Õigusteadlased ja emeriitprofessorid Eerik Kergandberg ja Raul Narits kohtusid ajakirja Universitas Tartuensise palvel dialoogiks, et pajatada värvikaid lugusid minevikust ja vahetada mõtteid juristide praegusaja murede üle.

53 aastat tagasi alustas 53 esmakursuslast õpinguid Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas, teiste seas tulevased õppejõud Eerik Kergandberg ja Raul Narits, kelle nimed ei vaja Eesti juristkonnas tutvustamist. Nende käe all on oma esmased teadmised õigusest saanud mitu praegu praktiseerivat juristipõlvkonda. Professor Narits teeb hakatuseks juttu ühisest algusest ülikoolis.

Raul Narits (RN): Maikuus korraldab ülikool vilistlaste kokkutuleku, mille moto on „Tagasi ülikooli“. Kas me saame seal kursusekaaslastega kokku?

Eerik Kergandberg (EK): Olen kursuse kokkutulekutel ikka püüdnud käia. Meil oli üldtunnustatult väga vinge kursus ja sina meie väga aktsepteeritud kursavanem.

RN: Saime esimest korda kokku 2. septembril 1971 peahoone auditooriumis 140 õiguse ajaloo loengul, kus minu mäletamist mööda käsitles dotsent Jüri Jegorov normannide vallutusi. Julgen arvata, et meie kursust iseloomustas selline kokkuhoidmise tunne, mida ma hiljem tundnud polegi. Mis on sinul neist päevist meeles?

EK: Esimesed pildid õpingukaaslastest olid rõõmustavalt kirjud ja mitmekesised. Igasuguseid karvaseid ja sulelisi ning üsna erinevas vanuses tegelasi oli kokku tulnud. Kui aga rääkida teaduskonna legendaarsetest õppejõududest, siis üks neist oli seesama Jüri Jegorov, kes lahkus meie hulgast alles aasta tagasi, mõned kuud vanemana kui 100 aastat.

DIALOOG õigusteadlased 2 (Rene Riisalu).jpeg

Kunagised kursusekaaslased Raul Narits ja Eerik Kergandberg vestlushoos Riigikohtus. FOTO: Rene Riisalu

Jüri tütred pagesid NSVL-ist läände, üks neist üsna tuntud dissidendina. Ja ega ma ei mäleta, et Jüri oleks kas või mingil määral üles näidanud sooja suhtumist nõukogude süsteemi. Teaduskonna õppejõudude hulgas oli ta vägagi huvitav inimene. Kirjutasin tema juhendamisel oma esimese kursusetöö teemal „II Riigiduuma valimised Eestis“.

Küllap me tudengitena ei suutnud anda adekvaatset hinnangut dotsent Jegorovi esimeses loengus lausutule, et põhiline aineõpik on kellegi Ketšekjani poolt kirjutatud ja seda õpikut olla ülikooli raamatukogus täpselt üks eksemplar. Oli see siis õppekorralduslik sõnum või lihtsalt nali.

RN: Mul on meeles, et enne hilisema õiguskantsleri Eerik-Juhan Truuvälja kardetud eksamit riigi ja õiguse teoorias lugesid sa minu kandidaaditöö juhendaja professor Oleg Leisti monograafiat sanktsioonidest õiguses. Mina jõudsin selle allikani alles aspirantuuri päevil.

EK: Eerik-Juhan Truuvälja kartsime tudengitena tõesti hullupööra. Madis Kägu, hilisem pikaaegne Tartu Maakohtu esimees, ütles, et temal suutis hambavalu ära võtta vaid kohe algav Truuvälja kollokvium. See oli teaduskonna esimesel kursusel põhiline terade sõkaldest eraldaja.

Leisti raamat hakkas mulle juhuslikult silma, kui raamatukogu riiulite vahel enne kollokviumi murelikult ringi kõndisin. Selles analüüsiti teoreetiliselt üsna põhjalikult kogu õigusteaduse ühte keskset valdkonda: sanktsioone. Lugesin vene keeles, nutsin ja konspekteerisin. Ja naksti: Truuvälja eksamil oligi üks küsimus sanktsioonidest. Olin õnne tipul, sest ka teine küsimus oli sattunud vägagi „räägitav“. Mu enda arvates targa sanktsioonijutu katkestas Truuväli poole pealt napi bassihääse fraasiga: „Ma olen ka Leisti lugenud.“

Minul süda saapasääres! Truuväli vaikis, võttis morni näoga mu matrikli ja avas selle. Siis esitas ta mulle ainsa küsimuse – „Miks Hansberg teile nelja pani?“ – ja keerutas viie matriklisse.

