TÜ üliõpilasesinduse korraldatud Facebooki online-intervjuude sarjas vastas ligi veerandsaja tudengi küsimustele haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi. Noppisime intervjuust välja teemad, mis puudutavad kõige lähemalt Eesti kõrgharidust.

Mis on hariduse suurim eesmärk? Mida teeks Jürgen Ligi Tartu ülikooli rektorina? Kui hea on ministri arvates Eesti ülikoolide konkurentsivõime? Need on vaid mõned küsimused, millele üliõpilased vastuseid soovisid.

Indrek Lillemägi: Harry Brighouse on eristanud nelja peamist hariduse eesmärki: inimese vabaduse, enesemääramisõiguse suurendamine; majanduse areng; hea elu ja isiksuse areng; inimese ühiskonnas hakkama saamine. Mis peaks teie arvates olema meie üld- ja kõrghariduse suurim eesmärk?

Haritud inimene ja tark ühiskond. Minu meelest võib neid hakkida ka peenemaks kui neljaks, aga ma lisaksin Harry Brighouse’ile pigem juurde asja iseeneses. Suppi sellest ei tee, aga väärtus on see ometi.

Allan Aksiim: Kui teist peaks maagiliselt homme Tartu ülikooli rektor saama, siis mida te TÜ-s muudaksite?

Hm! Olen maagilises kimbatuses, sest ei tunne, et see saaks olla päriselt. Praegusest ametist vaatan suuremate ülikoolide rektorite pingutusi suure sümpaatiaga ja püüan neid näiteks valdkondade jaotamises, killustatuse vähendamises ja haridusmaastiku üldises tihedas liitmises pealetükkivalt toetada.

Poliitik ei peaks mõtlema ega näitlema end akadeemilises vallas targimaks, vaid tundma end vastutavana hariduskorralduses, strateegilistes suunamistes ja muus taolises.

Juhan Saar: Mida saate omalt poolt teha, et ülikoolide ja ettevõtete vaheline koostöö teadusvaldkonnas praegusest sujuvamalt toimiks?

Ettevõtete ja ülikoolide koostööd saab innustada, selleks on meil ka raha ette nähtud. On näiteks nutika spetsialiseerumise toetused, mis ettevõtjatele uurimis- ja tootearendusvõimalusi pakuvad, on ka institutsioonide toetamise programm, mis virgutab äristamist ja teadmussiiret.

Ülikoolidel on juba väga praegusaegne taristu, mille ettevõtlusega jagamine saab ühiskonnale palju kasu tuua. Ent üldiselt ei pea olema ega olegi nii, et teadlased on ülikoolides ja ettevõtted ettevõtetes. Ka teadlaseid peab ettevõtetes olema ning vaim ja materiaalne vara ühiskasutusse pääsema. Minu arvates on suuremad ülikoolid siin häid algatusi teinud, mis on otsesidet ettevõtlusega tihendanud. Kehvad on seni meie ettevõtluse uuenduslikkuse näitajad, mis reedab me paiknemist väärtusahelas, tööviljakust ja elatustaset, nii et pingutada tuleb.

Reelika Alunurm: Kui heaks hindate Eesti ülikoolide võimekust konkureerida üleilmsel tasandil maailma parimate ülikoolidega? Milline on Teie silmis strateegia meie ülikoolide «teenuse väljaveoks» ja millised peaksid sel juhul olema fookusteemad?

Meie e-traditsioonid, e-maine, taristu ja inimesed on kahtlemata eelis hariduseski. Toodame e-õppevara ja tekitame digipööret praegu konkreetsema programmina üldhariduses. Ma siiski ei söanda digilahendusi pidada piiramatuks asenduseks, vaid täienduseks. Erialade käes on nad praegu võimalusena, mida sisuga täita, kui see tundub tegijaile paljutõotav. Aga muutused on kiired ja ikka sellised, milliseks tegijad need teevad, mitte ei juhtu loodusseadusena.

Triin Truu: Praxise vajaduspõhise õppetoetuse uuringust selgus, et kuigi 2013/2014. õppeaastal prognoositi toetuse saajateks 30% kõigist samal õppeaastal sisseastunud tudengitest, siis taotles seda 27% ja toetust sai 15% ehk ainult pooled. Kas ministeeriumil on plaan kuidagi muuta seda olukorda nii, et vajaduspõhist õppetoetust taotleksid ja saaksid kõik need tudengid, kellel seda tegelikult vaja on?

Praegu pakub stipendiumi kasutamata jätmine leevendust hariduseelarve teistele ridadele, mis on jäetud tühjaks, ent pole grammigi vähem õilsad kui sotsiaalne tugi tudengitele. Küllap tajub igaüks, kui ta rahalisi riiklikke valikuid teeb, et gümnaasiumist ülikooli tuleku aeg pole automaatselt sama, mis majanduslik lahkumine perekonnast. Seepärast ei maksa siit loota külluslikke ja tingimusteta toetusskeeme, mis kõigile sobivad.

Tudengiaeg on tagumine aeg, et hakata kaasa elama mitte ainult oma olukorrale ja -huvidele, vaid ka ühiskonna toimemehhanismide jätkusuutlikkusele. Hariduse eelarves on alati palju vähemalt sama ahvatlevaid kitsaskohti kui sotsiaalsed.

