Rektor Volli Kalm analüüsib õppeaasta alguse puhul vastuvõttu ning toob välja, kuidas uue põhikirja ja arengukava elluviimisega ülikooli liikmete ja vilistlaste elu paremaks muuta.

 

2. septembri seisuga alustas sel õppeaastal Tartu ülikoolis õppetööd 3288 üliõpilast, see on enam kui 500 uut tudengit vähem kui mullu. Mida see sisuliselt tähendab?

Gümnaasiumilõpetajate hulk väheneb ja väiksem ülikooli astujate hulk oli prognoositav. Vastuvõtunumber kahanes kõigis ülikoolides ja tuleval aastal on need numbrid veel väiksemad.

Minu arvates peaksime sellest mitut asja õppima. Esiteks näitab see, et ülikoolid võiksid saavutada kokkulepped, et sarnased erialad omavahel ära jagada. Kui mitmes ülikoolis õpib lähedasi erialasid 3–4 inimest, võiks need õppekavad ühendada ühte kohta. Samas on ka iga ülikooli sees õppekavasid, mis on üksteisega sarnased ja kus on vähe tudengeid. Ratsionaalne käitumine oleks need kokku panna, nende kandepinda laiendada.

Kuulsin mõni nädal tagasi huvitavat näidet. Statistika ütleb, et Euroopa Liidus vahetavad inimesed õppimisest kuni vanaduspensionile jäämiseni keskmiselt kaheksa korda oma eriala, ametit või töö sisu. Selline liikuvus eeldab universaalseid oskusi. Kui praegu on inimeste tööelu kaheksa eri tingimuskomplektiga, siis tudengid, kes praegu ülikooli lõpetavad, töötavad ka 40 aasta pärast ja võib arvata, et siis on teadmised maailmast muutunud veelgi mahukamaks ja komplekssemaks.

Juba praegu on tööturul vaja kombineerida palju eripädevusi. Kui saame sellest aru, siis ei tohiks küsimusi tekitada ka alatäitunud lähedaste õppekavade kokkupanemine. Just see võiks olla põhiline õppetund vastuvõtust, mis on kõikides ülikoolides teist aastat järjest lõppenud märkimisväärse arvu täitmata õppekohtadega. Kui me sellest ka nüüd ei õpi, siis võib tuleval aastal mõne eriala päästmiseks olla juba liiga hilja.

Väiksema sisseastujate hulga juures on tegelikult ka palju positiivset. Hariduse rahastamine ei vähene, selle on rektorid ministriga kokku leppinud. Sisuliselt tähendab see, et iga tudengi koolitamiseks on meil natuke rohkem raha kui varem. Hea tulemus on ka see, et mitmendat aastat järjest on Tartu ülikoolis kasvanud nii Tallinnast ja Harjumaalt tulevate üliõpilaste kui ka välistudengite osakaal. Reaalsus on ka see, et sisseastujate hulgas on proportsionaalselt järjest enam vanemaid inimesi. Sel aastal oli kolmandik uutest tudengitest vanemad kui tänavu kevadel lõpetanud.

Kas sisseastujate vanuse kasv tähendab ka seda, et nad teevad teadlikuma valiku?

Tahaksin seda loota. Gümnaasiumid saadavad meile infot, mis on saanud nende lõpetajatest – kuhu ja mida õppima on mindud. Samas Hugo Treffneri gümnaasiumi direktor ütles näiteks, et tegelikult ei ole sellise statistikaga suurt midagi teha. Pärast esimest semestrit ja aastat võivad asjad oluliselt muutuda. Noored saavad selle ajaga aru, kas valik on neile sobinud või ei ja nad teevad uusi valikuid. Ja see, et noored inimesed seda teevad, on normaalne.

See on taas vihje, et bakalaureuseastme õppekavad võiks olla oluliselt laiapõhjalisemad kui praegu. Näiteks võiks asuda õppima loodusteadusi ja siis edasi vaadata, kas kõige rohkem huvitab keemia, füüsika, materjaliteadus või midagi muud. Mitte otse koolipingist tulnuna otsustada saada bioloogiks, geoloogiks või kellekski teiseks. Siis saaks ülikool paremini ja paindlikumalt ka inimeste arengu ja soovidega arvestada.