Tegelikult oligi see Truuvälja ja hiljem ju ka sinu antud õppeaine ääretult oluline, sest rajas vältimatu aluse õigusmaailma mõistmisele.

Aga kunas sina mõistsid, et tahaksid jätkata tööd valdavalt puht-õigusteoreetilistel Truuvälja radadel?

RN: Ettepanek asuda tööle õigusteaduskonda tuli kirja teel, kui olin pikal praktikal Paide täitevkomitees. Sõitsin Tartusse ja kohtusin dekaan Abner Uustali ning riigi ja õiguse teooria ja ajaloo kateedri juhataja dotsent Advig Kirisega. Oli selge, et aspirantuuri läbimine statsionaarselt ei olnud Tartus võimalik. Meie lõpetamise aegu vähendati kaitsmisnõukogude arvu oluliselt. Näiteks juura vallas jäi neid hiigelsuure Nõukogude Liidu kohta neli-viis. Tuli valida, ja minu valik langes Moskva Riikliku Ülikooli kasuks, kus sai aspirandina pandud süstemaatiline alus õiguse teooria probleemide läbitöötamisele. Truuvälja „jalajälg“ oli mul nii toona kui on ka täna hästi meeles.

Aga sina valisid kolmandal kursusel tsiviiltsükli, kuigi oled õigusteaduse maailmas hiljem süvitsi läinud hoopis kriminaalmenetlusega. Hiljuti kirjutas Postimehes Kajar Lember, kes ka ise kohtukulli ees seisnud, et kuidagi on võistlevast menetlusest saanud protsessipõhine kriminaalmenetlus, kus tihti pole tõe ja õigusega enam mingit pistmist, vaid peale jääb see, kes suudab pikas menetluses ellu jääda. Kuidas sina sellesse suhtud? Mäletan, et olid mõned kuud tagasi toimunud menetluskonverentsil üsna kriitiliselt meelestatud.

EK: Ma olin kogu tudengiaja veendumusel, et üks normaalne jurist võiks tegeleda ikka normaalsete inimeste maailmaga ehk siis tsiviilsfääriga, ja et professionaalne huvi kuritegeliku maailma vastu peab küll lähtuma kas mingist madalast ajendist, milleks võib vahel olla ju ka uudishimu, või siis ülemaailmse õigluse tagamise ja maailma parandamise naiivsevõitu unelmast.

Paar aastat pärast lõpetamist sattusin aga väga inspireerivate inimeste lähedusse, nagu seda olid professorid Ilmar Rebane ja Herbert Lindmäe. Nüüdseks on minu eneseõigustuse mehhanism suutnud mulle kõrva sosistada, et esiteks on tsiviilõiguslik maailm oma vältimatus hoiakulises merkantiilsuses lihtsalt igav, ja teiseks paiknevad juura kõige keerulisemad ja huvitavamad kohad aladel, kus tuleb tänapäeva maailma reegleid järgides ja ühiskonna jaoks parimal võimalikul moel lahendada esmapilgul lahendamatu õiguslik vaidlus. Juuramaailmas on sellisteks aladeks, teadagi, kohtumenetlused.

Tegelikult olen ma [saksa sotsioloogi] Niklas Luhmanni jälgedes vähemalt viimased paarkümmend aastat olnud seda meelt, et meil on ühiskonnas veel terve rida teisigi menetlusi, mille reeglite ühtlustamise ja täiustamisega maksaks tegelda. Paraku nendega valdavalt poliitilistel kaalutlustel tegeleda ei taheta: mõnikord näkkab sogases vees paremini.

Servapidi ka Kajar Lemberi kaasust puudutavale küsimusele vastates tahan ma küll kinnitada, et mingit süsteemset ja alternatiivset süvariiki ei ole Eestis olemas. Meie kolmeastmeline kohtusüsteem toimib kindlasti rahvusvaheliselt aktsepteeritaval keskmisest kõrgemal tasemel.

