Hea teadustava üks eesmärke on kujundada toetavat teaduskultuuri. Siiski tuleb teadusasutustes ette käitumist, mis on teaduseetika ja hea teadustavaga vastuolus, nagu näitab ka Tartu Ülikooli teadlaste 2023. aasta uuring. Üllatavalt palju esineb küsitavat käitumist, näiteks teise teadlase töö takistamist.

Tartu Ülikooli eetikakeskuse ja Eesti Teadusagentuuri eestvedamisel töötati 2017. aastal välja hea teadustava kokkulepe.[1] Dokumendis, millega on liitunud paljud Eesti teadusasutused, nimetatakse hea teaduse olulisemate väärtustena vabadust, vastutust, ausust ja objektiivsust, austust ja hoolivust, õiglust, avatust ja koostööd. Etteruttavalt võib öelda, et siinses artiklis käsitleme küsitava käitumisviisina olukordi, kus ükskõik milline neist väärtustest suuremal või vähemal määral kannatada saab.

Heas teadustavas on need alusväärtused ka lahti seletatud. Mitu neist on seotud toetava teaduskultuuri kujundamisega. Näiteks vastutus tähendab teadvustamist, et teadlane on oma käitumisega eeskujuks tulevastele teadlaspõlvkondadele, aususe ja objektiivsuse tähendusena aga rõhutatakse erapooletust kõigis teadustegevuse aspektides ning õigluse all mõistetakse kolleegide ja koostööpartnerite võrdset kohtlemist.

Euroopa teaduse eetikakoodeksis [2] nimetatakse teaduseetika aluspõhimõttena muu hulgas austust kolleegide vastu ning vastutust ja vastutustundlikkust kõigil teadustöö etappidel alates idee sünnist kuni tulemuste avaldamiseni.

Sellegipoolest tuleb teadusasutustes ette käitumist, mis on hea teadustavaga vastuolus.

Näiteks on üsnagi levinud teise teadlase töö takistamine. Viise selleks on mitmesuguseid, olgu siis huvide konflikt retsenseerimisel ja granditaotluste hindamisel või tahtlik töökius.

Teemat on vaagitud ka sellealases kirjanduses: näiteks Daniele Fanelli [3] on kirjutanud ahistamisest ja David B. Resnik [4] sabotaažist. Kõik need teguviisid takistavad teaduse arengut ja on teaduseetiliselt taunitavad. Selline käitumine on probleemne, sest rikub vastastikuse austuse põhimõtet ning õõnestab usaldust, koostööd, austust ja vabadust teaduses. [5]

Väärkäitumise viisid

Läinudaastases teaduseetika küsitluses [6] uurisime teadlastelt üle Eesti, millise väärkäitumisega nad on kokku puutunud. Nimekirjas oli 13 väärkäitumise viisi ja küsitavat tegevust, sh klassikaliselt teaduses hukka mõistetud käitumine nagu andmete võltsimine ja väljamõtlemine ning plagiaat, aga ka teadusraha väärkasutus, uurimisprotokolli rikkumine, ebaõiglane ilmajätmine autorsusest ja teise teadlase töö takistamine.

Iga käitumisviisi kohta esitasime kolm küsimust: esiteks, kui probleemseks vastaja seda peab; teiseks, kas ta on viimase viie aasta jooksul seda oma kolleegide seas märganud; ning kolmandaks, kas ta ise on kõnealusel moel viimase viie aasta jooksul käitunud.

Teise silmas palki näeb

Tulemuste põhjal võib öelda, et kolm kõige sagedamini ette tulevat küsitavat käitumisviisi (vastati nii „olen märganud“ kui ka „olen teinud“) on teadustöö kunstlik jagamine mitme publikatsiooni vahel (ingl salami slicing), autorsuse kinkimine ja teadusraha mittesihtotstarbeline kasutamine.

