Septembrikuu viimasel nädalavahetusel toimunud füsioteraapiahariduse eestvedajate konverentsi ENPHE peateemad olid praktika õpiväljundid ja praktika hindamine, sest tegelikkus näitab, et parimate lahendusteni ei ole veel jõutud.

Konverentsi ühe korraldaja ja Tartu ülikooli füsioteraapia eriala endise programmijuhi Kadri Pilli sõnul on teemade valiku taga mitmeid põhjuseid. «Ühelt poolt on see valdkond Tartu ülikoolis väga aktuaalne ning teiselt poolt mõtlevad erialade programmijuhid üha enam praktika tähtsusele,» ütles Pill.

Füsioterapeutide praktikat hinnatakse mitme komponendi alusel. Selle hulka kuuluvad väga head teoreetilised teadmised, suhtlemine kliendiga, sealhulgas anamneesi võtmine ehk kliendi haiguse kohta taustainfo kogumine, oskus kliendi olukorda adekvaatselt hinnata ja rakendada teaduspõhiseid praktilisi töövõtteid, mida üliõpilasel patsientidega tegelemisel kasutada tuleb.

Pilli arvates on seoses õpiväljundipõhisele õppekavale üleminekuga tekkinud palju probleeme. Üks on õpiväljundite sõnastamine ja ka see, millised peaksid õpiväljundid üleüldse olema. Kuidas sõnastada need nii, et õppejõud ja tudengid neist ühtmoodi aru saaksid.

Sõnastus ja selle olulisus tõuseb eriliselt esile praktiliste ainete puhul, sest siin on peamine probleem see, kuidas hinnata adekvaatselt tudengi läbitud praktikat. Füsioteraapia õppejõud on palju mõelnud sellele, kas praktikat tuleks hinnata eristavalt või mitte.

Praegu hinnatakse füsioteraapia tudengeid bakalaureuseastmes eristava hindamissüsteemi järgi. Sama eriala magistriastmes hinnatakse praktilisi aineid aga mitte-eristava süsteemi järgi. Miks ühes astmes ühtmoodi ja teises teistmoodi hinnatakse, sellele ei oska ka endine programmijuht täpselt vastata.

Kui Pill asus 2008. aastal programmijuhi kohale, oli praegune süsteem juba kasutusel. «Üheks põhjuseks võis olla see, et tollal ei olnud Eestis magistriõppe üliõpilastele piisavalt kvalifitseeritud juhendajaid ega praktikabaase, seega arvati ilmselt, et ei ole õiglane neid üliõpilasi eristavalt hinnata,» mõtiskles Pill magistriõppe hindamissüsteemi olemuse põhjuse üle.

Endise programmijuhi sõnul arutletakse ka teistes Euroopa ülikoolides samalaadsetel teemadel, samuti selle üle, millised oskused peaksid olema bakalaureuseõppe lõpetajal ja magistriõppe lõpetajal. «Sest praegusel ajal on Euroopas väga vähe selliseid ülikoole, kus on olemas ka füsioteraapia doktoriõpe, meie oleme üks väheseid ülikoole, kus pakutakse füsioteraapia eriala üliõpilastele edasiõppimise võimalust sporditeaduste doktorantuuri näol,» rääkis Pill.

Hindamine võib muutuda

Praegu on füsioteraapia erialal suurim kitsaskoht see, kuidas hinnata adekvaatselt ja õiglaselt üliõpilase praktikat ja käelist oskust. «Praktika hindamise teeb keeruliseks asjaolu, et käelist tegevust on kõrvalseisjal väga raske hinnata,» ütles Pill.

Näiteks massaažipraktika puhul on kõrvalseisjal äärmiselt keeruline aru saada, kas üliõpilane teeb massaaži teatud elemente või võtteid A-vääriliselt või B-vääriliselt. Üliõpilasele antud hinnet tuleb samuti kirjeldada, ka see tekitab omakorda probleeme ja on olemuselt keeruline protsess.

«Ma ei väsi kordamast üht näidet, mida ma ka ise olen koolitustel kuulnud: kui hinnata päästjate tegutsemist inimese elustamisel, siis ei tule kõne allagi, et inimene on teist inimest elustanud hinde B või C vääriliselt. Küsimus on ju siiski selles, kas abivajaja jääb elama või ei, kas sa oskad elustada või mitte,» arvas Pill ja lisas, et ka füsioteraapia tudengite praktikat hinnates ei tohiks olla nii-öelda lahtisi otsi.

Eristava hindamise puhul on hinnetevahelised piirid õhkõrnad, mis teeb hindamise keeruliseks. «Tegelikult ei saa olla mingisugust vahepealset varianti, füsioterapeut kas oskab inimest adekvaatselt aidata või mitte.» Seetõttu peab Pill üsnagi tõenäoliseks võimalust, et ka füsioteraapia bakalaureuseastmes muudetakse praktika hindamine mitte-eristavaks.

Pill märkis aga, et paljudel üliõpilastel võib olla mitte-eristavast hindamisest vale arusaam ja tihti arvatakse, et mitte-eristav hindamine annab rohkem mänguruumi ja võimaluse väiksemaks pingutuseks. «Ka mitte-eristava hindamise puhul ei tohiks teha allahindlust ja ka hinde «arvestatud» alla peaksid kuuluma kõik need kriteeriumid, mille järgi üliõpilase oskusi praktika lõpus hinnatakse.»

