Et Eesti ülikoolide tulevik ja riigi areng kännu taha kinni ei jääks
Vähene doktoriõppe lõpetanute arv võib saada takistuseks nii ülikoolide kui ka riigi arengule.
Kõrghariduse kolmas aste on doktoriõpe – proovikive täis teekond iseseisva uurimis- ja arendustöö võimekuseni. Tundub vale seda õppeks kutsudagi, sest pigem on see teadusrühmas probleemide lahendamise töö. Teaduskraadi ei saa omandada ainuüksi loengute, õpikute ega videote põhjal ega hinnata valikvastustega küsimustike või entsüklopeedilisi teadmisi kontrollivate mälumängude abil. Teaduskraad tuleb välja teenida isikliku teadustööga ning seda hinnatakse uute avastuste ja lahenduste järgi.
Doktorant-nooremteadur loob uusi teadmisi ja valmistab end niiviisi teadlikult või alateadlikult ette karjääriks ülikoolis, ettevõtetes või riigiasutustes. Tal on oma arenguteel valik: kas keskenduda vahetult uurimisele ja teadustööle või teostada end oma erialal väljaspool ülikooli. On loogiline, et omandatud oskuste najal tuleb doktorandil ka üliõpilasi õpetada ja laiemalt oma ala eestvedaja olla.
Mulle on juba kaua aega teinud muret, kui leigelt suhtutakse Eestis väljaspool ülikooli doktorantuuri. Avalikkuses kuuleb pigem väiteid, et ega need doktorikraadiga inimesed ole mingid imetegijad. Ei olegi. Aga ilma nendeta ei oleks meil ülikoole ega bakalaureuse- ja magistriastme üliõpilaste õpetamise võimekust.
Poleks ka üldiselt oskust ja harjumust otsida uusi lahendusi, esitada küsimusi, lugeda teaduskirjandust. Riigis puuduksid teadmised ümbritseva loodusrikkuse, sotsiaalsete protsesside ja tehnoloogia arengu kohta. Unustatakse, et just doktorandid loovad teadusrühmades iga päev uusi teadmisi: nad on teadus- ja arendustööks hädavajalikud.
Vajame rohkem doktorante
Kooli on vaja piisavalt palju õpetajaid. Samamoodi on ülikooli vaja piisavalt õppejõude, et suuta kogu maailma teadmiste keerukust Eestisse tuua ja siin edasi uurida. Kuigi piir õppejõu ja teadlase töö vahel on ebamäärane, võib lihtsustatult öelda, et pooled kraadi kaitsnud doktoritest peaksid jääma õppejõu-teadlasena ülikooli ja pooled leidma oma väljundi era- või riigisektoris.
Kui ülikoolist saab peamine tööandja enam kui kahele kolmandikule doktoritest, tähendab see ühelt poolt, et konkurents ülikooli ametikohtadele jääb ebapiisavaks, ja teisalt, et ülikooliväliste töökohtade tõmme on vähene.
Era- ja avalikus sektoris on vaja mitmesugust erialast innovatsiooni, lisaks on asutustes rohkesti juhtimisülesandeid. Praegu riigiasutustes doktorikraadi nõuet peaaegu pole. Sellele vastava kvalifikatsiooniga inimesi napib ja süüdi pole selles ei doktorikraad ega ülikoolid üksinda. Samas on valdkondi, kus eraettevõtted värbavad kõik vähegi oma eriala tundvad inimesed, ja loomulikult ka need, kellel on doktorikraad.
Selleks, et doktorikraadiga töötajaid jaguks nii ülikooli kui ka ettevõtetesse ja riigiasutustesse, peaks doktorantuuri maht kõvasti kasvama. Ent Eestis pole me hakkama saanud sellegagi, et kõigile erialadele jaguks õppejõude, rääkimata soovitud tihedast konkursist ülikooli ametikohtadele.
Vastused kolmele küsimusele
Sisuliselt on vaja lahendust kolmele küsimusele: kas ülikoolides leidub doktoriõppest huvitatud noori; kas doktorantidele leidub juhendajaid; ja mis kõige tähtsam, kas rahastus vastab ühiskonna vajadustele. Doktorantuur on kallis. See on nelja-aastane täistöökoht koos vajaliku teadustaristu ja -vahenditega.
