Õiglane üleminek taastuvenergiale ja kliimaneutraalsele majandusele tähendab ideaalis, et inimestele, kelle elu see puudutab, on tagatud töö ja elatis. Eestis räägitakse õiglasest üleminekust peaasjalikult Ida-Virumaal seoses põlevkivi kaevandamisega. Mida see aga täpsemalt tähendab?

Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli teadlased uurivad eeloleval kuuel aastal, millisena alustab Ida-Virumaa üleminekut kestlikule majandusmudelile ja missuguseks võiks piirkond kujuneda. Vestlusringis arutlevad õiglase ülemineku üle sotsiaalteadlased Triin Vihalemm, Margit Keller ja Erkki Karo.

Sõnapaar õiglane üleminek on avalikus teadvuses juba juurdunud, samuti ehk teatakse deviisi „kedagi ei jäeta maha“. Mida see idee endas aga hõlmab? Näiteks Kanada keskkonna- ja sotsiaalteadlane Nathan J. Bennet on koos kolleegidega toonud õiglase ülemineku arutellu mõisted tunnustav, protseduuriline ja jaotav õiglus, mis kirjeldavad senise kohaliku eluviisi tunnustamist, kogukonna osalust otsustusprotsessides ja hüvede jaotamise läbipaistvust. Kelle või mille suhtes ja mil viisil püütakse Ida-Virumaal õiglane olla?

Triin Vihalemm: Sotsiaalse õigluse teemad alles hakkavad kestlikkusuuringutes kanda kinnitama. Mõnevõrra lihtsustatult võib õiglusest rääkida esiteks selle kaudu, kuidas jaotuvad tulud ja kulud ehk kes muutustest võidab, kes kaotab.

DISKUSSIOON Triin Vihalemm.jpeg

Triin Vihalemm: Õiglast üleminekut ei ole võimalik teha miljonite eurode ja viie aastaga, pigem on selleks vaja meie ühiseid miljardeid ja palju pikemat aega. FOTO: erakogu

Teiseks tuleb vaadelda protsessi: kes pääseb laua taha kaasa rääkima, kas Ida-Viru asju juhitakse Tallinnast ja uuritakse Tartust või on kohalikud inimesed võrdsed partnerid? Keda üldse tunnustatakse legitiimise asjaosalisena?

Ida-Viru etnilis-kultuuriline olukord ja sealse kohaliku poliitika valitsemistavad ei anna paraku lihtsaid vastuseid. Võtmeküsimus on selles, kuidas suureneks Ida-Virumaa inimeste ja organisatsioonide võimekus muutuste kaasjuhtimiseks, sealhulgas projektiraha taotlemiseks Õiglase Ülemineku Fondist ja projektide elluviimiseks.

Margit Keller: Õigluse kontseptsioonis eristatakse ka ajalist ja ruumilist mõõdet. Ajalist selles mõttes, et õiglane tuleb olla ka tulevaste põlvkondade suhtes: praegused lapsed ja lapselapsed ei tohiks päranduseks saada täiesti rikutud elukeskkonda või laastatud majandust.

Teatud mööndustega võib samas võtmes mõtestada ka eestikeelsele üldharidusele üleminekut – see on teine suur üleminekuprotsess, mis tuleb Ida-Virumaal kiiresti ära teha. Eestikeelne haridus annab noorele põlvkonnale paremad võimalused, vähendab ebaõiglust, mida üleminekuga venitamine on aastaid võimendanud.

Ruumiline mõõde tähendab maailmas valusat debatti selle üle, et need, kes on reostanud ja kliimakriisi tekitanud, on teinud seda paljuski teiste arvelt: maailma lõunapoolsed riigid kannatavad kahju, aga ise ei ole veel „tarbimispeole“ jõudnud. Õigluse lahendamata dilemma on seegi, et uued rohetehnoloogiad põhinevad suuresti lõunapoolkera riikide loodus- ja inimressursi ekspluateerimisel.

Erkki Karo: Ida-Virumaa on selles suhtes keerukas juhtum, et see piirkond on meile aastakümneid tootnud odavat elektrit. Sellest on tulenenud ka regiooni tööstusidentiteet ja uhkus ning vähemalt põlevkivisektoris töötavatele inimestele konkurentsivõimeline töötasu.

See on olnud ülejäänud Eesti ning ka paljudele idavirulaste jaoks toimiv kombinatsioon, olgugi et see on pikas perspektiivis toimunud inimeste tervise ja looduse kahjustamise arvelt, meie „sisemise ida“ ärakasutamise teel.

Muutustega võib kaasas käia ka süvenev ühiskondlik kihistumine, sest eliit suudab paremini kohaneda. See tähendab, et üksnes fossiilse energeetika asendamine rohetehnoloogiaga ei ole kestlik lahendus. Õiglane üleminek eesmärgina muudab kogu rohepöörde palju süsteemsemaks ja keerukamaks protsessiks.