Mariliis Vaht: Milliseks hindate viimasest kõrgharidusreformist tuleneva tasuta kõrghariduse otstarbekust?

Tasuta kõrgharidust pole ma kunagi otstarbekaks pidanud, sest see viib haridusest raha ära ja paneb suurimale kasusaajale haridusest ilmajääjatega ühesuguse rahastuskoorma.

Positiivset on siin muidugi ka. Muuhulgas näiteks see, kuidas selle muutuse käigus kõrghariduse majanduslikku seisundit parandada sai. Meie nime poolest 70 000-pealine tudengkond on tänu sellele suuresti tulemuslikumalt tegutsema hakanud: hakanud päristudengiks või tööle läinud.

Maris Pille: Kas peate õigeks, et ülikooli sisseastumisel on võrdsustatud eesti keele riigieksami tulemus muukeelsete õpilaste jaoks eesti keele testiga, mis tegelikkuses ei taga piisavat keeleoskust, et ülikooliõpingutega hakkama saada?

See on õrn teema. Eestlaste emakeele-eelis ei tohi tähendada venelaste väljatõrjumist ülikoolidest. Kuni venekeelsete koolide keeletase pole väga hea, tuleb rakendada mingeid vahendeid venekeelsete positiivseks diskrimineerimiseks, mis ajas mõistagi väärivad muutmist. Muu hulgas pakume venekeelsetele süvendatud keeleõpet. Venelaste sissetungi eestlaste arvelt pole kõrgkoolides minu teada toimunud.

Indrek Peedu: Kooliõpetajate palgad kui prioriteet on sel kümnendil kohustuslik jututeema kõigi haridusministrite jaoks. Samal ajal pole ülikooliõppejõudude palgad ligilähedaseltki samavõrd tähelepanu leidnud. Mis peab juhtuma selleks, et haridusminister ka ülikoolide õppejõudude palkasid enda jaoks sama tähtsaks peaks, nagu talle meeldib õpetajate palku pidada?

Õpetajate palk on üles köetud ootuste ja antud lubaduste tõttu. Mina tahaks selle päevakorrast maha saada, tõstes palga realistliku ja mõistliku kõrgharitu keskmiseni. Ootuste kruvimise pärast olen aga väga kriitiline, sest selleks ei ole eraldatud vahendeid ning selle nimel tehtavate struktuursete muudatuste vastu käib juba sõda.

Ülikooli õppejõududegi palku ei määra tegelikult mina, nagu ei ole ma ka ettepaneku taga võtta kõrghariduselt keskhariduse kasuks raha ära. Küll aga olen struktuurireformide taga kõrghariduses ja teaduses, mis raha jagamist selgemaks teevad. Ilmselt ei ole lektorite töö tihti põhitegevus. Siiski arvan, et üliõpilased on keerulisem klientuur ja nende puhul peab ka kaup kallim olema.

Kristel-Maria Kadajane: Millest tuleneb asjaolu, et kui teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes on Eesti näitajad pea kõigis näitajates madalamad, on meil hariduse rahastamise määr SKP-d arvestades kõrgem kui enamikus Euroopa riikides (v.a Põhjamaad), ometi on probleem koolide ülevalpidamine ja õpetajate väikesed palgad?

Praegu olen väga rahulolematu ka rahastamise määraga, selle hoidmine oleks meie peamine võimalus suurrahvaste seas konkurentsis püsida ja kestma jääda. Aga rahapuuduse pärast ägavad koolid igal pool. Meil on selle taga põhjusena üledimensioneeritud struktuurid nii põhi-, gümnaasiumi-, ülikooli- kui ka kutsehariduse tasemetel, ent ka sotsiaalkulude rohkus, nagu tasuta koolitoit või kõrgharidus, mida enamik riike ei paku.

Põletav vajadus on liitmise järele, palju on langetamata otsuseid või lobi survel valede otsuste taaka, õpetajate palgarahagi on suuresti selle koorma sees. Näiteks koolivõrgus, mille korrastamist ei soosi kuidagi praegune investeerimistoetuse jagamine pearaha sees.

Otsuste ja reformide vastu on toimunud lahingud eelmiste ministrite ajal ja käivad minu ajal. Vahe on selles, et ei loodeta isikliku murdmise, vaid liitlaste heituma sundimise peale. Sisuline põhjendatus on seejuures ikka väga mannetu, see-eest on juba palgatud mainekorraldusfirmad ja advokaadid.

Eleri Pilliroog: Mis suuna on võtnud haridus- ja teadusministeerium, et parandada sisserännanud või sõjapõgenikest noorte elu Eestis kohanemisel? Keda peaks sellesse protsessi kaasama?

Nad on eriliste vajadustega õpetamismaterjal, kellele pakume intensiivset keeleõpet ja kelle hariduslikku, ühiskondlikku ja majanduslikku seisu tuleb seejuures kindlasti arvesse võtta.

Ideeliselt saavad neist eestikeelsete tavakoolide kasvandikud, kes algul õpetajaid küll ehk veidi kohutavad, aga siiski ka kohustavad neid abi ja haridust andma. Kergemaks see koolide elu muidugi ei tee, aga teatud piirini pole see ka liiga suur mure.