Praeguseks on riik jõudnud nooremteadurite töökoha rahastamiseni Eesti keskmise palga ulatuses. Teadusprojektide kaudu on võimalik leida palgalisagi. See samm on aidanud doktorantuuri väärtustada vähemalt noorte seas ja trend ongi juba halvimast ära pöördumas.
Ka juhendajaid ja juhendamissoovi ülikoolis jagub. Sel aastal on näiteks loodus- ja täppisteaduste valdkonna õppejõud esitanud juba kaks korda rohkem projektitaotlusi, kui selleks raha on. Enamasti on neis võimaliku doktorandikandidaadi nimi samuti juba ära märgitud.
Laias laastus jagunevad uurimisteemasid esitanud kandidaadid järgmiselt: bioloogia-geograafia 75, füüsika-keemia 41 ja matemaatika-informaatika 43. Instituudisiseste otsuste järel on valdkondlik konkurents 1 : 5, seejuures on noori õppejõude, kes võivad ilma jääda isegi oma esimese doktorandi juhendamise võimalusest. Kas ligi pooled teadusteemad jäävadki rahanappuse tõttu soiku?
Praegu on Eestis kokku ligi 45 000 üliõpilast. Nende õpetamiseks oleks suhte 1 : 15 korral vaja vähemalt 3000 õppejõudu; teist sama palju on tarvis teadlasi teadusprojektide kallal töötamiseks. Haridusandmete portaali haridussilm.ee järgi on Eesti kõrgharidussüsteemis ligi 4500 akadeemilist töötajat, kuid vaid 2370 neist on doktorikraadiga.
Seega on Eestis ilmselgelt liiga vähe doktorikraadiga teadlasi ja teadus-arendustöötajaid nii avalikus kui ka eriti erasektoris. Kui riigi arengueesmärkidele analüütiliselt otsa vaadata, on meil vaja vähemalt 9000–12 000 doktorikraadiga inimest. Tööealistest töötajatest on see napilt üle 1,5%.
Doktorikraadi omandamine on kindlasti konkurentsieelis, kui haridus on kvaliteetne ja vastab eriala arenguloogikale. Parimate värbamise nimel peavad paratamatult pingutama nii ülikool kui ka teised osalised. Töökuulutustes üldjuhul doktorikraadi nõuet pole, sest kandidaate ei jätku. Samal ajal otsivad ettevõtted isiklikku kontakti ja meelitavad tööle doktorantuuris õppivaid spetsialiste, kel vajalikud taustteadmised juba olemas. Ka doktorantuuri pooleli jätnud pole töötuks jäänud.
Liiga vähe eestlastest doktorante
Doktorikraadi ja sellele järgnevate ametiteni jõutakse enamasti umbes 30-aastaselt. Paljud avastavad doktorantuuri võlu või kaitsevad kraadi veel hiljem. Optimistlikult saab doktorikraadiga inimese aktiivseks viljakaks tööeaks pidada ligi 25 aastat. Jagades vajaliku doktorikraadiga töötajate arvu 10 000 nende tööaastate ehk 25-ga, selgub, et Eestil on igal aastal tarvis umbes 400 doktorikraadiga lõpetajat.
Avalikult on riigi eesmärk seni olnud 300 doktoriõppe lõpetajat aastas. Tegelikult tõusis lõpetajate arv üle 200 esimest korda alles 2010. aastal ning on püsinud sealtmaalt 200 ja 250 vahel. Seejuures on hakanud kahanema (vt joonist) nii doktorantide koguarv (tipust u 25%) kui ka Eesti kodanike osakaal doktorantuuris (vaid 66%).
Riik rahastab praegu summaarselt liiga vähe doktoriõppekohti ega anna ette ka erialast vajadust. Kuna kohti napib kõikidel erialadel, puuduvad ülikoolidel hoovad, et leevendada õppejõudude nappust ja rahuldada riigi suuremat doktorite vajadust. Õppejõudude nappust on peetud ülikoolide nõrga juhendamisvõimekuse tunnuseks, samas kurdavad kõik aktiivsed teadusvaldkonnad, erialad ja instituudid liiga väheste doktoriõppekohtade üle. Kuid selle asemel, et nõuda kohti juurde, käib kõva ülikoolisisene konkurents.