Mis on teie ülesanne selles protsessis teadlastena?

Triin Vihalemm: Meie kui teadlaste ülesanne on vaadelda, kuidas neid õiglusega seotud dilemmasid muutuste tegemisel ja toetuste andmisel arvesse võetakse. Me ei ole ideoloogid, kes ütlevad, kuidas idavirulased elama peavad. Saame tähelepanu juhtida erinevatele õigluse käsitlustele, mida ei pruugita majanduse mitmekesistamise ja tööjõu teemalises keskustelus märgata.

Näiteks praegu on rohepööre piirkonna elanike jaoks pigem negatiivse märgiga – eeskätt suurtöösturite jutu põhjal, kes peavad loobuma sisseharjunud tootmisviisidest. Pole aga pööratud tähelepanu sellele, millise tulevikukahju ärajäämist ja missuguste uute võimaluste avanemist see teistele elanikkonnarühmadele kaasa toob.

Kui Eesti Energia tegi esimese koondamislaine, makstes vabatahtlikele lahkujatele kompensatsiooni, kasutasid noored kaevurid võimalust maa alt välja tulla. Noored mehed ei tahtnud jätta tervist kaevandusse, sest nad olid näinud oma isade ja vanaisade probleeme.

Olete juba intervjueerinud neid, kes on Ida-Virumaal otsuste tegemise juures. Mida olete seni teada saanud?

Triin Vihalemm: Oleme intervjueerinud Ida-Viru katusorganisatsioonide töötajaid, kes veavad eest turismi, ettevõtluse arendamise projekte ja kultuuri; samuti avaliku sektori tööandjaid, omavalitsuse liikmeid, haridustegelasi. Osa neist on olnud otsuste tegemise juures, osa mitte.

Peamine mure, mida esile tuuakse, on bürokraatia rohkus ja kõikvõimalike menetlusprotsesside pikkus, näiteks planeeringute puhul.

Õiglase ülemineku raha jaotamisest rääkides oleme kohanud ka väljajäetuse-, üleoleku- ja jõuetusetunnet. Seegi on omakorda tekitanud umbusku. Inimesed on pidevast külaliste voorimisest ja intervjuudest väsinud ja neid on raske motiveerida.

Meie ülesanne on, et meid ei tajutaks arrogantsete teadlastena, kes küll uurimismaterjali ammutavad, aga teadmisi või väärt nõu vastu ei anna.

Praeguseks võib intervjuude põhjal öelda, et protseduurilist õiglust on olnud vähevõitu, kuid eks protsess ongi uus ja kõik osapooled õpivad jooksu pealt.

Üks märke, et rahvast pole muutuste käigus piisavalt kuulatud ja osalema kutsutud, on vastupanu.

Erkki Karo: Vastupanu on sellises olukorras loomulik nähtus. Mida suuremad on muutused, seda suuremad on ka kahtlused, kõhklused ja hirm.

On tõsi, et senised rohepöördega seotud muutused, mis on piirdunud ennekõike energiatootmissüsteemide ümberkujundamisega, on endaga kaasa toonud vastuseisu põhimõttel „mitte minu tagaaias“. Rohepöörde ja õiglase ülemineku laiemas kontekstis on need aga võrdlemisi lihtsad probleemid. Need „tagaaiad“ on üsna pisikesed ja nad on õpetanud poliitikakujundajaid ühtemoodi kaasama ning muutusi läbi suruma.

Kui aga sellised siirded puudutavad näiteks toidulauda – võtame kas või idee süüa rohkem tervislikku ja keskkonnasäästlikult toodetud toitu ning ühtlasi taastada elurikkust –, siis Euroopa põllumeeste hiljutised protestid on näidanud, et kollektiivse vastupanu ennetamiseks ja sellele reageerimiseks ei ole meie institutsioonides piisavalt oskusi.

Ka õiglase ülemineku protsess hõlmab laiapõhjalise siirde tunnuseid: vaja on uusi tootmis- ja tarbimispraktikaid, mis omakorda mõjutavad piirkonna identiteedi ja kuuluvuse alustalasid. See tähendab, et kõik üleminekud on poliitilised ja tegelikult vajame ka Eestis õiglase ülemineku sügavamat poliitilist mõtestamist ja sihiseadmist. Selleta on neid muutusi keeruline juhtida.

Näiteks Hollandi hiljutised uuringud on näidanud, et üleminekuga seotud ülesanded – kestlikumate lahenduste toetamisest kuni mittekestlike lahenduste väljajuurimiseni – ei sobitu hästi praeguste valitsemismudelitega. See toob omakorda kaasa ametnike vastumeelsuse siirde keerulisemate tahkudega tegeleda.

