Ajakirjanduses nagu elus üldiselt on väga oluline, et inimene täidaks antud lubadusi. Tähtaegadest kinnipidamine peaks igaühele meist tuttav olema kas või kooliajast. Hoolimata sellest püütakse tähtaega nii mõnigi kord väänata.

Tähtaeg ei kõla eesti keeles nii hirmutavalt või kõikumatult kui ingliskeelne deadline. Võib-olla sellepärast ei tundugi meile, et tähtaeg oleks midagi, mida tuleks sada protsenti arvestada. Võib-olla ei taheta sel põhjusel oma lubadusest kinni pidada. Kooliajast meenub, mida tegi õpetaja siis, kui kodutöö polnud õigeks ajaks valmis: õpilane sai noomida või halva hinde, aga vahel ka võimaluse töö järele teha.

Seda võimalust ajakirjanduses ei ole. Kui tähtaeg on ületatud, ei ole enam hiljem võimalik trükikotta helistada ja öelda: «Oi, me saadaksime selle tühjale leheküljele mõeldud teksti nüüd!». Ajakirjanduses on tähtajad ületamatud ja kivisse raiutud, sest trükikoda ei oota, ent lugejadki ei kiida heaks hilinenud või hoopis mingil muul päeval ilmunud väljaannet. Hoolimatu käitumine ei ole lihtsalt vabandatav ning toimetus ei saa seda endale lubada.

Ajakirjanik, kes ei kirjuta lugusid õigeks ajaks valmis, ei tee tööd hästi. Et lugu on suurepärane ja võib olla auhinda väärt, ei tähenda midagi, kui see ei ole õigeks ajaks toimetusse jõudnud. Ükski toimetus ei saa riskida sellega, et lubatud kirjutise asemel laiutaks keset ajakirja või ajalehte tühi valge leht. Peale lugejate altvedamise on see ka raharaiskamine ja võimaluste tuulde loopimine.

Seetõttu ütleski õppejõud Priit Pullerits bakalaureuseõppe ajakirjandustudengitele, et kui kell saab 8.15, keerab ta auditooriumi ukse lukku ega enam lase kedagi sisse. Kokkulepe on kokkulepe, tähtaeg on tähtaeg ning igaüks teab, mis kell ta peab kohal olema. Hilinemine on taunitav. Hilinemine tähendab, et tööd pole hästi tehtud, et kokkuleppeid on murtud ja teist osapoolt on alt veetud.

Kuid miks sellest üldse kirjutada? Seepärast, et olen hiljuti kokku puutunud mitme olukorraga, kus inimesed unustavad tähtaja tähenduse. Seesugune käitumine tekitab aga omakorda doominoefekti, millel ei pruugi alati olla positiivne tagajärg.

Elus on muugagi nii – kui polda õigel ajal rongijaamas, siis ei jõuta rongile. Kui koosolekule ei jõuta õigeks ajaks, ei korrata seepärast juttu üle ja oluline teave võib saamata jääda. Palju on seesuguseid näiteid, kus lubadustest ja kokkulepetest kinni ei peeta, mistõttu kaotavad kõik osapooled. Nii mõnigi kord võib tähtaja ületamisel või kokkuleppe rikkumisel olla korvamatu tagajärg.