Üllatav oli, et teise teadlase töö takistamist on oma kolleegide puhul täheldanud tervelt 32% vastanutest, mis tõstab selle väärkäitumise sageduse poolest neljandale kohale. Samal ajal oli neid, kes tunnistasid, et on ise teise teadlase tööd takistanud, vaid 1%. See on uuritud käitumisviisidest ainus, mille puhul vahe märkamise ja enese teo tunnistamise vahel on nii suur.

Meie andmestiku põhjal panid töö takistamist kõige enam tähele iseseisvat teadlaskarjääri alustavad teadlased, peamiselt doktorandid (märganuid 41%), ning tunnustatud, rahvusvaheliselt võrgustunud teadlased, peamiselt professorid (märganuid 31%). Samal ajal peab sellist käitumist väga probleemseks 59% kõigist vastanutest ja üsna probleemseks lisaks 21%.

Kui kolme levinuima küsitava käitumisviisi kohta anti vaba vastuse lahtrites ka ohtralt selgitusi ja kirjeldusi, siis teise teadlase töö takistamise kohta tuli neid vaid näpuotsaga.

Vabu vastuseid andes nimetati veel hulka väärkäitumise viise, mida küsimustik ei katnud, muu hulgas soopõhist ebavõrdset kohtlemist ja nooremate kolleegide ekspluateerimist. Tõdetakse, et küsitavat praktikat esineb, sest teema on akadeemilises asutuses läbi arutamata. 

„Selgemini oleks vaja lahti rääkida vanemluse, raseduse ja sünnipuhkusega seotud õigused doktorantidel ja alustavatel teadlastel. Vaja oleks selgemaid juhiseid, kuidas reageerida töökiusu juhtumitele akadeemia sees,“ kirjutas üks vastaja.

Eraldi probleemina nimetati hierarhilisi suhteid, sh madalamal positsioonil olevate teadlaste survestamist. Näiteks kirjeldati juhendajate mõju juhendatava teadustööle endale sobival viisil: „Kui siis juhendatav nii ei tee, kaasneb akadeemiline laim ja edasised raskused teaduses läbilöömiseks. Samuti teadustöö jätkamise (publitseerimise eesmärgil) survestamine, kui juhendatav soovib võtta akadeemilist puhkust tervislikel põhjustel või lapsehoolduse tõttu.“

Töökiusu tajuvad vastajad ka ohuna. „Need, kes on julgenud midagi öelda, on kas töölt lahti lastud või kannatanud edaspidi töökiusu,“ tõdes üks vastaja.

Kuigi põhjused, miks teise teadlase tööd takistatakse, vajavad põhjalikumat uurimist, saab küsitluse tulemustest üht-teist siiski esile tuua.

Kõigepealt mõjutab seda teadlastele avaldatav surve: ressursse on teaduses vähe, võistlus tihe ja nagu näha, kohati ka armutu. Kommunikatsiooniõppejõud Katrin Aava osutas tänavu 5. jaanuaril Sirbis [7] ilmunud artiklis asjaolule, et Eesti kõrghariduses valitsev töökultuur põhjustab ülepühendumist.

Sundus olla produktiivne

Sundus olla produktiivne viib selleni, et kontaktid kolleegidega jäävad harvemaks, need on aga inimese heaoluks vajalikud. Kui organisatsioonikultuur on keskendunud võistlemisele ja saavutustele, soodustab juba see lugupidamatut käitumist, tekitab teadlastes ebakindlust ja ärevust ning teeb nad haavatavaks. Sama märkisid ka teaduseetika uuringule vastanud.

Peale organisatsiooni töökultuuri tuleb tähelepanu pöörata ka sellele, milline on üldine teadus(korralduse) süsteem ja mida teaduse tegemises hinnatakse.

Väärastunud stiimulid [8] kujutavad endast ohtu teadlaste moraalitajule. Teadlase töö näidikutepõhisele hindamisele („kui sa ei publitseeri, siis pole sind olemas“) peavad vastu astuma nii teadlased ise kui ka teadusasutused; viimased vajavad sealjuures toetust teistelt süsteemi osalistelt, näiteks teadusajakirjadelt ja rahastajatelt.

