29. detsembril tähistame eestikeelse ülikooli esimese rektori Henrik Koppeli 160. sünniaastapäeva. Arstiametit pidanud Koppel oli eelmisel sajandivahetusel Jaan Tõnissoni järel Tartu linna mõjukuselt teine eestlane, kelle mälestuse jäädvustamisele linnaruumis tasuks tõsisemalt mõelda, kirjutab raamatu „Rektor Henrik Koppel“ autor Ken Kalling.

Henrik Koppelit meenutavad praegu rinnakuju ülikooli kõrvakliinikus (Koppel spetsialiseerus kõrva-, nina- ja kurguhaiguste arstiks), mälestustahvel Viljandimaal sünnitalu seinal ning mälestuspink Tartus Toomel; muidugi ka mõned portreed ülikoolis ja raamatukogudes ning 2007. aastal ilmunud elulooraamat Tartu Ülikooli rektorite sarjas.

1863. aastal talupidaja peres ilmale tulnud Koppel õppis Viljandi ja Tartu gümnaasiumis ning astus 1884. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonda. Temast sai ka Eesti Üliõpilaste Seltsi liige.

Koppeli esiletõus algas Tartu Käsitööliste Abiandmise Seltsi esimehena 1894. aastal laulupidu korraldades. Õnnestunud pidu käivitas nii mõnegi asjaosalise arvates „Tartu renessansi“, uue tõusu rahvuslikus liikumises, mis lõpuks ka võidule viis.

Kaine mõistusega visionäär

PILK MINEVIKKU Henrik Koppel (TÜ raamatukogu).jpeg

1920. aasta veebruaris nimetas vabariigi valitsus professor Henrik Koppeli esimeseks eestikeelse ülikooli rektoriks. Allikas: TÜ raamatukogu

See ei olnud Koppeli järel rektoriametit pidanud Johan Kõpu sõnul enam „tunderahvuslus“, vaid „elunõudeid silmaspidav, teravalt nähtud põhimõtteid järjekindlalt teostav ja oma seisukohta tõsiselt, kuid kainelt hindav iseteadlik rahvusline mõtte- ja teguviis“. Selline töö oligi Koppeli tugev külg, talle langesid sageli ülesanded, kus oli vaja ajada majandus- ja administratiivasju, säilitada kaine mõistus ning näha kaugemaid perspektiive, kui seda pakkus päevapoliitika.

1906. aastal sai Koppelist Vanemuise Seltsi esimees, siis valmis ka uus teatrihoone. Samuti kerkis suuresti tänu talle Eesti Üliõpilaste Seltsi maja. Haridusellu panustas Koppel nii raha kui ka tööga Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi esimese esimehena. Ta asutas stipendiumifonde, aitas kaasa Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti Kirjanduse Seltsi tegevusele ning oli 1912. aastal sündinud Põhja-Balti (loe: Eesti) Arstide Seltsi üks asutajaid ja esimees.

Koppel uskus, et eestlased on edu saavutanud eeskätt tänu seltsitööle. Iseseisvuseelsel ajal osales ta siiski aktiivselt ka poliitilises elus, sh Tartu linnavolikogu töös. Just tema korteris loodi esimene eestlaste erakond, Eesti Rahvameelne Eduerakond.

Arstina avanes Koppelil suur tööväli tervishoiu ja loodusteaduste populariseerimisel ning karskusliikumises. Ta oli 1903. aastal ilmuma hakanud ajakirja Tervis toimetaja. Igapäevasele arstitööle lisandus 1904. aastal õppejõu amet ülikoolis: esialgu eradotsendina, kuid 1917. aastal juba sisehaiguste erakorralise professori ja aasta pärast korralise professorina.

Samm, mida tulevane rektor kahetses, oli lahkumine 1918. aastal koos evakueeritava ülikooliga Voroneži. Tagasi vabas Eestis, kirjutas ta, et olles mitte osalenud iseseisvuse kättevõitmisel, ei oma ta ka moraalset õigust täie rinnaga Eesti asjades kaasa rääkida. Ometi sai temast noores riigis väga oluline isik. 1920. aasta veebruaris nimetas vabariigi valitsus Henrik Koppeli esimeseks eestikeelse ülikooli rektoriks.

Tööga esimeseks meheks

Peamine argument sealjuures ei olnud ilmselt mitte see, et Koppel oli ülikoolis üks esimesi eesti rahvusest professoreid. Määravaks osutusid tema panus rahvuslikku töösse, haridus- ja teadusellu ning järjekindlus ja töövõime. Loodeti, et Koppel jätkab samas vaimus, ega eksitudki.

Tegelikult kummitas rektoriametiski Koppelit esialgu „teise mehe“ staatus – oli ju paljude silmis ülikooli tegelikuks juhiks kuraator Peeter Põld. See olukord muutus, kui 1925. aastal valiti Koppel ülikooliseaduse alusel rektoriametisse teisekski ametiajaks.

Koppel kirjutas, et töö „hõlbus ei ole, sest see rahvas, kelle üle tuleb valitseda, on üks üpris isesorti element, kui „vaim“ peale tuleb“. Ta tõi paralleeli hoonele vundamendi rajamisega olukorras, kus projekt veel päris valmis ei ole ja materjalide valikki nõuab alles otsustamist.

Tõepoolest – need kaheksa aastat, mil Henrik Koppel rektoriks oli, olid eestikeelse Tartu Ülikooli kujunemisel väga olulised, ülikoolile laoti tugev vundament.

Oma vaadetelt akadeemilise elu eri valdkondadele oli Koppel pigem liberaalne. Teine asi oli keeleküsimus: eesti keelest teaduskeele tegemine oli rektori üks eesmärke.

Rektor Koppeli isiklikud eelistused leidsid väljundi loodushoius – ülikooli 1921. aasta otsus asutada Lääne-Saaremaal Kuusnõmmel bioloogiajaam, millega liideti ka Vaika saared, viis selleni, et 1924. aastal alustas seal tööd Eesti Vabariigi esimene looduskaitseala.

Juba Koppeli eluajal küsiti, kas ta pole end rahvusliku ülesehitustöö eri suundade vahel liigselt killustanud, selle asemel et mõnes kindlas vallas au ja kuulsust teenida. Nii küsijad tegelikult teadsid vastust: seda, et Koppelit ei pannud tegutsema kuulsusejanu, vaid sisemine sund ja vastutustunne oma rahva saatuse ees.

Oma mitmetahulisuses oli Henrik Koppel kindlasti „renesansi-inimene“, kuid ta sobituks ka tänapäeva, sest pidas oluliseks keskkonna ja vabakonna olulisust Eestimaa elus. Panustades Eesti kõrghariduse ja teaduse sündi, oli rektor Koppel üks neist, kes lõid meile võimaluse rääkida Tartu Ülikoolist kui rahvusülikoolist.