Teadus ja kunst on inimkonna kaks silmapaistvaimat distsipliini, mis oma sügavamates kihtides püüdlevad ühe ja sama eesmärgi poole: mõista maailma toimimist ning rikastada meie elu ja keskkonda.

Tartu Ülikooli ajalugu on kunstist läbi põimunud ja selle tähtsust ei tohi alahinnata ka meie teadusloos. Näiteks Karl Ernst von Baer jõudis kuulsa embrüoloogiateooriani teadaolevalt suuresti just joonistades ja inimkehas toimuvaid protsesse paberil visualiseerides.[1] Seega oli loomulik, et kui ülikool 1802. aastal uuesti avati, siis hakkas juba järgmisest aastast tegutsema ka joonistuskool, mida vajasid esmajoones õpetajakutse ning loodus- ja arstiteaduse üliõpilased.[2]

Ülikooli kunstimuuseumis oli tänavu juunist oktoobri lõpuni üleval näitus „Loovus². Tartu Ülikooli teadlased ja kunstiharrastus“, kus muu hulgas eksponeeriti ülikooli arendusprorektori Tõnu Esko installatsiooni „Y-kromosoom“. Teos on valminud juba 2021. aastal, mil Voronja galeriis toimus teadlastest abielupaari Kaija Põhako-Esko ja Tõnu Esko kureeritud suvenäitus „Kolmainsus – Teadus. Kunst. Ulme.“.

Installatsioon koosneb kolmest suuremast osast: raamaturiiulist Piiblitega, 47 geeni valkude 3D-mudelitest ning raamatust „Inimese Y-kromosoom (omanik Tõnu Esko)“. Võib öelda, et see raamat, milles on esitatud Esko isiklik Y-kromosoom – kokku 27 miljonit tähemärki[3] – on intiimseim isikuandmete kogu, mida üks inimene saab enda kohta jagada.

Inimese DNA pikkus on 3,3 miljardit aluspaari, mis on omakorda pakendatud 46 kromosoomi. Installatsiooni kaudu on võimalik mingilgi kujul hoomata, kui tohutut hulka infot inimene endas kannab. „Paslik on võrdluseks võtta Piibel – tekst, mis võtab kokku inimeseks olemise võlud ja valud, laob vundamendi ühiskondlikele normidele ja reeglitele ning on teejuhiks nii heas kui halvas. Piiblis on keskmiselt 1200 lehekülge ning see sisaldab umbes 3,1 miljonit tähemärki. Seega on ühe inimgenoomi kirjapanekuks vaja pea 1000 Piiblit,“[4] on kirjutanud Tõnu Esko.

Installatsioon loob paralleeli pühakirja ja -pildi kummardamisega, tuletades vaatajale meelde, et inimene on oma olemuses tuhandeid kordi keerulisem kui Piibel või ükski muu kirjapandud tekst. Teose taustal loebki kõnerobot raamatu sisu täht- ja numberhaaval ette, aluseks eestikeelse Piibli rütmistatus: komad, punktid, tühikud. Teos oma tervikus esitleb kunsti ja teadust võrdsete partneritena ning näitab, kuidas on võimalik tuua reaalteadused kunsti kaudu publikule lähemale.

Kahe teadlase kunstiarmastuse juuri ei pea kaugelt otsima. Materjaliteadlane Kaija Põhako-Esko on õppinud kunstikoolis ja geeniteadlane Tõnu Esko töötanud bakalaureuseõpingute kõrvalt sepana. Tudengiajal, kui kumbki elas maailma eri paigus, kohtusid nad aeg-ajalt Euroopa linnades teaduskonverentsidel ja sisustasid vaheaegu kunstimuuseume külastades. Võib öelda, et seal kujunes ka nende kunstimaitse, mida Tõnu Esko defineerib umbes nõnda: kui oled elus näinud vähemalt 10 000 kunstiteost, siis tekib iseeneslik äratundmine, milline teos meeldib ja milline mitte. Vähem tähtis ei ole ka tehniline meisterlikkus – kunst peab olema selline, mida ise järele teha ei suuda.[5]

Installatsiooni „Y-kromosoom“ üks osa leidis pärast näituse lõppu koha Tõnu Esko töökabinetis. Tervikteos ilmselt uuesti publiku ette niipea ei jõua, kuid olgu see inspiratsiooniks nii humanitaar- kui ka reaalteadlastele. Tuleb välja, et me ei olegi nii erinevad.

Näitus „Loovus². Tartu Ülikooli teadlased ja kunstiharrastus“ juhatas sisse novembris ülikooli muuseumis avatava näituse „Kunst või teadus“, mille fookuses on 19. sajandi teadusillustratsioon ja kunstioskuse praktiline vajalikkus varasemas teadusmaailmas.