Triin Vihalemm: Eesti õiglase ülemineku protsess on praegu suuresti kanaliseeritud Õiglase Ülemineku Fondi tehnokraatiasse. Sisult peaksid need Euroopa Liidu vahendid aga olema lihtsalt katalüsaator Eesti valitsusasutuste, ettevõtete ja kodanike käitumis- ja investeerimismustrite muutumiseks.

Õiglast üleminekut ei ole võimalik teha miljonite eurode ja viie aastaga, pigem on selleks vaja meie ühiseid miljardeid ja palju pikemat aega. Ida-Virumaal toimuv on sisuliselt juhtprojekt kogu Eesti rohepöörde ehk kestlikuma majanduse ja ühiskonnakorralduse poole liikumiseks.

Margit Keller: Sellistes protsessides ei peaks osapoolte dialoog kunagi lõppema. Peame veel õppima, kuidas korraldada sisulist kuulamist ja osalemist ning teha valitsemine ja poliitikakujundus paindlikumaks ja katsetamisjulgemaks.

Me ei tohiks ennast petta, nagu me teaksime ette, mis kümne aasta pärast juhtub. Ühiskondliku muutuse keerukust ja määramatust ei saa kunagi lõpuni ette aimata ja hinnata seda ainult juurde tekkivate töökohtade arvu kaudu.

Meie seireprojekti üks eesmärk on leida paindlikke ja parimale teaduslikule teadmisele tuginevaid ülemineku korraldamise viise ning aidata neid levitada.

Millised on teiste riikide kogemused õiglase ülemineku suunamisel?

Margit Keller: Õiglane üleminek on Euroopa Liidus nii uus protsess, et süsteemset pilti ei ole veel olemas. On üksikud juhtumiuuringud siit ja sealt, on loodud ka õiglase ülemineku platvorm, kus erinevad töörühmad oma kogemusi jagavad, sest õpitakse ja leiutatakse n-ö sõitval rongil.

Näiteks nii Lääne-Makedoonias, Poola Sileesias kui ka Portugalis lähenetakse õiglase ülemineku seirele väga tõsiselt. Sileeslased on uhked oma kodanikuühenduste üle, kes protsessis jõuliselt kaasa räägivad.

Šotimaal loodi ümberõppeks ja uue töökoha leidmiseks juba viisteist aastat tagasi süsteemne [oskuste arendamisega tegelev] organisatsioon Skills Development Scotland – midagi sellist, nagu oleks meie Töötukassa ja Kutsekoja teenuste liitmisel.

Euroopa uurimisprojektis CINTRAN, kus ka Ida-Virumaa on olnud üks uuritav piirkond, on samuti näha huvitavaid tulemusi. Piirkonnad, kus domineerib palju CO₂ heidet tekitav tööstus, on üle Euroopa põdema jäämise ohus.

Nii Ühendkuningriigi kui ka Saksamaa ajaloolised kogemused näitavad, et kaevanduspiirkondade muutumise lood on enamasti üsna valulikud. Suur risk on elanikkonna kahanemine.

Seevastu Reini piirkonnas Saksamaal tehtud analüüs näitab, et fossiilsetest kütustest eemaldumine on omaks võetud, töökohtade kao kompenseerimine ei ole enam kõige tähtsam, on jõutud hoopis uude faasi. Suletud kaevandustest jääb maha tohututes kogustes maad ning näiteks Reinimaal on alanud debatt, mida sellega teha: kas kasutada turismiks, põllumajanduseks või tööstuseks. Samuti on võimalus looduskeskkond taastada ja lasta metsal kasvada. Ent kes pääseb otsustama, mida maaga ette võtta ja kuidas siin mitte uusi probleeme juurde tekitada?

Mis oleksid kolm kõige tähtsamat asja, mida esmajärjekorras õiglase üleminekuga seoses ette võtta?

Triin Vihalemm: Selleks, et õiglase ülemineku üle saaks sisulist ja edasiviivat debatti pidada, tuleks see poliitilisel tasandil ümber mõtestada: kohustuse ja kulu asemel peaksime mõtlema vajadusest ja võimalusest. Oleme siiani oma euroopalikus kurtmises ja kritiseerimises jätnud tähelepanuta selle, et muu maailm, Ameerikast Aasiani, on juba pannud rohelisele majandusele ülemineku oma pikaajalise arengumudeli keskmesse. Kui me sellel tulevikumajanduse globaalsel tuiksoonel teistega kaasa ei lähe ning võimalusi ei otsi, ei leia ega näe, pole meil ka eriti ilusat tulevikku loota.

Erkki Karo: Selles kontekstis tuleks õiglaseks üleminekuks ette nähtud 340 miljonit eurot mõista üksnes seemnerahana. Oluline on sõnastatud strateegiaid, meetmeid ja reegleid pidevalt üle vaadata, et seemneraha kiirendaks kohalikku õppimise ja investeerimise protsessi.