Kindlasti on see mõnevõrra karm, sest sel juhul ei jääks enam võimalust, et mõned oskused on võib-olla veidi puudulikud. Osata tuleks täpselt nii palju, nagu hinde «arvestatud» kriteeriumid ette näevad. «Mitte-eristava hindamise puhul peaksid need kriteeriumid, mis üliõpilast ainest nii-öelda läbi lasevad (ehk oskuste baas) vastama piisavalt kõrgetele nõudmistele,» selgitas Pill.

Füsioteraapia tudengite praktika hindamine, nagu ka teiste erialade praktika hindamine, on väga subjektiivne, mistõttu ei pruugi ühe üliõpilase B kaugeltki olla võrdne teise tudengi B-ga. «Sellepärast mõtlengi, et mitte-eristava hindamise puhul oleks olukord võib-olla võrdsem ja selgem. Kui tudeng ei oska, tuleb praktika uuesti teha.»

Tänavu Tartu ülikooli füsioteraapia bakalaureuseastme lõpetanud Andras Banyasz leidis samuti, et praktika hindamine on üsna subjektiivne. «Väga palju oleneb sellest, milline on praktika juhendaja, sest aine hinne sõltubki 80 protsendi ulatuses praktikast,» lausus Banyasz ja selgitas, et on kursusekaaslastelt nii mõnigi kord kuulnud, kuidas juhendaja tudengi keelevääratuse pärast kohe hinnet alandas. «Nad ütlesid, et nad pidid väga ettevaatlikud olema ja vaatama, mida ütlevad või teevad, sest iga eksimus võis hinnet alandada.»

Banyasze sõnul on tema praktikakogemused olnud siiski meeldivad. «Kuid on ette tulnud ka seda, et pidin terve praktika jooksul tegelema ainult ühe ja sama diagnoosiga patsientidega, seega sain selle konkreetse diagnoosi selgeks, kuid ülejäänud haigused jäid varju, sellest oli kahju,» sõnas Banyasz.

Kadri Pill sõnas eeltoodu kohta, et praktikal olles võib tudengitel seesuguseid olukordi ette tulla küll. «Kunagi ei või teada, missuguste probleemidega inimesed üliõpilase praktikaperioodil haiglasse satuvad,» lausus Pill.

Mõttekohti on palju

Kuna bakalaureuseastme füsioteraapia ainete sees on nii teoreetiline kui ka praktiline osa, siis esimese jätaks programmijuht siiski eristava hindamissüsteemi põhiseks. Seda põhjusel, et teoreetilisi teadmisi on Pilli arvates nii-öelda kergem mõõta ning eristav hindamine näitab ära, missugusel tasemel on üliõpilase teoreetilised teadmised.

Sealsamas võib ka mitte-eristava hindamise puhul tekkida mitmeid raskusi. «Kui mingi aine läbimiseks tuleb näiteks täita viis kriteeriumi ja tudeng täidab neist ühe nigelalt või ei täida seda üldse, kas siis ongi kõik?» mõtiskles Pill. Otsus oleks tegelikult lõplik ja suure kaaluga, sest füsioteraapia tudengitele tähendaks see seda, et mingi osa õppekavast jääb esialgu täitmata ja lõpetamine lükkub edasi.

«Siin on kindlasti probleeme palju, seega ongi konverents just õige koht, kus küsida nõu ja uurida, kuidas teised selliseid olukordi lahendavad.» Endise programmijuhi sõnul oleks väga hea variant see, kui mõni ülikool oleks juba mingisuguse uue hindamise metoodika välja töötanud ja selle põhjal toiminud, see näitaks, kas metoodikast on kasu. «Selge on ka, et üks või kaks aastat ei näita tegelikult suurt midagi,» arvas Pill.

«Paljuski tundub mulle praegu siiski, et konverentsidel käies on viimased paar aastat olnud olukord selline, et hoopis meie spetsialistid on saanud näidata teistele, kuidas tegutseme. Oleme rääkinud parimast praktikast ning toonud asjakohaseid näiteid, misläbi oleme tõestanud ka meie praktika tulemuslikkust,» lausus Pill.

Parimast praktikast rääkides ütles ta, et üheks heaks näiteks on Tartu ülikooli spin-off-ettevõte Fysiokeskus OÜ, mis annab füsioteraapia tudengitele võimaluse oma praktilisi oskusi harjutada ning sealsamas ka inimesi reaalselt aidata. Pilli sõnul on tudengid selle võimalusega väga rahul.

Pill ütles ka, et TÜ füsioteraapia õppejõud on väga uhked selle üle, et neil on välja töötatud praktika õpimapp. «Ma muidugi ei välista, et teistel ülikoolidel seda pole, aga seesuguses kompaktses raamis ja nii-öelda portfooliona neil seda olemas ei ole,» rääkis Pill. Tartu ülikooli füsioteraapia tudengite õpimapp antakse esimese kursuse tudengitele ning selles on kuni magistriõppe lõpuni praktikate juhendid, mille järgi tudeng oma õpimappi õpingute ajal täitma peab.

Pilli sõnul on Euroopa ülikoolides nõudmised väga erinevad. Üks eesmärk ongi jõuda arusaamisele, kui suured erinevused on füsioteraapia praktika õpetamisel ja hindamisel eri riikides. «Me teame, mida meie oma üliõpilastelt nõuame, kuid mida nõuavad näiteks Soome, Läti, Taani või Norra, seda me täpselt ei tea,» arutles Pill ja lisas, et teiste koolide kogemused aitavad loodetavasti märgata midagi, mida Eesti ülikoolid veel võib-olla ei ole teadvustanud.