Kui ka praegu ülikooli töötajate seas ringi vaatan, näen näiteks arstiharidusega filosoofe, psühholoogiharidusega teolooge, matemaatikaharidusega geograafiaprofessoreid ja bioloogiharidusega arstiteaduskonna professoreid. Me oleme ise oma elu paljus muutnud ega tohiks ka praegusi tudengeid selles osas piirata.

Kui palju võisid uute tudengite hulka mõjutada karmid sisseastumistingimused?

Tartu ülikoolis tõstsime sissesaamiseks vajaliku miinimumpunktitaseme 60-lt 66-le, selle tõttu pääses kandideerima umbes 10% vähem inimesi. Lisaks oli tänavune matemaatikaeksam raske. Kui laseksime vastuvõtulati allapoole, saaksime vastu võtta rohkem tudengeid, aga mina seda kindlasti ei poolda. Jah, ülikooli astujate hulk väheneb, aga pikas perspektiivis ei olegi oluline, kui palju inimesi ülikooli tuleb, vaid see, kui palju lõpetab. Madalam latt suurendaks ilmselt nende tudengite hulka, kes lõpetamiseni ei jõua.

Küll aga tuleb järgmiseks vastuvõtuperioodiks sisseastumistingimused üle vaadata. Mis eksameid ja kuidas kasutada. Kas ja kuidas teste korraldada. Või vaadata veel mingeid muid näitajaid. Mõned ülikoolid arvestavad näiteks koolilõpetaja keskmist hinnet. Aga vastuvõtutingimuste alandamine eesmärgiga saada suurem hulk tudengeid ei saa olla ülikooli eesmärk.

TÜ-s olid sisseastujate hulgas kõige populaarsemad õppekavad arstiteadus, IT ja õigusteadus. Mida võiks ülikool teha, et ka teised erialad suuremat tähelepanu saaks?

Ma usun, et peame noortele nende õppimisvõimalusi, tulevasi ameteid paremini selgitama. Praegu me kutsume õppima füüsikat, filosoofiat, semiootikat, aga see ütleb tegelikult üsna vähe. Akadeemilise karjääri ja teadustööga jätkab umbes 5% lõpetajatest, aga mis võimalused on ülejäänutel?

Me räägime algusest: õppekavadest, millel õppida saab. Tegelikult peame rääkima lõpust: mis võimalused see haridus tööturul annab. Peame uurima ja rääkima, mida teevad need, kes eriala on juba omandanud.

Vastuvõtutemaatikaga haakub ka õppekavade ülevaatamine. Mida see endast kujutab?

Vastuvõtt näitas, kui väga on vaja, et me õppekavad üle vaataksime. Õppeprorektor Martin Hallik käis välja väga hea lähtepunkti: õppekavad, mis on rahvusülikooli jaoks möödapääsmatult vajalikud või kvaliteetsed ja kestlikud, tuleb eristada neist, mis seda ei ole. Loomulikult tekitab see vaidlusi. Aga otsusteni jõudmiseks on ka vaidlused vajalikud. See sortimine aitab aru saada, mida tulevikus teisiti teha, et kogu õppeprotsess oleks loogilisem.

Me ei räägi niivõrd õppekavade sulgemisest kui lähedaste ühendamisest. Ja kui ka otsustame ühiselt mingi õppekava kinni panna, siis nendega, kes on juba vastu võetud, käib töö niikuinii veel vähemalt 2–3 aastat edasi.

Üle tuleb vaadata kõik vastuvõtuarvud, ka need, millel täituvusega probleeme ei ole. Seda nii tööturu kui ka soovijate kontekstis.

Suvel võttis senat vastu ja nõukogu kinnitas TÜ uue põhikirja, mis küttis meedias üles palju kirgi. Miks oli ülikoolil uut põhikirja vaja?

