Tere!

Mis sul uudist?

Mul niipalju, et lükkasin ajapuuduse tõttu kolmandat korda edasi ülikooli ajaplaneerimise sisekoolituse. No lihtsalt pole aega!

Näiteks tänane hommik. Mõtlesin, et tulen varem tööle ja vastan kirjadele. Aga juba pool kümme hommikul heliseb lauatelefon. Projekti PI^* on paanikas: meil on põhjendamata kulutused! Mille jaoks täpselt ma lasin arvutile teise kuvari juurde osta?

Jõllitan ekraani ja mõtlen abikõlbulikku vastust. Huvitav, kas peaksin selgitama, mida täpselt ma arvutist vaatan, või on abikõlbulikkuseks vaja lihtsalt õige lahter täita? Pärast pooletunnist arutelu iseenda ja PI-ga kirjutan, et kuvan arvutist andmeid.

Abikõlbulikkus on üldse imelik asi. Näiteks kord polnud meie naaberinstituudis abikõlbulik üks tahvel. Oli teine euroraha eest ostetud, kleepski kenasti peal. Kuid osutus abikõlbmatuks, sest kitsuke ruum, kus seda kasutati, võimaldas tahvli panna vaid püstipidi. Sihtotstarbeline olnuks pikkupidi. Järelikult abikõlbmatu!

Aga aja juurde tagasi. Pärast abikõlbulikkuse lahtriga maadeldud tunnikest jõudis kätte lõunapaus. Arvestades, et kaubamajas oli allahindlus, paar raamatut ootas raamatukokku tagastamist ning päevaprae asemel tahtsin sušit, venis lõuna kahetunniseks.

Pärastlõunal olin endale tõotanud võtta ette publikatsiooni retsensioonid. Jõudsin juba retsensentide ettepanekud lahti teha, kui postkasti potsatas instituudi juhi meeldetuletus, et koosolek on. Tingimata on vaja koosloomeliselt arutada instituudi töökeskkonna säilenõtkust ja toimepidevust.

Olgu, ajurünnakud mulle meeldivad. Teamsi koosolek algas, nagu ikka, tehniliste viperustega. Üks ei kuulnud teist, kolmandal oli kehv ühendus ja neljas unustas vetsuskäigu ajaks mikri vaigistada. Koosolekul, nagu ikka, puudus päevakord. See võimaldas säilenõtkelt teha koosloomelist nägu ja, tänu taevale, samal ajal tegeleda nende e-kirjadega, mis mul varahommikul plaanis olid.

Tunniajaselt koosolekult lahkusin kahe tunni pärast vabandusega, et pean lapsele kooli järele minema. Pärast tuli küll meelde, et on koolivaheaeg.

Igatahes kell 16.30 lasin pastakal lauale kukkuda, sest nagunii poleks enam olnud piisavalt aega retsensioonidega tegeleda või muid pühendumist nõudvaid asjatoimetusi ette võtta. Kõigepealt peab ikka enda tass täis olema, mõtlesin, kui läksin massööri juurde. Viimasel ajal on jälle kaelaprobleemid tekkinud – see pikk laua taga istumine ikka tapab. Erasektoris kindlasti sellist probleemi poleks.

Aga seda, kuhu kaob aeg ja miks üldse midagi tehtud ei jõua, peaks lausa teaduslikult uurima.

Päikest!

Veste

---------------------------------------

See kiri põhineb ülikooli töötajate tõestisündinud lugudel ega sisalda konfidentsiaalset informatsiooni.

^* PI – ingl principal investigator, vastutav uurija.