Oktoobri keskel tähistab oma 15. sünnipäeva Eesti kõige vanem järjepidevalt tegutsenud tudengiteater.

Praegune Tartu üliõpilasteater (TÜT) on välja kasvanud 1993. aastal keemik Timo Kikase alustatud TÜ draamastuudiost, mida nimetati Nõmeteatriks.

«Mind kutsuti 1999. aasta kevadel üht Nõmeteatri etendust vaatama ja küsiti, kas ma ei tahaks nendega tõsisemalt teatrit tegema hakata,» meenutab üliõpilasteatri juht ja algataja Kalev Kudu. Samal sügisel esietendus TÜT-i esimene lavastus.

Sellest ajast saadik on üliõpilasteater tõusude ja mõõnadega püsinud. Igal aastal on publiku ees etendatud vähemalt 1–2 lavastust.

TÜT-is viimased üheksa aastat näidelnud, lavastanud ja dramatiseerinud Enor Niinemägi möönab, et tegelikult ei ole sugugi keeruline eri tasemega näitlejad koos tööle panna. Isegi siis, kui suur hulk inimesi igal aastal vahetub. Tuleb nad lihtsalt ninapidi kokku lasta, ning anda selge ülesanne ja piisavalt aega.

Suur roll koostegemisel ja -olemisel on muidugi ka teatritöö välisel ajal. Kui trupp tahab koos hästi mängida, tuleb üksteist usaldada. Seda aga ainult proovisaalis kokku puutudes ei saavuta. Kui usaldus on olemas, võib laval imelisi asju sündida.

Usinad varem lavale

Aktiivsed uued tulijad jõuavad varem või hiljem trupi tuumikusse, kiiremini lavale suuri rolle mängima ja ka festivalidele kaasa.

«Käime päris palju välismaal festivalidel, mõnel aastal isegi mitmel. Enamasti saame reisile minna väikese lavastusega, kus ei ole palju inimesi, seepärast on ka festivalidele pääs aktiivsematele hea boonus,» täpsustab Kalev.

Pärast üliõpilasteatri juubelipidustusi ootab näiteks oktoobris ees kümnepäevane reis Marokosse.

Rahvusvahelised festivalid, kus käiakse ülikooli ja Tartu esinduskollektiivina, annavad noortele näitlejatele palju juurde. Eri kultuuridega kokku puutumine laiendab silmaringi nii ehk naa, kõige kasulikum on aga kokku puutuda teiste teatritega, kellelt võib palju õppida.

«Mina olen TÜT-is oldud aja jooksul käinud umbes 20 festivalil ja näinud selle aja jooksul nii kohutavalt halba kui ka tohutult professionaalset teatrit. Ühe Prantsuse trupi lavastus, mida kunagi nägin, on siiani minu elu üks vapustavamaid teatrielamusi!» kinnitab Enor.

Tehtud on ka palju tänavateatrit. Näiteks manifestlavastuse «daDa sEIN» järjes, tänava-performance’is «Ewiges Wiederschnitzel» sai oma teatriristsed ka praeguseks Viljandi kultuuriakadeemia näitlejana lõpetanud Katrin Kalma.

Tänavaetendus oli alustuseks päris suur šokk, kuna tänaval mängimine ja võõraste inimestega otse suhtlemine nõudis suurt eneseületust. Tunne pärast etendust, kui kõigega oli hakkama saadud, oli aga seda parem.

«Praegu on varasemate aegadega võrreldes sisseastujatel hoopis suurem võimalus kohe lavale saada, TÜT-ist on saanud teatrikoolide hüppelaud ja igal aastal võetakse paremad noored kas Tallinnasse või Viljandisse,» mõtiskleb Katrin.

Teatrikoolide kasvulava

Näiteks õpib praegu kultuuriakadeemia ja lavakunstikooli teatrilendudes üle kümne TÜT-i kasvandiku, mullu Viljandis lõpetanud lennus oli neid koos Katriniga pool kursusest.

«Eesti teatris on kümne aasta pärast kari näitlejaid, kes on tulnud üliõpilasteatrist ja teine osa, kes on tulnud mujalt. Ja kui TÜT-i ahvid saavad kokku, on seda kohe näha, sest neil on millegipärast ilgelt lõbus. See trupivaim ja seltskond on lihtsalt võimas,» arvab Enor.

Algusest peale üliõpilasteatri juures tegutsenud ja enam kui kümnes TÜT-i lavastuses ja projektis osalenud ja peaaegu kõiki lavastusi näinud Sven Paulusel on sellise perspektiivi üle hea meel.

«Ma loodan salamisi, et TÜT-ist alguse saanud anarhismipisik imbub nõnda kohati sumbunud riigiteatritesse ja teeb sealgi revolutsiooni! Väga head näited on sellest juba Noor Ugala ja Must Kast,» ütleb ta.