Juba nüüd, kus uue põhikirja vastuvõtmisest on möödas alles mõni kuu ja valmistume selle jõustamiseks 2016. aasta jaanuaris, on järjest rohkem näiteid eri valdkondadest, kus juba selles vaimus muutusi tehakse.

Näiteks LOTE-s käib praegu diskussioon, mida teha õppekavadega, kus on alatäituvus. Arutatakse, milliseid bakalaureuseastme õppekavasid saaks liita ja laiapõhjalisemaks teha. Arvutitehnika osas teevad nad juba koostööd matemaatika-informaatikateaduskonnaga. Religiooniuuringute ja orientalistika vallas teevad omavahel koostööd usu- ja filosoofiateaduskond. Sotsiaal- ja haridusteaduskonnas kahe instituudi ühendamine oli tüüpiline näide struktuuri muutmisest ja sellest, kuidas koondunud inimesed otsustasid ühiselt, mis nende õppekavadega edasi saab. Teaduse areng sõltub väga suurel määral nutika spetsialiseerumise koordineerimisest eri üksuste koostöös.

Kui meil oleks endiselt eraldi teaduskonnad ja nende välised teadusasutused, nagu mõni aasta tagasi, siis ma ei kujuta ette, et nende üksuste inimesed oleksid motiveeritud omavahel arutama probleeme, mida saab lahendada ainult ühiselt.

Kindlasti on uus tulevikuselgus sundinud ülikooli üksusi senisest rohkem koostööle. Ka senati uue koosseisu esimesel istungil arutasid erialade inimesed juba seda, kuidas saaks teha ühiseid doktorikoole, konverentse ja muud. Paljud neist läbirääkimistest oleks olnud võimalikud ka varem, aga nüüd on meil uus ühine platvorm ja tulevikusuunad, mis sellele mõtlema sunnivad.

Palusime 20. novembriks kõigil valdkondadel teha oma ettepanekud, kuidas nad näeksid tulevikus oma valdkonna struktuuri ja instituutide töökorraldust. Ettepanekud koondab kokku ja süstematiseerib teadusprorektori juhitav komisjon, et senat saaks neid asju arutama hakata. Näiteks medicina valdkonna nõukogu on oma visiooniga juba valmis.

Kas see tähendab, et novembrist edasi enam midagi muuta, arutada ei saa?

Novembrikuu tähtaeg ei ole kindlasti lõplik. Pärast seda alles algavad üleülikoolilised arutelud ja kahtlemata saab teha lisaettepanekuid. Ei ole probleemi, kui mõne struktuuri osas jõutakse enne kokkuleppele ning senat saab selle kinnitada ja teine aga vajab veel pikemaid läbirääkimisi. Tegutseme vastavalt sellele, kui kaugele on keegi oma otsustega jõudnud. Näiteks on senat filosoofiateaduskonna maailma keelte ja kultuuride kolledži loomise juba otsustanud.

Loomulikult on igaühel oma huvid, aga valdkonna huvid peavad domineerima väikeste akadeemiliste rühmade huvide üle. Muidugi ei ole absoluutselt kõik selle üle õnnelikud, et tuleb neli suurt akadeemilist üksust ja kaks juhtimistasandit, aga need otsused on juba praegu toonud suurema selguse, kuidas edasi minna.

Muudatused on aidanud palju kaasa, et otsused ei veni enam kuude ja aastate kaupa. Õppekavade ja professuuride avamine, teaduse rahastamise taotluste esitamine, tähtajatute töölepingutega professorite atesteerimine toimub valdkonniti. Akadeemilise nõudlikkuse stiili hakkavad kujundama valdkonnad ise, kes on enda oludega kõige paremini kursis.

Põhikiri rakendub ametlikult 2016. aasta algusest. Kui kaua ja ulatuslikult võib põhikirja arutelu veel kesta?

Kõik suured muudatused, mis puudutavad paljusid inimesi, tuleb teha enne 2016. aasta 1. jaanuari. Praegu on valdkonnal veel koordineeriv roll, selleks ajaks on valdkond juba struktuuriüksus. Selleks ajaks on valitud ka juba dekaanid ja instituutide ning kolledžite nõukogud.