Lisaks riiklikult toetatud kohtadele, mille saamine on võrreldav juba granditaotluse eduga, on õppejõud pidanud leidma lisavahendeid, et luua doktorantuurikohti juurde või muuta pakutavaid teemasid atraktiivsemaks. Näiteks on eraldi Euroopa Liidu projekte, mis toetavad doktorantuuri või lihtsalt eri projektide arvelt töökohtade loomist. Seda, millised doktorantuurikohad on rahastatud muul viisil kui riiklikult, statistika kahjuks ei näita. (Sama käib muide ka tasulise õppe tudengite ja ainepunktide kohta.)
Samal ajal ootab riik, et kõik alustanud doktorandid peaksid kindlasti ka õppe lõpetama. Ülikoolil ei ole võimalik sellist jõupositsioonilt esitatud „tellimust“ täita. Paratamatult ei saa kõik lõpuni jõuda – kas siis enda või juhendajate isikliku elu või muude probleemide tõttu. Ega teadusuuringud ole ka lihtne valdkond: tulemused ei ole isegi 90% garanteeritavad, teadustöö on keerukas protsess.
Isegi väga suure tõhususe juures küündib lõpetanute arv heal juhul 75%-ni alustanutest. Iga katkestamine on draama ülikoolile ja osalt ka doktorandile endale. Kuid ühiskondlik draama sõltub sellest, millistele ametikohtadele kraadiõppe katkestajad siirduvad. Sellist statistikat pole, kuigi riik saaks andmeid analüüsida töötajate registri ja makstud maksude järgi, nagu seda tehakse lõpetanute puhul.
Hästi joonistub välja strateegiline otsustuskoht: ülikoolil tuleks julgeda võtta vastu rohkem doktorante, selgelt enam kui riigi rahastatud õppe lõpetajate senine oodatud arv. Nende rahastus peab siis osalt tulema õppe- ja projektipõhise teadustöö eelarvest.
Tahet ja võimekust juhendada on
Doktoriõppe juhendamise võimekus ülikoolis on kindlasti suurem kui praegune doktorantide arv. Keskmiselt peaks igale õppejõule võimaldama karjääri jooksul vähemalt kaks-kolm lõpuni juhendamist. Väga edukad õppejõud jõuavad enam kui kümne tulemusliku juhendamiseni, üksikud isegi üle 20. Igal juhul on Tartu Ülikoolis praegu tahet ja võimekust juhendada doktorante rohkem, kui ülikoolile eraldatav kohtade arv võimaldab. Sestap on meil reaalsuses väga tugev konkurents doktorantuurikoha pärast kõigepealt õppejõudude endi vahel. Õppejõud vajavad senisest suuremat hulka doktorante nii oma karjääri kui ka teadustöö edendamiseks. Ilma kaitsmisteta ei täida õppejõud ametijuhendit ega edutamise eeldusi, ei saavuta tulemusi ega saa grante.
Kas juhul, kui õppekohtade arv kasvab, piisab õppida soovijaid? Oma negatiivset mõju avaldab ühiskondlik hoiak: doktorikraadi omandamine olevat mahavisatud aeg. Noortel on hirm tuleviku ees, sest „ega doktorikraadi eest meil palka ei maksta“ ja „ülekvalifitseeritud inimesi pole kuskil vaja“.
Tegelikult on praegu doktorandist nooremteaduri palk tasemel, mis juba toetab kraadi omandamist. Selge puudus doktoritest on ülikoolide ametikohtade täitmisel pikemas perspektiivis; samuti on ettevõtetes ja riigiasutustes vaja rohkem inimesi, kes tooksid juurde värskeid oskusi, olgu näiteks tehisintellekti või teiste uusimate tehnoloogiate alal.
Ülikooli statistika töölaua statistika.ut.ee ja veebilehe haridussilm.ee andmed näitavad, et Eesti kodanike hulk doktorantuuris kahaneb. Välismaalaste arv pole seda samuti korvanud ja vähemalt tehnika ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) alal on juba näha välistudengite ja -doktorantide kadu.
Eks põhjusi on erinevaid, sh koroonakriis, sõda ja ühiskonnas kiirelt kasvanud negatiivsed hoiakud välismaalaste suhtes. Kõike eelnenut arvesse võttes peab ülikool oma strateegilistes eesmärkides olema selgesõnaline nii ühiskondlikult kui ka ülikooli sees.
Jaak Vilo
TÜ andmeteaduse õppetooli juhataja, akadeemik
Lisa kommentaar