Olen raudselt veendunud, et vähemalt kriminaalmenetluse tarbeks ei ole üldjuhul midagi paremat võistlevast kohtumenetlusest – mis tähendab muu hulgas, et kohus ei peaks prokurörile appi minema isegi mitte siis, kui ajakirjandus seda pigem sooviks. See kõik aga ei tähenda, et meie praegustes süüteomenetlustes oleks kõik juba ideaalselt paigas.

Kui peaksin nüüd uuesti valima, siis ilmselt oleks mu teine valik kriminaalõiguse järel just nimelt haldus-, mitte tsiviilõigus. Tudengina ei kujutanud ma aga kuidagi ette tööd mingis täitevkomitees.

Kuidas haldustsükkel sulle toona esimeseks valikuks sai?

RN: Ilmselt sai minu jaoks spetsialiseerumisel oluliseks Heinrich Schneideri, haldustsükli juhi suhtumine tudengitesse. Schneideri sisukast õppejõutööst on meelde jäänud kõrvuti ainepõhise sügavusega ka see, et tal olid ulatuslikud sidemed haldusega tegelevate spetsialistidega üle Eesti. Ta hoolitses selle eest, et igaüks meist saaks arenguks sobiliku praktikakoha. Ja muidugi [mõjutas] rühma suurus, õigemini väiksus – 11 tudengit. Õppejõudude pingutused jõudsid kõigini ja tudengite tagasiside omakorda kiiresti õppejõududeni. Nagu tead, ei tähendanud tsükli valimine ja selle edukas läbimine veel seda, et asusid sel alal tööle. Toonane riiklik suunamine pakkus sageli üllatusi.

EK: Mina olin mittestatsionaarne aspirant siinsamas Tartus, seega üsnagi „vabakäiguline“. Kujutan ette, et sinu statsionaarne aspirantuur Moskvas sisaldas ikka märksa tõsisemat reglementeeritust. Kas sul on üldse säilinud sidemeid toonaste kaasvõitlejatega?

RN: Jah, Moskva töökorraldus sisaldas õpinguid – ainepunkte küll ei antud, kuid vanemate kolleegide, ka välisriikidest tulnud kolleegide loenguid oli igati hariv kuulata. Tuli ka õpetada. Mäletan, et seminarirühm oli tõeliselt rahvusvaheline. Olin seal riigi ja õiguse teooria kateedri aspirant. Meid oli Moskvas aspirantuuris Vladivostokist Samarkandini.

Ehk on huvitav teada, et mu sealse juhendaja Oleg Leisti vanaisa Ernest Jegorovitš Leist, geofüüsik ja meteoroloog, Moskva ülikooli professor, oli sündinud Revelis ja lõpetanud ülikooli 1879. aastal Dorpatis. Igatahes teadis ka minu juhendaja mõningaid eesti keele sõnu, millest osa ei kannata trükimusta.

24. veebruar 2022 muutis paljugi. On võimatu aru saada, kuidas enam kui 200 Venemaa kõrgkooli rektorit allkirjastasid kirja sisuliselt sõja toetuseks. Millest ja kuidas sellistega edaspidi rääkida?

Eerik, sa oled olnud üsna keerulistel aegadel Tartu Ülikooli õigusteaduskonna dekaan. Sinu ametiajal süttisid tuled dekanaadis vaata et kell kuus hommikul. Mida sa tahtsid ja mida jõudsid dekaanina ära teha?

EK: Jah, olin sunnitud Eesti aja alguses, 1991–1992, olema umbes aasta dekaani kohusetäitja. Suurte valudega kogu see teaduskonna uuendamine toona toimus. Mingil ajal oli ju liikvel tõsine plaan teaduskond mõneks ajaks sootuks kinni panna, sest mida ja kuidas sa õpetad, kui kogu õigussüsteem on totaalses muutumises. Aga lõpuks suutsime ikka uued professuurid paika saada ja õpetamist jätkata.

Tollest ajast väärib ehk eraldi nimetamist suhtluse alustamine kolleegidega Šotimaalt, Glasgow’ Ülikooli õigusteaduskonna toonase dekaani professor John Granti ja meediaärimees David Fletcheriga. Suuresti šotlaste mahitusel koostati meil õigusalase kirjanduse kirjastamise ja trükkimise programm, teaduskonna õppejõudude osavõtul asutati aktsiaselts Juridica ja samanimeline ajakiri, mis on teadupärast siiani Eesti ainus õigusajakiri.