Muidugi on põhikiri, nagu iga teine õigusakt, inimeste kirjutatud ja seega ka nende muudetav. Praegu kehtivat põhikirja on parandatud nüüdseks vist ligi 20 korda. Muutused ei ole välistatud, ka pärast jõustumist võib alati tekkida vajadus midagi muuta, täpsustada, ajakohastada. Üks, mille muutmist ma enam ei näe, on tuleviku raamistik: neli põhilist akadeemilist üksust ja kaks juhtimistasandit. Need on määratud, üldiselt aktsepteeritud ja jõustuvad. Pigem on rahulolematus seotud nimeküsimusega.

Nii et nimeküsimus on endiselt õhus?

Põhikirja on teadlikult sisse kirjutatud, et instituudi nime üle otsustab senat igal konkreetsel korral eraldi. Mis nimi see on ja kuidas seda kasutada saab. Kui senat põhikirja vastu võttis, ei aktsepteeritud tol hetkel võimalikku paindlikkust valdkonna nime küsimuses. Ma mõistan soovi kasutada sama tasandi struktuuriüksuste puhul sama nimetust, aga paindlikkust võiks võib-olla ka seal rohkem olla. Ma ei välista, et senat selle küsimuse juurde tagasi tuleb.

Aga nimeküsimus ei ole kindlasti põhiküsimus. Kõige olulisem on endiselt hariduse kvaliteet, õppekavade sisu, teadustöö. Järjest rohkem peame hakkama valikuid tegema.

Kuidas seda suvist konfliktide ja kompromisside aega tagantjärele hinnata?

Eelkõige oli suhtlemise probleem ja valesti mõistmine – seda ka rektoraadi poolt. Kui lugeda kokku see uskumatu arv koosolekuid, siseveebi materjale ja muud, mis suvele eelnes, tundus mõistetamatu, et põhikirja teemal on vaja veel uuesti samu asju arutada.

Arvasime, et oleme oma argumentidest nii palju rääkinud, et kõik on selge. Aga ühel hetkel tajusime, kui vähe ikkagi välja loeti, kuulati ja aru saadi. Sealt tulenes kohati uskumatu kriitika ja jutud, et see või teine teaduskond pannakse kinni. Ülikool jäi paraku reageerima tagantjärele sellele, mida keegi kuskil ütles.

Aga ma ütleksin, et kõige selle juures, mis suvel toimus, on ka selge positiivne sõnum. Kui ülikooli käekäigust hoolivad inimesed suudaksid ühiskonda samamoodi mobiliseerida ka muudes ülikoolile olulistes asjades, nagu näiteks kõrghariduse või teaduse finantseerimine, oleks see fantastiline!

Loomulikult peavad inimesed olema oma eriala patrioodid. Aga esikohal võiks olla ikkagi ülikool tervikuna. See, mis suvel meedias toimus, näitas selgelt, et ülikooli sees on rohkem vaja arusaamist, et ülikooli eri osade huvid peavad kandma ja toetama ülikooli kui terviku huve. Siis saab ka ülikool kui tervik paremini konkreetsete erialade eest seista.

Sellega on tihedalt seotud ju ka ülikooli arengukava aastani 2020, mis samuti sel suvel vastu võeti.

Just. Tegelikult ei ole arengukavast vähe räägitud, aga põhikirjaga seotu on selle ära varjutanud. Arengukava on nüüdseks kinnitatud. Pikemad eesmärgid aastaks 2020 on olemas ja praegu üritame paika saada hetkel kõige tähtsama: mis tuleks ära teha 2015. aasta jooksul. See on otseselt seoses praegu tehtava eelarvega. Ideaalis arvestabki eelarve ju seda, mida on vaja arengukavas planeeritud tegevuse elluviimiseks.