Konflikte tuleb ette kõikjal, kus inimesed koos toimetavad, nii ka akadeemilises asutuses. Küsimus on, kuidas neid konflikte lahendatakse: kas vastastikku austaval ja koostööle avatud moel või üksteist takistaval ja agressiivsel viisil. 

On tähtis, et küsitavat käitumist, sealhulgas kolleegide töö takistamist, märgataks ja sellele ei vaadataks läbi sõrmede. Ka juhid saavad õhustiku parandamiseks palju ära teha: nende ülesanne on kujundada töökeskkond, kus inimesed julgevad küsimusi esitada ja küsitavast käitumisest juhile ka teada anda.

Juba 2010. aastal rõhutati Singapuri vastutustundliku teadustöö deklaratsioonis [9], et just teadusasutuste kohus on võimaldada hea teaduse norme järgida. Seda tuleb teha selgete juhendite, koolituste ja sobiva töökeskkonna loomisega. 

Lisaks turvalist ja mittediskrimineerivat töökeskkonda kujundavate juhendite ja nõuete, näiteks võrdse kohtlemise juhendi koostamisele tasub õppust võtta ka teistelt asutustelt. Tutvuda võiks näiteks projekti SOPs4RI raames teadusasutustele välja töötatud hea teadustava juhenditega. [10]

Uuringud on näidanud, et kui inimesed tajuvad ohtu küsitava käitumisviisiga vahele jääda, väheneb sellise käitumise tõenäosus. [11] See kinnitab, et kui teaduseetiliselt küsitavale praktikale rohkem tähelepanu juhtida, on tõenäoline, et selline praktika väheneb.

Et kolleegidele kaigaste kodaratesse loopimist oleks vähem, saavad palju ära teha nii teadlased ise kui ka institutsioonid, kus nad töötavad. Koostöökultuuri loomine on ühine asi.

Rohkem maksab märgata head koostööd ja toetavat töökultuuri ning inimesi, kes selle eest hoolt kannavad. Ka kolleegide tunnustamine ja üksteisega heade tavade jagamine on samm parema akadeemilise töökultuuri poole. 

Viited

1 Hea teadustava, täiendatud trükk, 2023.

2 ALLEA (All European Academies), Euroopa teaduse eetikakoodeks. 2023.

3 D. Fanelli, The black, the white and the grey areas – towards an international and interdisciplinary definition of scientific misconduct. – N. Steneck & T. Meyer (Eds.), Promoting Research Integrity on a Global Basis. World Scientific Press, 2011, lk 77–87.

4 D. B. Resnik, Is it time to revise the definition of research misconduct? – Accountability in Research, 26 (2), 2019, lk 123–137.

5 D. B. Resnik, The Ethics of Science. An Introduction. London & New York: Routledge, 1998.

6 K. Simm, K. Lees, M.-L. Parder, A. Tammeleht, Eesti teaduseetika küsitluse metoodika väljatöötamine ja piloteerimine. Lõpparuanne. Tartu: Tartu Ülikool, 2023.

7 K. Aava, Õppejõudude läbipõlemise põhjused. – Sirp, 05.01.2024.

8 L. Bouter, What Research Institutions Can Do to Foster Research Integrity. – Science and Engineering Ethics, 26, 2020, lk 2363–2369.

9  Singapore Statement on Research Integrity, 2010.

10 SOPs4RI, Research Integrity tools for RPOs, 2023.

11 D. Adams, K. D. Pimple, Research Misconduct and Crime Lessons from Criminal Science on Preventing Misconduct and Promoting Integrity. – Accountability in Research, 12 (3), 2005, lk 225–240.

G. Gopalakrishna, G. ter Riet, G. Vink, I. Stoop, J. M. Wicherts, L. M. Bouter, Prevalence of questionable research practices, research misconduct and their potential explanatory factors: A survey among academic researchers in The Netherlands. – PLOS ONE, 17 (2), 2022.