Palav sõprus šotlastega kestis mõnda aega. Lahkhelid algasid siis, kui Avatud Eesti Fond ei soovinud enam ajakirja toetada. Siis tegid šotlased ettepaneku müüa meie ajakiri neile ära. Eelleping oligi juba sõlmitud, kui me õnneks siiski, eeskätt Paul Varuli ettepanekul, tõmbasime pidurit. Aga nii või teisiti: ainuüksi Juridica sünni juures vankumatult seisjatena jäävad John Grant ja tema kolleegid usutavasti igaveseks Eesti õiguse ajalukku.

RN: Riigikohtu loomise ajal otsustasid hakata kohtunikuks ja lahkusid teaduskonnast. Võin eksida, aga äkki pole meil sellepärast tänini menetlusõigus ühte osakonda koondatud? Küll aga on kindel see, et sinu üliõpilased on kirjutanud, et oled legendaarne õppejõud, kelle mõtted ja sõnad on alati olnud konkreetsed ja arusaadavad ning loeng vürtsitatud mõnusa huumoriga. Oli ju õppejõud tore olla?

EK: Nojah, vaatamata taasiseseisvumisaja järgsetele üsna eksistentsiaalsetele muredele teaduskonnas olin ma end toona ikka täiel määral õppejõuks positsioneerinud ja tahtsin väga menetlusõigust kui teatud ühtset tervikut arendada. Aga samas tunnistan, et kui Riigikohtu esimeheks nimetatud pikaaegne teaduskonnakaaslane Rait Maruste pakkus riigikohtuniku kohta, ma kuigi pikalt ei kõhelnud. Teadsin, et näiteks Saksamaal on õppejõu ja kohtuniku ameti ühitamine täiesti tavaline nähtus. Ütlesin endale õigustuseks, et eriti menetlusõiguse õppejõule peaks kohtunikutöö ju ka õpetamispädevust ja -kindlust lisama. Eks ma nii viis-kuus aastat ikka üsna võrdsel määral ka mõlemat tooli kulutasin, seejärel tõmbusin ülikooli tööst olulisel määral tagasi. Aga nõus: õppejõutöö ongi tore; pingutust nõudev, aga tore.

RN: Halduskolleegiumi nõunikuna tõi tee mind regulaarselt Iuridicumist Riigikohtusse. Üsna sageli astusin sinu kabineti uksest sisse. Kui oleksid aga praegu õigusteaduskonna dekaan, siis millised oleksid sinu prioriteedid?

EK: Teaduskonnast pikka aega siiski mõneti eemal seisjana ei tahaks ma hakata selle üle targutama. Aga kriminaalmenetluse kui jõustruktuuride mänguvälja vähemalt ühte muudatusvajadust tahaksin küll nimetada – kuigi muudatusi on siin äärmiselt keeruline läbi viia. Pean silmas uurimisasutuste ja prokuratuuri omavahelisi suhteid.

Ma nimelt ei pea jätkusuutlikuks olukorda, et prokuratuur vastutab kogu kohtueelse menetluse, st ka uurijate töö tulemuslikkuse ja seaduslikkuse eest, ja seda muide olukorras, mil Tartu Ülikoolis tulevastele prokuröridele enam kohtueelse uurimise praktilist poolt, näiteks kriminalistikat, ekspertoloogiat, kohtumeditsiini, kohtupsühhiaatriat, kuigivõrd ei õpetata.

Aga sina, Raul, oled ju kogu aeg olnud teaduskonnas ja näinud kõike seestpoolt. Mida sa kostad [Riigikohtu esimehe] Villu Kõve kriitika kohta teaduskonna aadressil?

RN: Ma arvan, et tegemist on konstruktiivse kriitikaga. Ülitähtsa kokkusaamise õigushariduse teemal kutsus paari aasta eest kokku tegelikult Riigikohus. Tulemused on olnud kahjuks ebapiisavad. Ühtse juristieksami seaduse eelnõu – vaata et ainuke konverentsi reaalne järelm, hindamata selle sisulist tähendust – on kusagil kalevi all.