Muidugi ei keera arengukava midagi pea peale. Ikka on põhilised teemad hariduse kvaliteet ja lõpetajate tase, teaduse mõju suurendamine ning ühiskonna teenimine. Kavas on välja toodud nendega seonduvad viis põhisuunda, mille alla kuuluvad igasugused alategevused. Oleme püüdnud neid täpsustada ja panna juurde ka mõõdikud, et oleks midagi, mille põhjal öelda, kuidas on plaanid realiseerunud.

Selge on see, et väga suur roll on valdkonna nõukogudel. Ootame neilt alusteavet struktuuri, õppekavade, teadusvalikute ja oma arengueesmärkide kohta. Me saame väga hästi aru, et see on tohutu koormus. Aga tegemata neid asju jätta ei saa.

Lisaks on loodud ka töörühm arendusprorektori vedamisel, mis töötab juba pikemaajalisemate, mõõtmist võimaldavate eesmärkidega. Alates 2016. aastast on meil eelarve kujundamisel võimalik nendega arvestada. Meil on vaja pikemaajalistes eesmärkides kokku leppida, mida eelarvega siduda ja mille saavutamist mõõta.

Võib tekkida hirm, et eelarves rahastatakse ainult nn mahajääjaid ja juba tublid jäävad tagaplaanile. Päris nii see vist ikka ei ole?

See, kui palju suudame arenguid toetada, on õigustatud küsimus. Järeleaitamiseks kulutame me raha üsna tihti, aga ma usun, et me ei ole sellega seni liiale läinud. Oleme alati toetanud ka näiteks arsti- ja õigusteadust. Need on erialad, mida me mingil juhul Tartu ülikoolis kinni ei pane ja millele on ka suur nõudlus.

Toetada tuleb nii tugevaid teadusvaldkondi kui ka neid, mida tuleks järele aidata. Kõiki aga toetada ei saa, ka siin tuleb valikuid teha. Selles osas oskab suuniseid anda aga jällegi valdkond ise – veel üks põhjus, miks on valdkondi otsustustasandina vaja.

Kui veel tulevikku vaadata, siis milline võiks olla Tartu ülikool aastal 2019, kui tähistame eestikeelse ülikooli 100. aastapäeva ning oleme juba mitu aastat elanud tänavu suvel vastu võetud põhikirja ja arengukava järgi?

Ülikoolil on suur struktuur selleks ajaks paigas. Neli suurt valdkonnapõhist üksust, mille all teisel tasandil on instituute oluliselt vähem kui praegu. Ma usun, et see areng jätkub ka pärast 2016. aasta jaanuari.

Demograafiat vaadates on ilmselt ka tudengeid umbes kolmandiku võrra vähem, võrreldes aastatega 2011–2012, kui TÜ-s oli umbes 18 200 üliõpilast. Kuna tudengeid on vähem, on meil tõenäoliselt ka töötajaid vähem kui praegu. Positiivses võtmes võib öelda, et ülikoolis on siis oluliselt motiveerivam töökeskkond ja tasustamisvõimalused korraliku akadeemilise konkursi läbinud tublidele inimestele.

2019. aastaks on meil kindlasti kolmandiku võrra vähem bakalaureuseõppekavasid, aga need arvestavad oluliselt rohkem tööturgu ja tudengite soove. Kui me praegu peame pingutama, et kõikides üksustes oleks rahvusvahelist seltskonda, siis selleks ajaks oleme rahvusülikoolis jõudnud olukorda, kus rahvusvaheline töökeskkond on normiks ja meie tähelepanu koondub hoopiski kvaliteetse eestikeelse töötajas- ja õppekeskkonna toetamisele.

Ja ma loodan, et selleks ajaks on ülikool jõudnud sinna, kus ta praegusest oluliselt täpsemalt mõõdab oma vilistlaste mõju ühiskonnas. Ma usun, et teadustöö tase ülikoolis on endiselt väga hea, aga oluliselt rohkem võiks olla neid ülikooli lõpetajaid, kes on maailmas mingi muu tegevusega väga hästi hakkama saamas. Näiteks Euroopa tippametnikud või edukate ettevõtete loojad ja juhid. Selles osas võiks spekuleerima jäädagi.