„Liivakastis“ õpitakse kasutama disainmõtlemise tööriistu
Sandbox (eesti keeli liivakast) tähendab arendajate slängis toote katsetamisfaasi. Delta maja Sandbox on rahvusvaheline õppeprogramm, kus õpitakse disainmõtlemist, digitoodete, näiteks äppide ja muude digitaalsete lahenduste loomist ning selle loomisprotsessi juhtimist.
Ukrainlanna Yana Halas valis 2020. aasta sügisel Tartu Ülikooli Delta keskuses pakutavast Sandboxi õppeprogrammist kaks kursust. Õpitav meeldis talle niivõrd, et nüüd on Yanast saanud Sandboxi meeskonna liige ja üliõpilaste mentor.
„Kaks toonase töörühma tudengit, sealhulgas mina, olid Tartu Ülikoolist, teised kaks Mannheimi Ülikoolist Saksamaalt,“ meenutab Yana. „Pidime lahendama probleemi, mille oli välja pakkunud Saksa sotsiaalne IT-ettevõte AfB. Nende põhitegevusala on kasutatud arvutite, kuvarite jmt taaskasutus.“
Sandboxi õppeained:
- tarkvaratoodete juhtimine
- inimese ja arvuti interaktsioon
- digitootejuhtimise seminar
- loomeprotsess disainmõtlemises
- digitootedisaini lühiprojekt
- rahvusvaheline digiinnovatsiooni projekt
- digitootejuhtimise ettevõtlusprojekt
Üliõpilaste eesmärk oli välja selgitada tõhusaid viise, kuidas innustada inimesi oma kasutatud seadmeid AfB-le ära andma või müüma, selmet neid minema visata.
„Meie meeskond oli suurepärane – kõik olid pühendunud,“ ütleb Yana. „Uurisime kasutajate arvamusi, tegime ajurünnakuid, ehitasime algseid prototüüpe. Viimaks pakkusime välja veebikanali prototüübi, kus inimesed said kergesti oma seadme registreerida, otsida infot, pakkuda hinna, printida postipakile aadressiga sildi ning jälgida paki liikumist.“
Sandbox tegutseb arvutiteaduse instituudis. Delta keskuse õppe- ja teadushoone kolmandal korrusel on ajurünnakuteks mõeldud laudade ümber värvilised toolid ja töönurgad, akendest avaneb vaade Emajõele ja linnale ning õhustik tundub õdus ja loominguline.
„Kui enamasti õpetatakse siin instituudis palju tehnilist, siis meie esindame pehmemat poolt – mitte graafilist ega kasutajaliidese disaini, vaid toote või teenuse väljatöötamise sisupoolt,“ kirjeldab Maria Laanelepp, Sandboxi juht ehkSandboss, nagu on humoorikalt kirjas kodulehel.
Programmi eesmärk on tuua kokku üliõpilased ja ettevõtted ning õpetada disainmõtlemise tööriistu kasutama ka need, kes muidu õpivad näiteks koodikirjutamist. Ülesanded on sealjuures praktilised. „Meile tulevad ettevõtted oma probleemipüstitusega,“ ütleb Laanelepp. Sügissemestril tehti koostööd LHV ja Foxwayga, praegu on käsil ülikooli eetikakeskuse „Eesti rahva mängu“ digiversiooni loomine.
Sandboxi idee on pärit Soomes asuva Aalto Ülikooli sarnasest programmist, milles osalejad õpivad tooteid valmistama ka füüsilisel kujul. „Võtsime sealt õppemudeli ja kohandasime selle enda jaoks, st meie keskendume digilahendustele,“ selgitab Laanelepp. Aaltost on alguse saanud ka rahvusvaheline võrgustik Design Factory Global Network, millesse kuuluvad samalaadsed õppeprogrammid üle maailma. Neid on praegu 34 riigis kokku 38 ja Aalto Ülikoolis asub võrgustiku peakontor.