Üliõpilasteatri suureks teeneks võibki pidada teatri uuendamist. TÜT-i tõlgete, dramatiseeringute ja nende jaoks loodud uute tekstidega teevad juba tööd ka mitmed professionaalsed teatrid. Näiteks Sarah Kane’i kaht lavastust mängiti hiljuti edukalt Von Krahli teatris.

Kalev tunnistab aga, et tekst ei ole üliõpilasteatris sugugi põhiline. Tema alustab tööd loost, mis on teksti taga. Enne teksti on liikumine ja konkreetsed tehnikaharjutused. Umbes samamoodi, nagu kuulsal lavastajal Robert Wilsonil.

«Käisin septembri alguses TÜ kirikus Wilsoni loengut kuulamas. Minus süveneb järjest enam veendumus, et kõik, kes on teatris midagi suurt loonud, on kas süsteemi vastu läinud või teatrist väljastpoolt tulnud,» arvab teatrijuht.

Üliõpilasteater käsitleb teemasid filosoofiliselt, aga teravalt. Enor täpsustab, et teatri roll polegi kõike kandikul vaatajate ette tuua ja ära seletada, mis on hea ja mis halb, vaid hoopis selle kõige üle mõtlema panna. Kuna üliõpilasteatril ei ole kommertseesmärki, saab riske võtta ja laval rohkem katsetada kui suured riigiteatrid.

Just seepärast ongi TÜT-i lavastuste ühisnimetajateks absurdsus ja jaburus.

Absurdifestivaliga Genialistide klubis tähistavad nad ka oma juubelit. Sünnipäeva puhul on külla kutsutud kolm välisteatrit. Tbilisi Akhmeteli nimeline riiklik teater toob Eestisse lavastuse, mida Kalev Gruusias tegemas käis. Ammune sõprusteater Belgiast Liège’st etendab festivalil Rumeenia versiooni kuulsast teatriloost «Godot’ oodates» ning kohale tuleb ka tehnoloogiline teater Brasiiliast.

Ise mängib TÜT ette kaks lavastust. Üks neist on praegu mängukavas olev «Morfium», mille lavastas Tbilisi teatritegija Irakli Goglia, teine on aga spetsiaalselt sünnipäevaks kokku pandud juubelietendus, kus näeb läbilõiget viimase 15 aasta lavastustest.

Mure ruumi pärast

Järgmist juubelit loodavad teatritegijad pidada juba oma saalis. Statsionaari puudumine on alati olnud üliõpilasteatri üks valukoht, sest korralikke teatrisaale on Tartus vähe. Needki on aga kogu aeg kasutuses ja suurema osa ajast hoopis muude kollektiivide poolt.

«Kalevi tänava üliõpilasmaja saalid on nädala sees rahvatantsijate päralt, nädalavahetusel sõidavad aga paljud tudengid linnast ära ja siis ei saa me tööd teha. Lutsu tänava Teatri Kodus tohib mängida ainult pikaajalise lepinguga Vanemuise teater,» toob Kalev näiteid.

Praegu annab üliõpilasteater etendusi enamasti Genialistide klubis, aga sealne kultuuriprogramm on väga tihe. Järgmisel aastal alustab seal tööd maja enda teater Must Kast, kardetavasti niigi kirjusse programmi kaks teatrit aga ei mahu.

«Oleme küll otsinud ja leidnud eri mängupaiku, aga teater vajab hea akustikaga korralikku ruumi. Ja kogu aeg ringi liikuda ja endale uut kohta otsida on väga raske,» on Kalevil kahju.

Selles, et oma koht peab olema kesklinnas, on kõik üliõpilasteatri tegijad ühel meelel. Eriti, kui tegu on üliõpilasteatriga, kelle publikust on samuti suur osa tudengid.

Teatrile on pakutud näiteks ülikooli peahoone õuel asuvat vana kirikut, mis on mitmel viimasel aastal draamafestivali ajal end väga hea teatri- ja kontserdisaalina tõestanud. Sinna oleks võimalik teha korralik põrand, ehitada valgussillad ja tribüünid. Kalevi hinnangul mahuks sinna korralik, kuni 300-kohaline teatrisaal.

«Näiteks Liège’i teater, kes meile külla tuleb, sai statsionaari oma ülikooli peahoonesse. Seal ehitati üks auditoorium väikeseks teatrisaaliks, olemas on ka abiruumid ja väike kohvik ning lavastusi mängitakse tervele linnale,» viitab Kalev ja lisab, et loodetavasti on viie aasta pärast oma ruumid ka Tartu üliõpilasteatril.