DISKUSSIOON Erkki Karo.jpeg

Erkki Karo: Riigi strateegilises planeerimises peaks lõppema veendunud näo tegemine, et me teame täpselt, mis toimub aastal 2050. Me ei tea seda. Vaja on koosloomelist, katsetavat poliitikategemist. FOTO: erakogu

Ida-Virumaad ei peaks käsitama kui Brüsselist ja Tallinnast juhitavat kurnatud, mahajäänud ja probleemset perifeeriat, vaid kui ulatuslikuma rohepöörde katsetamiseks mõeldud „liivakasti“, kus saab Ida-Viru inimeste endi eestvedamisel proovida uusi valitsemis-, kogukonna- ja ärimudeleid.

Riigi strateegilises planeerimises peaks lõppema veendunud näo tegemine, et me teame täpselt, mis toimub aastal 2050. Me ei tea seda ja seetõttu on vaja koosloomelist, katsetavat poliitikategemist.

Margit Keller: Ida-Viru õiglasest üleminekust ei saa mõelda projektipõhiselt, see on kogum paljudest protsessidest. Koostöös kogukonnaga tuleb edendada mõtte- ja tegutsemisviiside muutusi, mis viivad pideva, kogu elu kestva õppimise, kohanemise ja ettevõtlikkuseni. Õppimine ei tähenda ainult kooliskäimist ega ümberõppekursusi, vaid ka ettevõtlikkust, otsimise ja katsetamise julgust.

Õiglase Ülemineku Fondist rahastatavad mahukad täiendusõppeprogrammid ja tasemeõppekavad on hea algus. Mida rohkem inimesi saab uuesti või edasi õppimise kogemuse, seda parem.

Sotsiaalteadlaste töörühm otsib vastuseid

Kahe ülikooli, Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli veetava Ida-Virumaa siirdeprotsesside analüüsi ja seire eesmärk on selgitada välja võimalused piirkonna muutuse sotsiaal-majanduslikult õiglasemaks kujundamiseks ning pakkuda piirkonna arengu eestvedajatele selleks vajalikke töövahendeid.

Seires on lõimitud mitu teemat: Ida-Viru elanike siirdest haavatavus ja innovatsioonipotentsiaal, tööjõu seire ja prognoos, siirde tervisemõju ja terviseteenuste areng, ettevõtete muutuvad ärimudelid ja tehnoloogiamahuka innovatsiooni rakendamine ning õiglase ülemineku valitsemine.

Siirdeprotsesside seiret koordineerib Tartu Ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni kaasprofessor Margit Keller, kelle sõnul on tegu pikaajalise ainulaadse protsessiga, mis ei saa „valmis“ aastaks 2029, mil projekt lõpeb. „Teadlaste siht on anda Ida-Viru arengut kujundavatele otsustajatele piirkonnast terviklik ülevaade ning luua mitmesugused abivahendid, et tulevast arengut jälgida ja suunata.

Triin Vihalemm, Tartu Ülikooli kommunikatsiooniuuringute professor: „Meie eesmärk on aidata leevendada piirkonna pihtasaamist rohepöördest põhjustatud muutustega ja leida uusi arenguvõimalusi. Keskendume sellele, kuidas saaks regiooni üleminek toimuda nii, et majandust, loodust ja inimesi nende mitmekesisuses arvesse võetaks.“

Erkki Karo, Tallinna Tehnikaülikooli Ragnar Nurkse instituudi direktor ja professor tenuuris: „Meie töö põhineb praktilise arengu seire ja teadusliku analüüsi ühendamisel. Ida-Virumaal toimuvad üleminekuprotsessid on erinevate sotsiaalsete ja etniliste väljakutsete tõttu palju keerulisemad ja pakuvad rohkem õppetunde kui praegu teadusuuringute keskmes olevad „vana“ Euroopa juhtumid.“

Margit Keller, Tartu Ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni kaasprofessor ja sotsiaalteaduste valdkonna dekaan: „Seiremudeli väljatöötamise ja katsetamise käigus suhtleme tihedalt Ida-Virumaa organisatsioonide ja ühendustega ning edendame oskusi tõenduspõhiselt eesmärke seada, nõudmisi esitada ja üleminekut hinnata.

Uurimistöö on kokku toonud transdistsiplinaarse uurimisrühma, mis tähendab, et eri taustaga uurijatega koos on laua taga näiteks kohalikud katusorganisatsioonid, kohalikud omavalitsused, olulised avaliku sektori asutused. Nad ei ole meie jaoks uurimisobjektid, vaid koostööpartnerid, kellega koos selgitame välja, missugune on parim seiremudel ja kuidas seda kohalikul tasandil on kõige otstarbekam kasutada.“