„Võrgustik on hästi aktiivne,“ ütleb Sandboxi juht. „Sinna on koondunud vingeid inimesi, igaühel on oma nurk ja oma suund. Kord aastas toimub suur kohtumine. Oktoobri esimesel nädalal olimegi Hollandis Leeuwardenis,“ osutab Laanelepp klaasriiulis eksponeeritud hollandi puukingadele. „Saime need kingituseks ja võisime ise ära värvida – lõbus on neil kokkusaamistel ka!“
Võrgustiku kohtumisnädala peamine eesmärk on inimesed kokku tuua ja neid omavahel tutvustada, ütleb Laanelepp. Koos Londoni ja Lõuna-Korea ülikoolidega kavandab ta õppeainet, mille tööpealkiri on „Korea Product Design Project“ ehk KPDP. „See sarnaneb meie siinsete õppeainetega, aga partnerülikoole ja -ettevõtteid on rohkem. Praegu koostan Barcelona ja Stuttgardi ülikooliga disainiainete mentorite koolitusprogrammi.“
Et Sandboxis osalevad eri rahvusest üliõpilased ja partnerid, on töökeel inglise keel. Tudengid saavad rahvusvahelise koostöö kogemuse, mida tänapäeva IT-ettevõtetes on vaja, kui üks kontor on Tallinnas, teine Londonis ja kolmas USA-s. „Kasu on ka ettevõtetele – nad saavad vaadet väljastpoolt. Näiteks on suur erinevus, kuidas töötavad meie ja kuidas Saksa pangad.“
Enamasti osalevad programmis magistrandid, kuid on ka kolmanda aasta bakalaureusetudengeid. Suurem osa õppijatest on Delta majast, aga õpib ka arstitudengeid, keemikuid jt. Maria Laanelepp julgustab huvilisi Sandboxiga tutvuma: „Kuna meie meetodid ei ole tehnilised ja neid saab kasutada igal alal, siis on väga äge, kui tulevad ka teiste valdkondade üliõpilased.“
Magistrant Asso Uibo kasutab õpitut igapäevatöös
Asso Uibo on Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse välisinvesteeringute keskuse investorkonsultant ning tegeleb välisettevõtetega, kes tunnevad huvi Lõuna-Eesti vastu. Ta on omandanud magistrikraadi ka võrdlevas poliitikas, kuid tundis seejärel, et tahaks end täiendada infotehnoloogia alal. „Infotehnoloogia mitteinformaatikutele“ käigus on Uibo võtnud ka Sandboxi õppeaineid.
„Sandboxi suur tugevus on see, et tehakse grupitööd ja kokku puutuvad eri alade tudengid, nii oma instituudist kui ka teistest valdkondadest, sealhulgas on palju välisüliõpilasi. Minu õpingute ajal sattusid klientideks pangad. SEB ja LHV andsid ette ülesanded disainida digitaalseid tooteid, mis oleksid kasutajasõbralikud. Üks neist oli seotud investeerimise ja teine säästmisega. Teistel rühmadel on partneriteks olnud näiteks kohalikud omavalitsused ja IT-ettevõtted.
Õpe on väga praktiline. Räägime inimestega, uurime nende digitarbimise harjumusi ja kuulame arvamusi, mis on hästi ja mida oleks vaja parandada. Mõne aja tagant on n-ö verstapostid, mille juures me õppejõudude meeskonnaga mõtteid põrgatame, arutame ja saame tagasisidet.
Oma töös Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuses tegelen välisettevõtetega, kes on Eestis olnud juba aastaid. Püüame neid laienemisel aidata – suuremad küsimused on tööjõud, turg, riigipoolne tugi. Mõni nädal tagasi kasutasime disainmõtlemise tööriistu ka sihtasutuse töös. Jõudsime püstitatud probleemi lahenduseni ja protsess ise oli väga põnev.“
Tiia Kõnnussaar
UT tegevtoimetaja
Kommentaarid
Aitäh, Tiia!
Väga huvitav lugemine oli. Eriti huvitas mind osa, kus oli vaja leida tõhusaid viise, kuidas innustada inimesi oma vanu kasutatud seadmeid ära andma või müüma. Usun et seadmete taaskasutus ja elektroonikajäätmete vähendamine on tähtis keskkonnale ning taoline veebilahendus oleks hea viis seda protsessi inimestele veelgi lihtsustada.
Lugedes tekkis veel paar küsimust:
1. Mida tegi ettevõte seadmetega edasi, kas kasutatud seade taastati, et minna uuele ringile või oli mingi muu eesmärk?
2. Kas antud veebikanali prototüüp või midagi analoogset jõudis ka päris lahenduseni?
Lisa kommentaar