte klõpsivale neiule ja ütlema: «Sinu käitumine õõnestab minu tõsiseltvõetavust.»? Kui tean, et minu kolleeg kasutab lapsed-on-haiged ettekäänet töölt viilimiseks, kas ma lähen tema peale kaebama? Ütlen talle, et see ei ole õige? Mis on siin sotsiaalne protokoll?

Mina ei tea, aga kui teie teate, siis öelge. Mu aastatepikkune võitlus läheks märgatavalt lihtsamaks.