Küll poleks ma nõus riigiprokurör Andres Parmase ühes intervjuus öelduga, et teaduskond on tühi koht. Ehk arvas ta nii sellepärast, et nii Tartu kui ka Tallinna õppehoonetes liigub ringi liiga vähe põhikohaga õppejõude.

Minu meelest on teaduskond leidnud valdkondlikul põhimõttel üles ehitatud ülikoolis oma kindla koha. Jah, õppekava põhiained vajavad põhikohaga töötavaid õppejõude, kellel jätkub aega, tahtmist ja potentsiaali nii õppe- kui ka teadustööks.

Vaatamata oludele on õigusteaduse doktorantuur ligitõmbav. Võib-olla annaks enamat teha selleks, et leida õiguse õpetamisel optimaalne tasakaal ühelt poolt akadeemilise hariduse ja teiselt poolt kutseoskuste andmise vahel. Nagu iga teaduse, nii ka õiguse tundmaõppimisel on oluline pöörata suuremat tähelepanu üldteoreetilistele baasteadmistele.

Ütleksin nii, et õigusteaduse õppimine-õpetamine peab aitama kujundada korrastatud mõtlemist, kus kõrvuti seaduseparagrahvide teadmisega peab leiduma koht ka õigusteaduse enda „seaduste“ tundmisel.

Aga sina kinkisid teaduskonnale möödunud aasta detsembris su 70. sünnipäevale pühendatud konverentsil imeflöödid – nii sellenimelise raamatu kui ka pilli. Millist imet ootad?

EK: Noh, ma ei ole küll sada protsenti nõus kogu kriitikaga, mida esitas möödunud aasta Akadeemia 7. numbris Riigikohtu esimees, aga meie kõrghariduse, sealhulgas õigusteaduse ja -hariduse tõsiseid probleeme ei saa ju maha vaikida. Kuna mul kiireid ja lihtsaid lahendusi pakkuda pole, siis arvasingi, et ehk võiks kuidagi abiks olla minu põlvkonna laste üks lemmikraamatuid – [Emil Kolozsvári Grandpierre’i] muinasjuturaamat „Imeflööt“.

Esiteks on ju raamatuid ikka tore kinkida. Teiseks on tore seegi, kui kinkelepingu ese on sulle endale kunagi väga meeldinud ja kui see pärineb ajast, mil Ungari koos ungarlastega oli vähemalt eestlaste jaoks vägagi lugupeetud ja ihaldatud hõimurahva riik.

Kolmandaks aga on eriti tore see, et kõik lood selles raamatus, ükskõik milliseid kobarkäkke ka vahele ei tuleks, on ikka õnneliku lõpuga. Peab ju lootma, et kunagi tulevikus, nii nagu ka aegade alguses, on meie õigusteaduskond taas üks ülikooli iseseisvatest teaduskondadest ja äkki saame isegi tagasi ka omaaegse teise maja.

Aga „Imeflööt“ pole hea raamat mitte õnnelike lõppude poolest. Kui vaatan Eesti elu, siis tunnen ennast täpselt nagu kuningas muinasjutust „Kuningapoeg Mirko“. See muinasjutt algab järgmiselt: „Elas kord kuningas. Sel kuningal üks silm kogu aeg nuttis, teine naeris.“ Kui sedalaadi olukord kestaks stabiilselt, poleks mõtet väga muretseda, aga paraku, mida aeg edasi, seda enam tajud, et naerval silmal kipub tööd pidevalt vähemaks jääma.

Teaduskonnale raamatu ja pilli üleandmise menetlust lõpetades sain nentida, et kõnealuse raamatu kõige pikem lugu on jutt pealkirjaga „Imeflööt“. See ongi omamoodi instrumentaalne lugu sellest, kuidas siis tegelikult ja praktiliselt muresid murda ja elu õnnelikumaks muuta. Ja ongi nii: ei ole vaja mingit mõõka, muud relva ega ka mitte karistusõiguslikku kättemaksu. Piisab täiesti ühest imeflöödist, mis paneb kogu riikliku, aga ka eraõigusliku lolluse lihtsalt tantsima ja väsitab nad sedavõrd ära, et normaalne elu saab normaalselt jätkuda.